Saatus: Vahel mõtlen ikka: poleks seda kassipoega olnud...

05.02.2017 19:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
4
Foto:

Oli mu elus enne mis oli, aga 25sena olin lõpuks kindel, et nüüdsest edasi läheb üks sirge tee. Nimelt sai siis pulmapäev kindlaks määratud, ja mu mõtteis keerlesid esmajoones kujutluspildid aina kleidist, milles kõiki raban.

Sinnani polnud mul õigupoolest veel erilist meheleminekukihku olnudki, kunagi vaid üks nn kooliarmastus. Aga seda nüüdset ja otsustavat soosisid ja „sobitasid” kangesti mu vanemad – isa tööandja poeg, jõukast perest, haritud ja kombeline, pea lapsepõlvest saati tuttav. Kui too ise mulle aina terasemat tähelepanu pööras, võttis päris armumine mul üksjagu aega, aga see tuli. Erinevalt sõbrannadest pelgasin mina rikkaid, keda kõik jahtisid, aga ajapikku veendusin, et meie oma tulevasega pole kumbki seda sorti. Haridus on, töö on – saame hakkama nagu iga normaalne perekond. Seda ei kujutanud ma iialgi ette, et tahaksin elada mingis kolmekorruselises lossis, mille sisustus särav ja kõle nagu muuseumis, et peaksin teenijaid, näeksin välja nagu nukk jne, jne. Või et mees peaks mulle aina ostma ja ostma, kinkima ja kinkima, nagu oleksin müüdav...
Nii et heietasin oma roosilisi mõtteid, olin elevil ja õnnelik. Muidu üldsegi mitte šoppaja, käisingi vahel koos parima sõbrannaga noorpaaride salongides nii kleite kui muud vastavat träni uurimas. Tahtsin just mitte midagi üüratut, vaid tagasihoidlikku, aga mitte päris standardset tualetti – ikkagi üks kord ja kogu eluks...

Paraku läks teisiti...
Ootasin pikisilmi peiu saabumist komandeeringust, pärast mida pidime kohe minema vastavaid avaldusi viima. Lubatud päeval sõnum ka tuli, mille peale hakkasin kohe sädistama, et pole vaja minu juurest läbi sõita, lähen bussiga kohale, öelgu vaid kohtumisaeg. Siis ei märganud ma mõistagi üldse tema kuidagi reserveeritud tooni, kui ta palus, et parem saame kõigepealt kokku nn oma kohvikus – tal vaja midagi olulist rääkida. Muhelesin endamisi, et ju  tahab ikka enne mulle minna lillekimpu ostma vmt, ja olin kohal täpseks ajaks (nagu alati ja nagu põhiliselt temagi). Ja olin päris nõutu, kui ta tervitas mind lilledeta, ilmega, nagu läheksime matustele... Maha istudes ja juba enne tellimust teatas ta tervituseks (!) lühidalt, et pulmad jäävad ära. Sest „vaata – lugu on lihtsalt nii, et ma armusin teisesse, ja mööngem: meie tunne on pigem sõprus olnud”...
Ma pole minestajate ega märatsejate killast. Istusin täiesti normaalselt, aga oli selline äkilise kurdistumise tunne. Nagu kuskil kuuendas klassis, kui üks klassivend mulle mingi liivakotiga (mis olid seal vist nagu hantlite eest) piki pead virutas, misjärel peale isemoodi kumina enam midagi ei kuulnud...)
Sedagi mäletan selgesti, kui hellalt ta mu oma autosse talutas ja mu väikesesse üürikoju sõidutas. Arvatavalt juhtis mind autopiloot – kohvi keetma ei hakanud, kartes gaasipliiti süüdata. Sedagi, kuis mingi liisunud viski pudelipooliku tühjaks jõin ja diivanil unne vajusin. Kõigest sellest polegi mõtet rääkida... Kuis see oli, mõistab vaid see, kes ise midagi sellist kogenud.
Lühidalt: hommikul teatasin tööle, et olen haige. Kolleegist sõbranna taipas mu häälest, pelgalt oletuste põhjal kogu meie väike teenindusfirma, et on lahti midagi katastroofilist... Kes nüüd enam mäletab, mida arvasid, oletasid mu vanemad, aga järgneval paaril nädalal suutsin nad maha rahustada. Armas ülemus andis mulle, ilma et oleksin palunud, puhkuse, vanemad ei küsinud midagi, sõbranna (juba vähemalt 10 aastat) ei kartnud mind üksi jätta...
Aga praktika kinnitab, et astroloogilised veemärgid (kellest üks olen) on paralleelselt oma haletsemisväärse romantilisuse ja sentimentaalsusega kriisiolukordades ka piisavalt realistid, seega – pikali igatahes ei kukkunud...

Elu tahtis ju elada
Ega keegi ehk saanudki nii väga aru, aga oma paar kuud oli tegelikult ikka täielik põrgu. Alati tuntud justkui hea suhtleja ja isegi huumorimeelsena, läksin pärast puhkust (mille kulutasin põhjalikule eneseanalüüsile) taas tööle. Keegi ei pärinud, ei vihjanud, ei kirunud, suhted vanematega olid mõlemapoolselt taktiküllased. Ei kannatanud ma ka (ausalt!) mingite üüratute pessimismihoogude käes, suutsin seda nn tähtsat päeva aina harvemini ja vaenuta meenutada. Kuigi... „hood” käisid aegajalt ikka peal. Vaevasid küsimused: kuidas küll, miks, ja sõbranna küsimused enne mu pulma (!): kuidas peig nüüd nii tihti ametisõitudes käib? Kuni nüüd siis leidus üks „heasoovija”, kes küsis: kas ma ikka tean, et homme (laupäevasel päeval) toimub mu reetliku peiu abielu suurejooneline sõlmimine. Omameelest lasin selle kõrvust mööda nagu tarbetu info. Enne magamaheitmist (muide, täiesti normaalses vormis) helistasin sugulastele Läänemaale, et tulen neile külla, kuna juba paar nädalat oli valitsenud ideaalne päevitamisilm.
Uinusin ingli rahulikkusega, aga ärkasin enne koitu (oli juulikuu) kõva äikese peale. Seda loodusnähtust pelgan lapsepõlvest tänini. Kui kõminad vaibusid, jäin mingil ajal magama. Ärgates vaatas aknast vastu üle hulga aja sünkhämar, vihma tibutav taevas. Möönan, et esmajärjekorras tuli pähe: mõelda vaid: taevas nutab – kuidas mu „kunagine” täna küll sinna õnnistamisasutusse jõuab... Muidugi teatasin maale, et ootame, mis ilm teeb.
Vihmahood ei lakanud. Vahtisin akna all, võitlesin vapralt igasugu lollakate mõtetega. Tänav oli inimestest peaaegu tühi. Aga kuna mulle on alati olnud tasakaalustavam mitte ere päikesepaiste, vaid vihmane ilm (aastaaegadest sügis!), kohe justkui pidin välja minema. Lapsest peale olen vihmavarju pidanud täiesti mõttetuks, naljakalt totraks ja tarbetuks atribuudiks, aga üks poolagunend mul veel oli. Võtsin selle ühes, marssisin uulitsale, kindlal sammul, nagu oleks mul mingi oluline käik ees. Elasin seni Pelguranna Sõle tänavas, mida mööda lihtsalt Paldiski mnt poole marssisin. Meeles ikka see teatud tseremoonia kellaaeg, kõiksugu kujutluspildid. Samas enese üle irvitades – oi-oi sa „suurkannataja”, tea mis see peaks sinusse puutuma...
Jõudsin Sõle ja Paldiski mnt ristmikuni, kus (vist?) on praegugi üks McDonalds. Õuel varjude­aluste laudade taga polnud muidugi ühtegi hingelist. Tõmbasin oma vihmavarju kokku ja istusin ühe varjualusega laua taha. Pea juba hoopis mõtetest tühi, ei õnnelik ega õnnetu, justkui neutraalne – olin lihtsalt üks olend. Tühi ümbrus ja vihm oli hetkel parim. Siis kuulsin nõrka häält, midagi piiksumise ja näugumise vahepealset, ja miski surus end vastu mu jalga. See oli kassipoeg, pisike, suurte silmadega, märg ja värisev. Tõstsin ta sülle, pühkisin seelikusabaga kuivaks, pistsin oma märsitaolisse kotti, paitasin. Kuna nägumine taas algas, taipasin söögikohta sisse astuda, osta midagi, mis piima ja lihtsat vorsti sisaldaks. Väike elusolend sõi vähe ja jäi mu süles sedamaid magama. Paitasin teda, korrates mõttes: inimestel pole meiesuguseid vaja...

Siis sekkus sõna otseses mõttes saatus
Tänini ei tea, mis saanuks edasi, aga siis saabus ometi klient autos, käis McDonaldsis, tuli suure pakiga välja ja läks nagu omateed. Korraga pöördus üle õla mind vaatama, pakkus asjalikul toonil, et võib mind koju viia. Tänasin, öeldes, et pole vajadust, elan siin lähedal. Aga tema istus luba palumata mu laua taha ja lihtsalt vahtis mind.
Vaikiseme mõlemad, mille katketas kassipoja näugumine, kelle olin vahepeal jälle kotti pistnud. Ütlesin ruttu, et käisin sõprade juures kassipoega toomas, jäin vihma kätte... Samal hetkel, jumal teab, miks ja kuidas, peaaegu lämbusin pisaraisse (mis on minu juures lapsest peale harv nähtus). Muudkui ulgusin nagu poolemeelne, suutmata teda enam ei märgata, ei tänada ega tõrjuda, ei millestki rääkida (kuigi ta midagi ei pärinudki). Lihtsalt talutas oma autoni, viis mu kodumaja läveni, mida ikkagi suutsin talle näidata. Pistis mu kotti, kassipoja kõrvale, oma nimekaardi, öeldes: juhuks, kui soovite veel kunagi kohtuda, midagi rõõmsamat jagada...
Hommikul mäletasin seda kõike loomulikult väga hästi. Oli piinlik, aga üksiti umbes nagu tunne, et olin mingist taagast vabanenud. Kõigel sellel, millest oli ajendatud see eilne matk vihmasajusse, polnud enam tähtsust. Selle mehe välimusest mäletasin hästi vaid seda, et pikakasvuline, hallis pintsakus ja mustas sviitris. Nägu poleks tänaval edaspidi ära tundnud. Vahel tuli hoopis  mõttesse: imelik tüüp, äkist mõni avantürist, hea, et ta mu korterinumbrit vähemalt teada ei saanud. Täitsa haige, aga mõni aeg pärast seda kartsin isegi ootamatuid uksekelli... Tema nimekaart lebas mu koridori peeglilaual. Järgmistel kuudel tekkis küll mitu korda mõte, et oleks vast viisakas helistada, osutamaks, et mäletan ja tänan, aga teoks ma seda ei teinud. Milleks – ilmselt oli tegemist lihtsalt hea inimesega, kellele näisin sellise ilmaga seal  varju all kössitades tõesti mingi imeliku nähtusena.
Kohtusime temaga taas ligi aasta hiljem, ühel ametlikul koosviibimisel. Kummalisel kombel tundsin mina ta ära, ka häälest, ent ei söandanud seda välja näidata. Aga siis astus ta lihtsalt ise ligi, nagu oleksime eile kohtunud – küsimaks, kuis elab mu kõuts (kes selleks osutuski ja oli veel ligi 20 aastat meie armas pereliige.)
¤ ¤ ¤
See mu peig, kellest oma lugu alustasin, on praegu veelgi edukam, nimekas ühiskonna liige. Meil, mu tollase vihmase päeva ainsa märkajaga, võttis veel aasta, kuni leidsime, et pole meil teineteisest pääsu. Täpsemalt: pärast tema pihtimust sellest, et temal oli tol perioodil minu omaga pea analoogiline seis. Ja hing veelgi haigem pärast minu kojuviimist – mõttest, et näe, pole teda vaja kurbadelegi... (Oleme mõnikord arutlenud ka selle üle: kui kauaks oleksin sinna McDonaldsi õuele konutama jäänud, poleks see kassipoeg tulnud...)
See oli aastal 1993. Praeguseks on meil kaks last, oleme esimese lapselapse ootel. Peame maja, teeme tööd, meil on toredad sõbrad. Miks ma üldse oma mõttetu (!) loo rääkisin? Noh, sisuliselt ikkagi saatus ju...

Irena jutu pani kirja
Imbi Käbi



Vaadatud 1174 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
anita

kass päästis tegelikult teid kõige hullemast.ja ka viis kokku. igat pidi väärt loom.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi