Saatus: Uppuja päästmine on tõesti tema enese asi

12.11.2017 23:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
0
Foto:

Kui oma päriselu alustasin, siis ei tulnud mul loomulikult mõttessegi ­vähimadki võimalused mingist „uppumisest”. Kuigi kõik tuli liiga kiiresti, ­polnud hirmudest juttugi – kõik eelolev oli eelkõige pigem põnev.

Juba keskkoolis olime klassivennaga viimastes klassides kindel paar, ja koolipingist pääsedes armastus aina suurem. Sedamaid abiellumist me küll ei plaaninud, ikka tahtsime kõigepealt natuke maailmas ringi vaadata, elu ja teineteise seltskonda nautida. Paraku ei jõudnud veel esimesi sammegi astuda, kui tuli (!) rasedus.
Korraks olin üsna kohkunud, nagu koeruselt tabatud plika: kas ja kuidas sellest vanematele rääkida, või ehk kõik saladusse jätta ja „viga parandada”. Aga, noored ja rohelised, pealegi maalapsed, ei osanuks ma viimaseks mingit teed leida ja peigmehe otsus oli sedamaid vankumatu: sünnitame, ja kogu lugu!
Kõigepealt minu vanemate jutule minnes katsusin mina kortsuskulmulisele isale küll selgitada, et peigmees tuli, „kuldne kuu selgas”, tema ise (kes mu vanematele tegelikult meeldis) kinnitas, et pole karta – tema teab, mis on vastutus. Kuni isa siis märkis, et õigupooleks tahaks ta meil mõlemal korraks kere kuumaks kütta, aga no mis sest nüüd enam. Tulevane ämm, kellele poeg oli ainus mees majas, läks natuke ähmi, aga valas pigem õnnepisaraid. Nii et pulmad said peetud veel samal suvel. Olime siis 19aastased.

Õnneaeg jäi lühikeseks...
Pereloomise ja lapseootuse pärast sai mees kroonuteenistusse minekust aastaks pikenduse. Poja sünnist oli tohutult rõõmu ja lausa eneselegi üllatuseks saime lapsevanematena hästi hakkama. Varsti ostsid minu vanemad meile alevi äärde uhke korteri. Mina hoidsin loomulikult beebit ja tegelesin majapidamisega, mees käis hommikust õhtuni ümbruskonnas küll metsatöödel, kus iganes masinaid remontimas, ehitamas, ahjusid üles ladumas jne. Haridust polnud ju meil kummalgi, aga polnud tööd, mida ta teha poleks osanud – terves kõrvenurgas oli meil tubli ja korraliku noorpere maine.
Sõjaväeteenistuse tegi ta siis läbi peaaegu nagu naabruses, nii et päris lahusolekutunnet ei saanud tekkidagi. Siis jätkus kõik samas vaimus, aga paari aasta pärast hakkas salamisi sugenema mingi lootusetusetunne, nagu oleks selline üks ja ümmargune nüüd juba kõik. Pealegi andis aegajalt tunda rahanappus, sest talvel polnud mehel piisaval määral tööd. Sain aru küll, et ta ei saa sinna midagi parata, aga mitte see ei ajanud mind porisema. Kõhedust tekitas tema lähema tutvuse tegemine pudeliga.
Neid oli meil kodus üksjagu – tööandjad andsid alati kaasa, aga me polnud kumbki pruukijad. Nüüd hakkasid need tal tasapisi kaubaks minema. Esialgu timmis kodus, siis hakkas sõprade seltsis alevi restoranis istuma. Mitte just lausa jooma ja laamendama, vaid „ilusat olemist” tegema, nagu ta ütles. See tuli kahjuks, et ta oli igal pool alati oodatud, selline heasoovlik ja seltskondlik – muhe mees, nagu ta kohta öeldi.
Naistega ta vaevalt ringi ajas – sellest oleks otsekohe kõlakaid tekkinud, aga mul sai pikapeale jagu täis. Poeg sai kolmeseks, kui ta minema ajasin, tingimusel: tulgu tagasi, kui inimeseks saab, või lähme lahku. Üksi jäädes kogesin esimest uppumistunnet, aga vanemad trööstisid ja aitasid last hoida, ise sain lasteaeda köögitädiks, nii et suuremad hirmud hajusid.

Aia taha teinegi „vasikas”
Paar kuud ei suhelnud me mehega üldse, kuna ta läks Soome tööle ja hakkas meile raha saatma. Mõnikord ka helistasime, et laps saaks isaga rääkida. Tekkis uus lootus, kui ta aasta pärast tuli – ilus ja korralik, tublisti raha teeninud, harda palvega uueks šansiks. Ja kuna teda ikka veel niisama kõvasti armastasin, ei kõhelnud ma hetkegi seda andmast. Selle tulemuseks oli tütre sünd. Mees töötas edasi põhiliselt Soomes, müüsime selle korteri maha ja ostsime neljatoalise (ka osaliselt laenuga), ja olime taas õnnelikud, ei tülitsenud iialgi ega tuletanud vana meelde. Astusin pedasse kaugõppesse, ketrasin nagu orav rattas, aga tulevik näis pilvitu – see andis jõudu.
Vähehaaval muutusid ajad aga ärevamaks, kui mehel tekkis pikemaid tööpause ja ta ümberkaudseid tellimusi justkui tühjaks põlgas. Mina oleksin saanud tasuvama töö, aga pisemale pojale polnud lasteaias kohta. Vanemad polnud enam nii kõbusad, et meie vahet käia või lapsed oma hoolde võtta. Viit suud toita ja makse maksta muutus üha keerulisemaks, nii et tuli ette näguripäevi, mõistagi koos tülidega.
Nagu oleks sellest kõigest veel vähe, hakkas mees järjekordsel kevadel, kord Soomes, kord kodukandis tööl käies, mitte üksi pikalt kodust eemal viibima, vaid kodus ainult „lõõgastuma”, enesestmõistetavaks atribuutikaks aina vingemad meelemürgid. Kui ta mitte et enam raha koju ei toonud, vaid meie puutumata tagavarast veel näppamagi hakkas, tundsin selgesti, et enam mul jalad põhja ei ulatu. Viisin sisse lahutusavalduse ja palusin meest: katsugu inimeseks saada, nii et lapsed teda ükskord ei häbeneks, nende jalgelepanemisega loodan ise hakkama saada. Kõik nutmised ja valu jätan enese teada, aga ei kahetsenud seda otsust siis ega ole tänapäevani kahetsenud.



Siis kogesin kaasmaalaste „heatahtlikkust”...
Vanemad ja sõbrad aitasid muidugi, aga püüdsin seda võimalikult vähe vastu võtta. Õhtuti pesin meie kortermaja trepikodasid ja rookisin lund, öiti õmblesin ja kudusin tellimuste peale. Sain lasteaeda õpetajakoha alles siis, kui lõpuks oli diplom ette näidata. Tegin uskumatuid alandusi läbi makstetähtaegade korduvaks restruktureerimiseks, jne...
Lastega omapäi polnud ma enam õnnelik näidisperekond, vaid „näe – muudkui sünnitas lapsi, et riigi kulul elada”, nagu üks naabrinaistest mulle teiste mõttevahetustest teada andis. Eks-mees ikka saatis vahel raha, aga varsti võttis ilusa noore naise, sai lapse ja edaspidi kohtus meie omadega ainult suvel, kui maal oma emal külas käis. Seda pean tema auks küll ütlema, et jäi heaks isaks, keda lapsed ikka taga igatsesid. Neile ei öelnud mina isa kohta iialgi halba sõna. Alimentide nõudmise keelas mu isa ära, vähemalt oma surmani (milleni on veel, tänu jumalale, aega, sest tema on üks jändrik, vinge eesti vanamees sõna parimas mõttes).
Esmakordselt üle hulga aja tundsin end taas päris elusana, kui korterivõlad makstud said. Rahaga läks ajaga muidugi lahedamaks, ja siis, kui lasteaed terveks suveks remonti läks, mõtlesin pingsalt aina rohkem selle üle, kuidas mingi konkreetse ettevõtlusega pihta hakata.

Elu ise õpetas
Kuna mina siis ju päevad otsa kodus olin, võtsin pisteliselt ka sõprade ja kaugemate naabrite lapsi hoiule, sest meie neljatoalises korteris olid selleks küllalt lahedad võimalused. Kuni tuli nagu ilmutus: korterit takseerides tekkis kujutluspilt, kuidas selles mida ümber paigutada ja ehitada, nii et üks väike õdus pere-lasteaed saaks. Mõeldud – tehtud! Koos parimast sõbrannast kahe lapse üksikvanemaga hakkasime mõtet sammhaaval teoks tegema.
Siinkohal tahaks üksiti märkida, et pole midagi hirmsamat (ja ka naljakat) rinnapistmisest „tulge homme” hoiakuga, võimukate bürokraadiprouadega. Oma meelest olin küll iibe tõstmise ja normaalse inimese mainega andnud riigile, mis tema kohus, aga ikka suhtuti minusse nagu tüütusse kärbsesse, kes tahab aina midagi saada! Ka sedamööda, kuidas miski ilmet võtma hakkas, tundsin seljal pidevalt taunivaid pilke ja kuulsin külaraadio kommentaare oma tahtmise kohta veel rikkamaks (?) saada, silma paista. Nüüd, mil kõik on juba katuse all ja funktsioneerib, muidugi naeratatakse ja kiidetakse, aga on ka neid, kel mitte otse keelel, aga mõttes siiski „küll mõned ikka oskavad elada...”
Jah, ju oskangi, sest olen läbi tulnud paksust ja vedelast. Muidugi lähedaste ja heade sõprade nõu ja jõu toetusel, aga ausalt öeldes siiski päris uhke enese peale, et ei lasknud laintel lõplikult üle pea käia. Lapsed, kellest väikseimgi järgmisel sügisel kooli läheb, on terved ja tublid, vaimustatud meie nii keskeltläbi 10-12pealisest lasteaiast, nutikad nõustajad ja agarad abilised lasteperele uute ettevõtmiste väljamõtlemises ja teokstegemises. Nagu see mainitud sõbrannagi, kellega seda avantüüri alustasime. Järgmiseks suveks lubab meie vanaisa mu lapsepõlve kodutalu avarasse rohtaeda valmis saada maja suvelaagriks, koos mõnede atraktsioonidega – tal on samuti kuldsed käed ja tervet talumehetaipu.
Vabal ajal õpetan meiekandi toredatele venelastele veel jõudumööda eesti keelt, maksan korralikult riigimakse. Teeniksin ja maksaksin rohkemgi, sest mu lasteaed on hinnas, tasu vanematelt paindlik (vastavalt taskukohane), aga lihtsalt aeg ja ruum ei võimalda.
Oma laste isaga puutun mõne korra aastas ikka kokku, lapsed on tema juures Soomeski olnud (kus ta nüüd paikselt elab). Pole meil enam mingeid maid jagada, ja mõlemal hää meel, et mitte üksi mina, vaid temagi on oma elu õnneks korda saanud. Mis tähendabki, et ei maksa halada – uppuja on tõesti ise oma kõige visam päästja! Mina loodan küll, et saan sellega hakkama edaspidigi, mitte midagi palumata ei riigilt ega meestelt. (Nüüd koputagem kolm korda puule!)

Anne-Kati jutu pani kirja
Imbi Käbi

Vaadatud 893 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi