Saatus: Usun Jumala asemel horoskoopidesse

18.07.2021 22:00
Elizabeth Kroon Illustreeriv pilt
Kommentaarid
1
Foto:

Olin siis 23aastane ja meestega polnud mul seni eriti vedanud, kuigi enda arust olin nii seest kui väljast kobe tükk. Horoskoop aga lubas…

Ma ei ole eriline horoskoopide lugeja, ammugi mitte uskuja, aga sedapuhku kukkus ajakiri nagu ise horoskoobi leheküljelt lahti. Vaatasin siis pisut kõhklevalt, mida mulle kui Vähile lubatakse. Must-valgelt seisis, et kuu viimasel nädalal tuleb mul transpordivahendis kohtumine, mis muudab mu elu põhjalikult. Olin seniajani peaaegu alati vallaline olnud. Mõni romaan küll oli seljataga, aga midagi tõsisemat neist ei kujunenud. Ega see mu tuju eriti ka ei rikkunud – olen hea suhtleja, ja rahustasin end optimistliku lootusega, et küllap minu aeg veel tuleb ja aega on õige leidmisega.

Härra Tundmatu ja kolleeg Marko
Tööle sõitsin tol ajal alati bussiga ja muidugi jäid vahel silmad pidama nii mõnelgi sümpaatsel noorel mehel, aga ka naisel. Kuigi mu töökaaslasest sõbranna naeris, et bussiga sõitvad mehed on tingimata alla arvestust, olid nad minu jaoks vahel vägagi sümpaatsed. Viimasel ajal sattusin ikka ühte ja samasse bussi ühe pika, mustade juustega noormehega, kes heitis ka minu poole aeg-ajalt pilke (siiski ükskõikseid). Niisugune rangete näojoontega, alati surmtõsine. Sportlikust huvist hakkasin teda vaadeldes mõistatama, mis elukutse tal võiks olla, mis ta nimi on, kui vana... Arvasin, et võib-olla on mõni madalam riigiametnik, kel ei ole autoostuks veel piisavalt raha, või pedagoog, kes seda raha ilmaski kokku ei saakski.
Kui rääkisin tast taas sõbrannale, soovitas too temaga ise juttu teha. Ässitas, et mehed on ainult sõnades vaprad, aga tutvuma arad tulema. Ja tõi näiteks ühe meie firma kolleegi, kes ei saavat kah minult silmi ära, aga lisaks tervitusele on mulle kunagi vaevalt midagi rohkemat öelnud. Aga ma ei võtnud tema jutte tõsiselt – ma ei näinud neid asju samamoodi nagu sõbranna.
Mis kolleeg Markosse puutub, siis tema meeldis mulle päris tõsiselt, aga seda ma polnud küll kunagi ette kujutanud, et meil võiks temaga midagi olla. See oli niisugune Hollywoodi-tüüp, enesekindel ja sõnakas, tal oli kindlasti oma elitaarne tutvusringkond ja oma kaaslane – minusugustesse neiudesse suhtus ta nagu semudesse (võiks öelda nagu võrdsetesse). Aga see selleks.

Luhtunud lootused
Kui kätte jõudis kuu viimane nädal ja olin jälle korra seda oma vaikivat uurimisobjekti näinud, otsustasin horoskoopi meenutades, et kui veel teda näen, teen temaga tõepoolest juttu.
Neljapäeva hommikul seisiski ta bussi minu peatusesse jõudes samuti bussipeatuses. Lähenesin talle selja tagant, aga kui tuli aeg näiteks kella küsida, sõitis buss ette. Rahvas trügis mu tagaukse poole, nii et nägin teda bussis olles täiesti bussi teises otsas. Mingi kontakt ei tulnud kõne allagi, pealegi läksin mina alati enne teda maha, nii et ma ei teadnud sedagi, mis peatusse ta üldse sõidab. Terve päev mõtlesin tööl ainult temast. Irvitasin enda üle ja otsustasin, et nii see enam kesta ei saa – homme on üritamiseks viimane päev: sõidan kasvõi tema peatuseni, aga juttu ma teen, saagu edasi, mis saab.
Reede hommikul teda peatuses ei olnud. Lasin kaks bussi mööda, aga ta ei tulnudki. Kuna olin juba tööle ohtlikult palju hilinemas, tuli „üritusele“ kriips peale tõmmata. Kõndisin pooltühjas peatuses edasi-tagasi, kui korraga tuututas üks must Ford ja peatus. Sellest pistis pea välja kolleeg Marko ja hõikas lustlikult, et mis ma siin jalutan, kui tööaeg juba tiksub. Et tulgu ma temaga – jõuame veel enne ülemuse saabumist kõrvalt baaris kohvi kaasa haarata.
Loomulikult läksin, loomulikult jõime kohvi ja rääkisime esimest korda elus juttu nagu inimesed, mitte kolleegid. Olin küll kõrvust tõstetud, aga ei omistanud sellele kuigi suurt tähtsust – noh, sõitis lihtsalt mööda, loomulikult olnuks imelik kolleegi mitte peale võtta. Pealegi heietasin ikka mõtteid oma härra Müstilisest. Ja siis otsustasingi teha veel ühe ürituse.

Viimane katse
Läksin laupäeva hommikul bussipeatusse – paljugi mis, äkki käib ka laupäeval tööl (või kus ta iganes ka käib). Ja kujutage ette – ta tuligi. Nüüd ei jõudnud ma enam mõttes läbi võtta ei legendi, millega kavatsesin esineda ega välja mõelda ka küsimusi, vaid astusin otse ta kõrvale ja vabandasin, et kas tema on see- ja-see, kes paari kuu eest meid sõbrannaga Tartusse viis, kui meie autol mootor üles ütles.
Ta justkui ehmus, taganes sammukese ja ütles väga tõrjuval toonil, et ajan midagi segamini, et pole tema kedagi kuhugi viinud. Proovisin hädiselt sama üle korrata, kui ta taganes eitamise saatel juba varjamatult tee serva suunas ja hakkas hirmunult kebabikioski suunal pilke viskama. Häbist värisedes tulin mõttele, et ega nüüd mul enam muud üle ei jää, kui sõidan niisama oma töökoha peatuseni ja kui ta mind näeb, siis ei arva vähemalt, et ma luurasin siin teda teadlikult. Nii tegingi.
Peatuses hakkasin oma kontori poole sammuma, kui korraga oli Marko jälle oma autoga mu kõrval. Imestasime mõlemad. Mina kohmasin, et pean töölt ühtteist kodus töötamiseks ära tooma ja küsisin, kas ta jääb sinna midagi tegema. Marko vaatas mulle otsa ja ütles, et tema tunnistab kohe ausalt, et tema ei pidanud siia üldse tulema. Et sõitis niisama minu kandis ringi, et ehk näeb mind, ja tal vedas – nägi, kui ma bussi astusin, ja sõitis bussiga kaasa.

Horoskoop ei valetanud
See ajas mu täielikku pabinasse, sest kujutasin ette, et ta võis näha, kuidas ma härra Müstilisele end külge kleepisin. Aga pikkamööda rahunedes peilisin jutuga välja, et ta oli mind alles bussi tulles näinud. Noh, nüüd hakkate vist aru saama, kuidas edasi läks. Selle päeva veetsime me ligi õhtuni koos. Kõndisime ja sõitsime ringi, rääkisime maast ja ilmast. Olime paar aastat koos töötanud, aga alles nüüd saime teineteisega nagu päriselt tuttavaks. Avastasime, et meil on paljudest asjadest ühesugune arusaam. Mind vaimustas see, et tegelikult osutus Marko hoopis tõsisemaks ja värvikama sisemaailmaga meheks, kui oleksin kunagi arvata osanud. Lõpuks pidin talle äärepealt horoskoobist ja härra Müstilisestki rääkima, aga sain õigel ajal pidama, sest see oleks ju puhas lollus olnud.
Lahkusime kokkuleppega ka järgmise nädalalõpul midagi koos ette võtta. Kuigi me töö juures endiselt peaaegu kokku ei puutunud, läksid sosinad lahti juba paari nädala pärast. Isekeskis murdsin pead, mida teha – salata, vahetada töökohta, või kõik ära rääkida. Aga seda teadis Markogi, et meie ülemus töökohal kolleegide vahelisi romaane ei kannata. Ja siis, kui olime täpselt viis nädalat tuttavad olnud ja Marko mind pühapäeva õhtul koju tõi, ütles ta, et võtku ma kodust, mis vaja, sest täna viib ta mu enda juurde. Kuigi olin üsna rabatud, siis nii ma ka tegin.
Ja oma kodus rääkis ta mulle naerdes ja lühidalt järgmist: tähed olla talle ennustanud, et see tuleb tal vapustavalt romantiline nädalalõpp (mida ta ka oli ju) ja et tema teeb ühe tähtsa otsuse. Ja et tema arvates ei jäävat tal nüüd lihtsalt muud üle, kui küsida minu käest, kas ma ei nõustuks temaga kihluma. Ma ei küsinud, kuidas need tähed talle seda ennustasid, aga vastusena jutustasin talle oma horoskoobist, härra Müstilisest ja kõigest, mis teile juba teada. Nüüdseks on meie abielu kestnud kolmteist aastat ja oleme väga õnnelikud ning… usume horoskoope.

Krista jutu pani kirja
Elizabeth Kroon



Vaadatud 641 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Eluuzabeth Koroon

Horoskoobid on Eesti Nokia !

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi