Saatus: Üllatuslik verepilastus vastu oma tahtmist

19.05.2019 21:00
Elizabeth Kroon Illustreeriv pilt: Aivar Pärtel
Kommentaarid
5
Foto:

Kuninglikes perekon­dades pole ebatavaline, et nõod on omavahel ­abiellunud, eks ikka ­kuningliku vere säilitamiseks ja vara sugu­võsas hoidmiseks.

Küll aga ei ole sugulastevahelised abielud ka madalamast soost rahva seas välistatud, isegi mitte tänapäeval, siin meie Eestis, kus on loodud lausa mitmesajatuhande inimese geenivaramu.
Marta ei salga, et tema pereelus on senimaani olnud nii palju ootamatusi kui ka jalgealune on kõikuma löödud mitmetel kordadel, kuid siiski on ta suutnud oma mehe Martiniga perekonda koos hoida ja ise seejuures õnnelik olla. Marta ja Martin on olnud abielus paarkümmend aastat, neil on kaks last – tütar ja poeg. Esimene on juba täisealine ning oma elu peal, teine lõpetab lähiaastatel põhikooli ja plaanib samuti oma kodu soetada. Marta ja Martin kohtusid töö kaudu, mõlemad olid peale kutsekooli lõpetamist asunud ametisse tootmistehases – üks tehase tootmisüksuse juhina ja teine tehnik-spetsialistina.

Armastus esimesest ­silmapilgust
“Olin kahekümnendates, kui läksin esimest korda tööle. Töö oli küll stressirohke, kuid sain meeskonnas kõigi kolleegidega hästi läbi. Eks probleeme esines tehases sageli, kuid inimsuhted olid meil alati korras. Kui meil tekkiski tootmises mõni tõrge, oli meie tehnik-spetsialist Martin kohe asine ja parandas mõne järjekordse rikke vaid loetud sekunditega või leidis probleemsele tehnikale asenduse. Ta jäi mulle kohe silma – mees, kes ei löönud kartma ühegi väljakutse ees, oli aus ja töökas, lisaks veel hea vestluskaaslane. Me mõistsime üksteist poolelt sõnalt,” seletab Marta. “Ega palju aega ei möödunudki, kui mõistsime, et soovime midagi üheskoos ette võtta ka väljaspool tööd. Ta viiski mu kohtingule, kurameerisime ning üsna pea kolisime ka kokku Martini pooltühjalt seisvasse korterisse,” jutustab Marta edasi. “Tol ajal ei olnud minu jaoks oluline, et oleksime abielus. Põhiline oli see, et me klappisime hästi ja täiendasime teineteist igal alal ning olukorras. Loomulikult viis üks asi teiseni ja varsti selgus, et olen lapseootel. Meie jaoks oli see puhas rõõm. Minu ema lausa rõkkas rõõmust ning kuulutas uudist koheselt kõigile tuttavatele. Kõik arstil käigud läksid meil hästi ja varsti sündiski meie tütar, kes on praeguseks juba oma perekonna loonud,” täiendab Marta.

Üllatusterohke aeg
Martin tegi Martale abieluettepaneku. “Ma lausa kilkasin rõõmsalt “jaa”. See oli nii tore ja oodatud hetk. Süda hüples rinnus. Asusin kohe pulmi planeerima. Kutsusime enda lähemad sõbrad, sugulased, tuttavad. Eks meie ettekujutus inimeste hulgast oli esmalt üpris selgusetu ja nii juhtuski, et kohale ilmus palju suurem rahvamass, kui plaanisime, kuid see oli ju ainult tore,” naerab naine. “Mingil hetkel jõuti vanemate seltskondadega laudades jutuni, kuidas omavahel seotud ollakse, kuid eks kõik olid napsitanud ja seetõttu ei jõutud otseste tulemusteni. Pidu jätkus täies hoos, tantsiti, lauldi, mängiti pulmaisa juhendamisel seltskonnamänge, söödi-joodi kuni hommikuni,” jutustab Marta. “Ühel hetkel tuli aga mu ema minu juurde, ta näos oli arusaamatu pinge ning ta kutsus mind külaliste juurest eemale terrassile, et “ühte detaili täpsustada” – just nii ta seda ütleski,” meenutab Marta vaikselt. “Ma läksin kaasa ja uskusin õnnest joobnuna, et midagi tõsist emal siiski rääkida ei saa olla, või kui ongi mingi probleem, siis saab ta selle ilma minu abita lahendatud ja saan koheselt rahva sekka naasta, kuid… Ema ajas segast juttu, rääkis mingist vanast mehest, keda mina polnud kunagi näinud ning kes oli olnud tööl laevas, siis oma vanaemast ja seda kõike läbisegi. Püüdsin emale mitu korda selgeks teha, et mulle nagunii ei jää meelde, kes on kes ning ega see mind väga ei huvita ka. Siis aga raputas ema mind käest ja mõistsin, et see pikk jutt sugulastest pidi mulle midagi ütlema, nimelt seda, et Martin on minu sugulane ja see, et me abiellusime, on puhas pühaduseteotus – isegi verepilastus,” seletab Marta üllatunud ja segaduses näoga edasi. “Ma seisin järgmised minutid kivistunult. Pidu tundus akendest justkui aegluubis edasi käivat. Ma ei suutnud seda uskuda, tegin näo, et see jutt jättis mind külmaks ning et ema on millestki täiesti valesti aru saanud ja jooksin tagasi rahva sekka.”

Detektiivitöö
“Järgmisel päeval mõtlesin pidevalt, kuidas saadud infost Martinile rääkida. See oli absurdne, pealegi ei saanud ma seda ju ka tõestada ja mõte, et me oleme teinud vastu oma tahtmist, teadmatult midagi nii-öelda lubamatut, ei mahtunud mulle ikka veel pähe.” Marta oli otsustanud, et ei külva enne rohkem segadust, kui asi on täiesti selge. Kevadise suurpuhastuse nime all alustas Marta Martini dokumentide läbisorteerimist. Kogus kokku kõik vanad pildid, et neid ema juures olevate albumitega võrrelda ning kirjutas endale üles nimed, kellest kunagi Martiniga vesteldes kuulnud polnud, kuid pildialbumites piltide allkirjades seisid.
“Minu eesmärk oli tegelikult tõestada, et mina ja Martin ei ole sugulased. Põhjendasin endale mittesugulaseks olemist ka selle kaudu, et meie tütar oli ju täiesti terve – eks oli ju kuuldud geenimutatsioonidest… Üsna pea aga pidin nentima, et ema poolt nimetatud vanem meesterahvas tõesti eksisteeris ning töötas tõesti laeval, mis randus erinevates sadamates vaid viivuks. Seetõttu oli ta palju ära ning oli enese teadmata saanud lapse – minu vanaema, keda ta tegelikult kunagi ei kasvatanud. Ema aga ei tundnud vanavanaisa, sest see oli tema titeeas kogu aeg laevas olnud ning vanaema oli üsna pea uue mehega abiellunud ning viimase perekonnanimegi võtnud, mistõttu kõiksugu sidemed ka kadusid. Martin aga ei teadnud oma vanavanaisast üldse mitte midagi,” vuristab Marta hingegi tõmbamata. “Igal juhul oli mul nüüd enam-vähem selge pilt ja pidin selle ka Martinile võimalikult vaoshoitult selgeks tegema.”

Tunded on mõistusest ­tähtsamad
Marta ja Martin otsustasid, et ei jaga selgunud infot enda lähedastega, sest sugulased olid nad ju tegelikkuses üpris kaugelt ning enda suhet rikkuma ei kavatsenudki nad selletõttu mitte mingil juhul hakata. Küll aga teadis olukorrast Marta ema, kes ei suutnud aja möödudes hinge kriipivat fakti unustada. “Mõne aja möödudes otsustasime saada teise lapse. Eks ma uskusin, et kui esimene laps on terve, siis on seda kindlasti ka teine, aga mu ema külvas meisse hirmu. Ta otsis välja kõiksugused haigused, mis tulenevad sugulusest ning käskis meil kõikvõimalikud uuringud teha. Lisaks rääkis pidevalt laste geneetilistest haigustest ja sellest, kuidas vanemad muutuvad oma laste igavesteks hooldajateks kuni lapse surmani,” selgitas Marta. “Esimeste protseduuride alguses ei tundnud me Martiniga emas olevat hirmu, kuid kui kuulsime, milliseid tüsistusi võivad uuringud iseendaga kaasa tuua, tekkisid meis kahtlused,” jutustab Marta edasi. Marta rasedus kulges siiski edukalt ja varsti sündiski paaril poeg, kes tänaseks on peaaegu täisealine ning nagu nende tütargi täie tervise ja mõistuse juures. Siiski on Marta ja Martin otsustanud, et rohkem lapsi nad ei saa, isegi kui see on ette määratud.

Ühiskonna surve
“Me Martiniga kohati unustame selle teema täiesti ära, kuid see ronib aeg-ajalt vastu meie tahtmist ikkagi taas pinnale. Viimasel korral olime sellega sunnitud tegelema, sest saime päranditeate. Meie ühine otsus oli pärandist otsekohe loobuda ja sugulastega mitte maid jagada, sest see oleks viinud sugulussidemete tõestamiseni. Enne seda soovis meie tütar aga, et me oleksime nõus enda verd geenidoonorluseks annetama – siinkohal olgu öeldud, et lapsed ei tea tänini meie saladusest ja meie soov on, et see jääkski nõnda. Loomulikult me annetasime ka verd, kuid rõõmustasime, kui ei pidanud enda sugulasi ankeetidesse kirja panema. Ja nii me päev-päeva järel mööda saadamegi, lootes hinges, et meie “räpane” saladus ei tule iialgi välja,” räägib Marta. “Igal juhul on selge see, et ühiskonna arvamusel, vanematel või arstidel me end survestada ei lase.”
Kas Martin ja Marta on oma otsustes väiklased või õigesti käitunud, kas me peame enne abiellumist oma “konnatiigist” Eesti ja sugulussidemed läbi uurima või mitte, kas kõikvõimalikud loodet kahjustavad testid on vajalikud – nendes küsimustes jätab autor igale lugejale otsustusvabaduse, kuid väike taustauuring enne püsisuhte loomist ei saa kahju teha.

Marta loo pani kirja
Elizabeth Kroon

Vaadatud 2978 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
skandaal perekonnas

...ta polegi su isa, kuid ta seda ei tea...

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi