Saatus: Üks liiderlik mees teise järel

08.11.2020 23:00
Maria Johanson Illustreeriv foto
Kommentaarid
4
Foto:

Truudus on minu jaoks suhetes äärmiselt oluline. Ometi olen läbi elu järjest ja järjest sattunud suhtesse meestega, kes mind kohe või peatselt petnud on.

Aja jooksul on minus süvenenud küsimus, milles või kelles siis ikkagi on viga. Kas olen mina sedavõrd ebaatraktiivne kaaslane, et ükski mees minuga pikemat suhet ei taha? Või ongi nii, nagu üks mees mulle ütles, et mees on juba bioloogiliselt loodud ringi tõmbama?
Siiski olen iseenda peale mõelnud esmajoones, kuid ennast vaadeldes ja sõbrataride või kolleegidega võrreldes ei saa ma küll aru, miks ma pikaks, ausaks ja truuks suhteks ei kõlba. Nii kaob aasta aasta järel lõputusse ajamerre, minu elus pole aga ikka seda meest, kellega koos ajavoolule vastu astuda ning teada, et kõik mis tuleb, on tulemas meile, mitte pelgalt minule...
Olen 36aastane naine, 10aastase poja üksikema. Kuid kuna ka minu vanemad on veel küllalt noored ning eriti mu ema on väga pühendunud mu pojale, ei peaks keegi saama ka väita, et minu aeg kulub ainult lapsele ja mehele jääb sealt liialt vähe üle.

Naiivse piiga saatusemehed
Oma poja, väikese Marteni sain mehelt, keda südamest armastasin. Tutvusin temaga ülikoolis – mina õppisin õpetajaks ja tema ökonomistiks.
Ma ei oskagi öelda, kuidas tema mind nägi, kuid minu arvates oli Teet küll selline mees, kellega võinuksin teha kõike ning jääda eluks ajaks kokku.
Elasin ühikas, temal oli erakorter ning mõne aja pärast veetsin ka mina seal nii palju aega, et vähemalt minul oli ­tunne, et me elamegi koos.
Võib-olla tegingi vea sellega, et ei rääkinud piisavalt selgelt lahti, millised on minu ootused suhtele vaid lihtsalt mõtlesin, et kui meil on koos hea olla ja kui me elame koos, siis see ongi ­sisuliselt nagu abielu.
Jah, täpselt nii naiivne ma olingi. Tõsi, Teet polnud mu päris esimene suhe, süütuse olin kaotanud juba keskkooli lõpuklassis. Uskudes ka siis täiesti tõsiselt, et pikk, ilus ja hea lauluhäälega klassivend Lauri võikski olla minu saatusemees.
Muide, neile, kes mind liiga eluvõõraks peavad, julgen vastu väita, et mu pinginaabril täpselt nii läkski. Keskkooli ajal alanud suhe klassivennaga on temast praeguseks teinud abielunaise ning kolme lapse ema ja oma mehega on ta sama lähedane nagu oli kooliajal, kui nende lugu algas. Ja ehkki ma loomulikult ei tea teiste eraelude üksikasju, tundub mulle siiski, et päris kõik mehed polegi truudusetud ringitõmbajad.
Aga see selleks. Minu suhe klassivennaga sai otsa kooli lõppedes, kui mina läksin õppima Tartusse, aga tema läks ülikooli hoopis üle lahe Helsingisse.

Ambitsioonikas napsitaja
Teedu ja minu liin algas ülikooli kolmandal kursusel. Sinnamaani polnud mul suheteks aega, õppimisega oli nii palju tegemist, lisaks tegin sporti ning osalesin ülikooli tantsutüdrukute rühmas. Tantsimine ja ilus olemine on mulle alati väga meeldinud ning selle aja, et enese eest hoolitseda olen alati leidnud, olgu töö või õppimise kõrvalt.
Kui Teet mind ühel peol tantsima palus, ei osanud ma esmalt tema suhtes mingit seisukohta võtta. Ega ma eriti kiire armuja ei ole, ikka peab ju inimest enne tundma õppima. Aga kui me rohkem suhtlema hakkasime, tundsin järjest enam, et see mees meeldib mulle.
Minu jaoks avaldasid muljet tema ambitsioonid. Ta teadis näiteks täpselt, et tahab pangas töötada ning kindlasti mitte allpool keskastme juhi kohta. Mina teadsin lihtsalt, et eks ma ilmselt kooli lähen... Õppisin algklasside õpetajaks ning oletasin, et eks ma lõpetades kusagile kooli tööle lähen – õpetajaid on ikka vaja ning lapsed mulle meeldivad. Teet aga hakkas kohe arutama, et tuleks vaadata selline kool, kus õppealajuhataja on mõne aasta pärast pensionile minemas, siis saaks ma peatselt ametiredelil tõusta.
Kui ajas veidi ette rutata, siis tuleks öelda, et elu tegi oma korrektiivid meie mõlema ellu. Teet hakkas ühel hetkel liiga palju napsu võtma ning see takistas tema edukat karjääri, minust sai aga algklasside õpetaja asemel üldse sotsiaalpedagoog.
Mis minu töösse puutub, siis ma olen sellega rahul, sest ma tunnetan, kui oluline on minu roll igapäevases koolielus. Ilmselt ollakse ka minuga rahul, sest kuna sotsiaalpedagoogi töötasu on õpetaja omast pisut madalam, kompenseeris vahe kohalik omavalitsus, lisades omalt poolt ka „kuhjakese”, et ma oleksin ka rahaliselt motiveeritud seda tööd tegema.

Suhe vindus veel aastaid
Ent mitte oma tööst ei tahtnud ma rääkida. Kui ma lapse­ootele jäin, tundus mulle, et elu on tõeliselt ilus ning Teedust ja minust saavad maailma ­parimad vanemad.
Nii see siiski ei läinud. Olin seitsmendat kuud rase ja ümmargune nagu pall, kui mu kaasa avastas, et seksi mõttes huvitavad teda ikka ilusad ja saledad naised...
See oli kurb ja alandav. Nutsin palju, olin väga stressis ning kokkuvõttes pidin kaks viimast raseduskuud haiglas veetma, et oma oodatud väiksekesest ­mitte ilma jääda.
Mida mu mees sellal tegi, tean vaid ebamääraste vihjete kaudu. Jõi ja seksis, on kõige lühem kokkuvõte.
Mu sünnitus oli kohutav, taastumine veel hullem ning kodu, kuhu haiglast koos beebiga läksin, oli veel eriti hull. Seisin keset seda suurt laga ja koristamatust ning teadsin, et ma ei saa sellega hakkama. Lihtsalt ei suuda! Võtsin telefoni ja helistasin oma isale – palun tule mulle järele.
Nii maandusin koos Marteniga vanematekodus ja ilmselt oli see hea otsus, sest oma ema hoole all kujunesin ka mina sammhaaval emaks.
Teet tuli mind otsima, kui Marten oli saanud juba poolteist kuud vanaks. Ju siis tuli meelde, et kusagil on naine ja laps.
Me ei läinud siis veel päriselt lahku, kuid endist suhet meie vahele enam ei tekkinudki. Jäin elama vanematekoju meie suhe vindus veel, kuni Marteni viiendale sünnipäevale ilmus Teet oma uue naisega.
Siis oli ka selge, et kui ma tahan, et mu elus üldse mõni mees oleks, tuleb hakata ­avatud silmadega ringi vaatama.

Sarmikas loru
Richardiga tutvusin töö käigus. See šarmantne kahe poja üksikisa oli mu õpilaste vanem ning meeldis mulle esimesest ­kohtumisest alates.
Kõigepealt avaldas muljet tema üksikisastaatus. See tundus nii vinge, et tegu on mehega, kes on valmis eluraskustele vastu astuma ja võitleb oma ­laste eest.
Meie vahele tekkis kiiresti säde ning me veetsime koos unustamatuid tunde. Leppisime siiski kokku, et oma laste ja muude inimeste eest hoiame selle suhte algul varjul. Minu jaoks oli see lapsevanemluse ja pedagoogika seisukohalt väga õige valik, ent Richard vajas seda tegelikult selleks, et ei tuleks välja, et tegelikult ta pole oma naisest üldse mitte nii lahus nagu ta rääkis. See oli piinlik lugu – ilmnes, et tegelikult käis mees oma lastel koolis vastas eelkõige sellepärast, et ta oli töötu, samal ajal kui ta naine pere ülalpidamiseks enam kui täiskohaga tööd tegi.
Minust aga sai abielumehe salaarmuke ning selle rolli üle ei olnud ma loomulikult kuigi uhke. Aga enne, kui seda teada sain, olin jõudnud hakata juba mõtlema ja unistama, kuidas me koos kolmelapselise pere moodustame ning võib-olla veel neljanda lapsegi saame...
Ent vähe sellest, et ma olin töötu mehe salajane seksikaaslane – ma polnud ainus selline. Ilmnes, et minu poolt musterisaks peetud mees täidabki oma aega sellega, et erinevate naiste juures armurõõme ­maitsmas käia.

Lustakas teatraal
Pärast Richardit tuli Eerik. Keskealine teatraal, kelle elu tundus kulgevat peamiselt ­­­siin- ja sealpool eesriiet.
Kas Eeriku kohta tuleks öelda lavamees, kes harrastusteatris ka näitlejana kaasa lõi või või näitleja, kes ka lavamehe tööd ei põlanud, ei oska ma ­öelda.
Minule Eerik meeldis. Ta oli lahke, ilus ja huvitav mees, kelle naljakaid ja puändikaid teatrilugusid kuula või söömata. Ta ise muidugi söömata ei rääkinud, joomata ka mitte, aga vähemalt esialgu mind see ei häirinud.
Eerik leidis kiiresti tee mu vanematekoju, kus pojaga elasin. Mu isa oli selleks ajaks juba manalateed läinud, ema aga arvas, et Eerik on vist selline mees küll, kellega võiks vähemalt proovida.
Võib-olla tumestas ka ema muidu küllalt kriitilist meelt hirm, et ma kujunengi lapsega vanatüdrukuks. Richardist ma ju talle rääkinud ei olnud.
Jah, Eerik oli tore küll, aga jälle sain ma õige pea aru, et ta on tore nii mõnegi naise arvates ning ta ise on asjade sellise ­seisuga igati rahul.
Sain teada kahest naisest veel, kelle juures see teatraalne lustivend aega veetmas käib. Küsisin otse ning sain ka kinnituse. Koos väitega, et ärgu mina mitte muretsegu, mina olla ikka see kõige armsam.
Ma ei suutnud enam Eerikut uskuda ning tegelikult ei vaja ma ka mingit pingerea esikohta. Mulle piisaks täiesti ja ainult teadmisest, et olen ühe mulle meeldiva mehe südames ainutähtsal kohal... Ja kuna Eerik  mulle seda pakkuda ei suuda, ütlesin ma talle ära, et meie suhtest asja ei saa.
Nüüd aga istun ja mõtlen – kas tõesti on kõik mehed, või vähemalt enamik neist, polügaamsed? Või leidub ka mõni, kelle arvates oleks tore olla vastastikku truu ning armastada ja ihaldada korraga vaid üht inimest?

Saskia jutu pani kirja
Maria Johanson



Vaadatud 1452 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Orochimaru

Mismõttes pruukida? Sellise suhtumise pärast ei leiagi paljud "mehed" omale kaaslast, et nemad tahaks ainult ära kasutada. 2 kätt isasel olemas, pruugi neid.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi