Saatus: Üheöösuhteid jätkus mitmesse põlvkonda

Ükskord koos oma parima sõbra Kristoga kohvikus istudes ja espressot nautides sain veidra sõnumi.

„Tsau, kuidas läheb? Igatsen su järele.“ Veidrus seisnes selles, et vaatamata sõnumi intiimsele toonile polnud selle saatjat mu telefoni kontaktide loendis registreeritud. Arvasin, et see on lihtsalt valele numbrile saadetud, kuid kümne minuti pärast sain samalt numbrilt uue sõnumi küsimusega „Miks sa ei vasta?“ Mõistes, et see pole viga, hakkasin telefoninumbrit lähemalt uurima ja... sain aru, kellele see kuulus.
Emotsioonidetulv sundis mind hetkeks peatuma. Olime selleks hetkeks juba kohvikust lahkunud ja jalutasime sõbraga mööda õhtuseid vanalinnatänavaid.
„Mis juhtus?“ küsis Kristo arusaamatuses.
„Kujuta ette, mulle kirjutas kutt, kellest ma enam kui pool aastat tagasi lahku läksin...“
„Oh, sa poiss!“
„Ära üldse räägigi!“ puhkesin naerma.
Õnneks olin selleks ajaks sellest suhtest juba üle saanud ja suutsin jälle kainelt mõelda. Sain aru, miks ta mulle selle sõnumi saatis. Kui noormees, kes pole end ilmutanud kuu, kolm, pool aastat, aasta... polegi oluline kui kaua, äkki välja ilmub ja teeb ettepaneku kohtuda, pole see kindlasti mitte märk sellest, et oled talle meelde tulnud, ta on „üheöösuhtele“ järele mõeldes meelt muutnud, selle ümber hinnanud.
Mul on üks kummaline, eneselegi seletamatu omadus – ma ei oska peale suhte lõppemist oma eksidega millestki rääkida ja seepärast pole ka nende kõnedele kunagi vastanud. Kuigi teadsin, et vaatamata meie lühiajalisele suhtele, olid mu tunded tema vastu üsnagi sügavad olnud.

Kuidas suhtuda üheööseksi?
Ja nüüd äkki siis see sõnum... Peas keerlevate mälestuste keeristorm istutas sinna mõtte – juhtub seda tihti, et naised on sunnitud piinlema valiku ees, kas otsustada lühiajalise või üheöösuhte kasuks või mitte? Sattusin ühes naistefoorumis isegi sellekohase küsitluse peale. Teemaks oli: „Kuidas suhtute üheööseksi?“
Toon siinkohal mõned näited vastustest:
Regina (32-aastane, kolmandas abielus, kaks last) – vastus: negatiivselt.
Airi (25-aastane, vallaline, lapsi pole) – vastus: negatiivselt.
Tamara (40-aastane, vallaline, lapsi pole) - vastus: äärmiselt negatiivselt.
Maris (33-aastane, vallaline, 1 laps) – vastus: kategooriline „ei“ on nüüdseks vahetunud „miks ka mitte“ vastu.
Vastanud olid palju eri vanuse, sotsiaalse staatuse ja haridustasemega naisi, kuid vaid väga vähesed vastused sisaldasid positiivset hinnangut väikesele seiklusele. Millega seda seletada? Vanamoelise mõtteviisiga? Range kasvatusega? Uhkusega? Hirmuga tühiste ja kergemeelsete naiste hulka liigitatuks saada? Paraku on igal medalil kaks külge.

Esimene lugu
Kunagisel sügaval nõukogude ajal, mil selline mõiste nagu DNA-test oli enamusele tundmatu ja ka lühendi sisu teada vaid geneetikateadlastele, elas ühes väikelinnas kena abielupaar Sirje ja Vahur. Nad elasid üksmeelset pereelu, puudu polnud millestki: mõlemal oli hea haridus, jõukad vanemad, kena kodu. Täielikust õnnest jäi puudu vaid üks samm – sotsialistlikus riigis usuti, et perekond on ühiskonna algrakuke, mille eesmärk on taastoota tööjõudu, kuid lapsi neil polnud. Rasestumisega seotud probleemide uurimine ja viljatusravi olid veel lapsekingades.
Sirje langes meeleheitesse, kuid suur soov lapsi saada osutus kõigist muudest tunnetest tugevamaks. Pealegi hakkas talle tunduma, et nad Vahuriga huvituvad kumbki vaid enda tegemistest ja niimoodi aina kaugenevad teineteisest.
Teatud asjaolude kokkulangemise tõttu (nimetagem nii asutuse peole järgnenud väikest seiklust kolleegiga) võib nii mõndagi elus muutuda. Ühel heal päeval mõistis Sirje, et tema seni nii regulaarne ja stabiilne menstruatsioonitsükkel ei viska talle niisama vimkat, vaid tegu on millegi tõsisemaga.
Sirje võttis ette käigu günekoloogi juurde ja selgus, et ta ootab last. Polnud kahtlustki, kes oli lapse isa, kuid mõtet raseduse katkestamisest ei tulnud naisel pähegi. Seda enam, et Vahuril oli rasedusest teada saades tohutult hea meel.
Pisikese ilmaletulek täitis nende elu uue, täiesti enneolematu tähendusega. Abikaasade omavahelisel lähedusel, hellusel ja armastusel polnud piire. Ja selline pisiasi, et tumedapäisetel ja pruunisilmsetel vanematel sündis imearmas heledate lokkidega sinisilmne tüdrukutirts, ei saanud küll kedagi segadusse ajada.

Teine lugu
See on pärit juba kaasajast. Olles armastavate vanemate ainukeseks tütreks, ei teadnud Diana sõna „ei“ tähendust. Parimad lapsepõlve mänguasjad asendusid täiskasvanuks saamisel samaväärsete, aga hoopis kallimatega „leludega“.
Ta ei tundnud millestki puudust. Vanemad võimaldasid tal regulaarselt ilusalonge külastada, tuntud firmade kalleid riideid kanda, kallites restoranides söömas käia ja mainekates ööklubides lõbutseda. Dianal oleks nagu kõik olemas olnud, aga tema unistuste tipuks oli tutvuda  kõigi noorte naiste kumiiri – ühe tuntuima eesti meeslauljaga (jätan ta nime siinkohal nimetamata).
Diana oli peaaegu kõigil oma lemmiku suvetuuri kontsertidel osalenud ja viimane neist toimus Pärnus. Pärast kontserti lõõgastus ta lemmik ühes suvepealinna tuntuimas ööklubis.
Kuurortlinna klubisid iseloomustab täiesti omanäoline koloriit ja õhkkond: lõputuna näiva nädalavahetuse tunne ja mere lähedus annavad lõbutsejate tunnetele uue värvingu, kaotavad ajutiselt piirid.
Ma ei mäleta täpselt, kuidas nad tuttavaks said, kuid see sai alguse just nimelt klubist ja lõppes samal õhtul staari hotellitoas. Pärast kõike juhtunut tänas staar nagu härrasmehele kohane Dianat kena õhtu eest, selgitas, et nad on täiesti erinevad inimesed, kelle eluteed on juhuslikult üheks õhtuks ristunud, ja selle kordumine on vähetõenäoline, mis omakorda ei takista tal Dianat väga meeldivaks nooreks daamiks pidamast.
Diana ei üritanud mehele vastu vaielda, mistõttu ta jättis talle veelgi tugevama mulje. Ta riietus rahulikult ja lahkus. Pärast seda unustamatut ööd jätkus tal selle üksikasjadest oma sõbrannadele veel kauaks ajaks pajatada. See öö tegi Diana elu veelgi õnnelikumaks, ja polnudki oluline, et õnnehetked nii üürikeseks olid jäänud.

Lohutuse otsimine
Aga ma arvan, et üheöösuhte „õnnelike tagajärgede“ tšempioniks võib siiski pidada Annika ja Andrese lugu. Pärast viit aastat abielu oli Annika oma mehest lahku läinud. Kõigi nende aastatepikkuste lõputute omavaheliste nääklemiste ja vastastikuste süüdistamiste põhjus oli olnud üks – neil ei õnnestunud last saada. Nüüd istus naine oma lähima sõbranna Elina juures ja valas tema rinna najal kibedaid lahutusjärgse depressiooni pisaraid.
Kogu oma veenmisoskusi appi võttes, üritas sõbranna Annikale tõestada, et põhjus ei peitu kaugeltki mitte temas. Ta argumendid olid nii ülevoolavad kui ka vastuvaieldamatud. Annika vanematel oli kokku kuus last, kellest igaühel (välja arvatud Annika) olid omakorda lapsed. Geneetilise faktori võis seetõttu välistada. Ning lisaks sellele viitas sõbranna ka visadusele, millega Andres keeldus uuringutele minemast. See kõik pööras Annika mõtted täiesti uutele radadele.
Lõpuks hakkas Elinat sõbranna nutt ja hala ära tüütama ja ta ütles Annikale: „Tead, mis me nüüd teeme? Sa vajad tuulutamist! Me lähme ühele mu sõbrale külla! Hoiatan kohe ette, et Alex on kõva naistemees, aga arvan, et väike üheööseiklus kuluks sulle praegu marjaks ära, tooks mõistusele ja aitaks lõõgastuda.“ Ühesõnaga, nad ostsid kaasa pudeli punast veini ja läksid külla.
Külaskäik osutus igati meeldivaks. Järgmisel hommikul Alexi voodis ärgates tundis Annika küll kohutavat peavalu ja veidi ka südametunnistuse piinu, kuid ta oli sunnitud endale tunnistama, et sõbranna „kriisiabi“ oli vilju kandnud – depressioon hakkas tasahilju taanduma. Veelgi enam – ülejärgmisel päeval Alex helistas talle ja kutsus kinno. Nädala pärast sai alguse nende tormiline armuromaan ja kahe kuu pärast mõistis Annika, et on lapseootel.

Mis neist edasi sai?
Neiu Dianast on ammu täiskasvanud ja arukas naine saanud. Ta on nüüd ka ise juba ema, kuid vanematel pole tema jaoks endiselt millesti kahju ja nad peavad Dianat suurimaks  kingituseks, mis elul on pakkuda. Diana abielu pole just kõige õnnelikumaks kujunenud, kuid eredad mälestused oma kumiiriga veedetud ööst sunnivad teda veel praegugi sellele väga lühiajalisele, kuid imelisele eluseigale suure soojusega tagasi mõtlema.
Annika ja Alex on aga peatselt õnnelikeks lapsevanemateks saamas. Kindlasti ei kahetse kumbki neist tutvumise veidi ebatüüpilisi asjaolusid.
Tasuks kaalutleda, kas on ikka alati mõttekas end keeldude ja piirangute „okastraadiga“ ümbritseda ning seetõttu ise kannatada. Üks on selge: inimestele ja neid ümbritsevale maailmale ei tohiks anda ühest hinnangut, kõik on individuaalne. Et ennast kõrvalt näha ning oma õige tee leida, võib aga  mõnikord olla kasulik tavamõistuslikest käitumisnormidest taanduda ja hetkeks piirangutest vabanedes seda teha.
Äärmine rumalus on sihitult ja ülemäära tormakalt elada, kuid elus tuleb vahel ette ka selliseid hetki, kus võiks ohje veidi lõdvemale lasta, lubada lennukil autopiloodiga edasi lennata, aerud kõrvale heita ja ennast voolul kanda lasta. Ka nii on mõnikord võimalik kauaoodatud sadamasse jõuda või vähemalt midagi uut ja unustamatut kogeda, et edasi liikuda.