Saatus: Vana arm ei roosteta

03.03.2019 22:00
Marta Roosipuu
Kommentaarid
4
Foto:

Olen naine oma parimais aastais, 45aastane. Just nüüd, kus lapsed on suureks kasvatatud, saab iseendale elada, tegeleda hobidega ja maailmas ringi rännata.

Ma olin üsna noor, kui mul esimene laps sündis. Olin siis just koolipingist tulnud, 19aastane tüdrukutirts. Ega mu meeski palju vanem polnud. Paar aastakest minust vanem. Puha poisike. Meie tütre sünd oli meile üllatus, kuid me pöörasime selle positiivseks üllatuseks ja võtsime elu väljakutse vastu.
Möödusid mõned aastad, elu oli paika loksunud ja me otsustasime saada teise lapse. Kui olin 24aastane, sündis meil poeg. Elasime õnnelikult Nõmmel väikeses majakeses ja mina tööle ei kiirustanud, sest mees teenis piisavalt hästi, et saaksime muretult elada.
Sõbrannad küll sarjasid mind ja ütlesid, et sa jääd elule jalgu ja rong läheb mööda. Sõbrad tegid märkusi, et võiksime ka eraldi kuskil käia ja oma hobidega tegeleda, sest niimoodi tüütame teineteist ära. Meie aga ei tundnud ohtu ja leidsime, et koos kõike teha on tore.

Hall argimöll
Tegelikult saabuski varsti hall argipäev. Me ei käinud enam kohtingutel, me ei leidnud enam teineteise jaoks aega, meie peamised vestlusteemad olid olmelised ja niimoodi see suhe hääbus. Hakkasid tekkima tülid tühjadest asjadest ja me jõudsime lõpuks järeldusele, et me käime teineteisele väga närvidele. Otsustasime lahku minna. Tema tahtis tütrega jääda meie majja elama, mina pidin pojaga uude koju kolima. Tegelikult juhtus varsti nii, et ka tütar oli minu juures ja mees nautis vallalise elu.
Tihti oli lastehoid nädalalõpus tema teha, kuid ta ei ilmunud lihtsalt välja, vaid oli sõprade pool pidutsemas.
Meie ühine sõprusring läks kahte leeri, osad jäid minuga suhtlema ja osad temaga. Isegi paar tema lapsepõlvesõpra jäid minu tutvusringi ning pöörasid temast ära. Nad aitasid mul lapsi sõidutada ja viisid vahel mind teatrisse. Selle peale sai ta jube pahaseks, aga mis teha, elu on selline, et sõbrad tulevad ja lähevad, kuid õiged inimesed me ümber jäävad.
Mees leidis endale peagi uue naise kahe lapsega ja nad kolisid kokku. Ei möödunud kolme aastatki, kui nad juba lahutasid. Mina olin lastega üksi ja ma ei tahtnud ühtegi meest oma ellu ega diivanile kaunistuseks. Olin veel liialt haavatud.

Elu muudab
Peale tema lahutust ta natuke muutus, enam ei olnud nii ülbe ja hakkas minuga suheldes ka kokkulepetest kinni pidama. kuigi mitte alati. Ma võiks isegi öelda, et ta oli muutunud alandlikumaks. Mõnikord tõi ta mulle lilli, kui lapsed enda juurde viis ja mõnikord helistas ning rääkis, kuidas neil päev läks. Ta tahtis minuga kõike jagada.
See oli huvitav, sest me olime muutunud nende lahusoldud aastatega kaugeks ja ma ei usaldanud teda. Ma olin elus ja meestes pettunud ega julgenud uusi lähisuhteid luua, kuna kartsin sama stsenaariumit.
Aga aeg tegi oma töö ja ka minule tekkis elukaaslane. Ta oli väga sõbralik ja tore, kuid kui tal olid tööl rasked ajad või mingi eksiga närvilisem olukord, siis kippus ta napsitama. Alguses ma ei teinud sellest välja. Mõistsin tema traagikat ja lasin tal olla. Kuid ühel päeval, kui mu tütar hakkas poodi minema ja elukaaslast kodus polnud, otsustas tütar esikust taarakoti kõrvalt poekoti võtta. Selle peale veereseid kõik pudelid laiali ning ma mõistsin kui palju neid õllepudeleid tegelikult kogunenud oli. Tütar valas muidugi õli tulle öeldes, et isal küll nii palju taarat ei teki.
Jah, isa oli hakanud sporti tegema, toitus tervislikult, ei suitsetanud, vahel võttis sõpradega saunatades paar õllet ja see oli tegelikult lastele väga hea eeskuju. Ma tegin õhtul oma elukaaslasele ettepaneku, et teeks kampaania, et kuu aega ei joo. Näitasin ise eeskuju, kuid juba nädalaga muutus ta väga närviliseks ja seetõttu suitsetas ta rohkem sigarette.



Inimest ei muuda
Kahe nädala pärast tabas aga krahh. Kui ma ükskord õhtul hiljem töölt koju jõudsin, leidsin elukaaslase teleka koksiga ees. Ta oli joonud terve liitri viskit ja koolat. Sel hetkel ma mõistsin, et mehel on sõltuvus. Ma ei pööranud sellele tähelepanu, arvasin et minu headus ja armastus aitavad tal sellest pahest vabaneda. Kuid nii see ei olnud. Mees ei muutunud paremuse suunas, pigem süvenes tema sõltuvus ja ta hakkas juba teisel ja kolmandal päeval pead parandama. Hommikuti peale joomatuure ei julgenud ta rooli istuda, ja mina pidin ta tööle sõidutama. Ta hakkas mulle halvasti ütlema, oli sarkastiline, vingus ja plärtus nagu PMS sündroomiga eit. Kõik see ajas mind täiesti hulluks. Ma olin kodus nii stressis, aga mul ei olnud kuhugi põgeneda, sest tegin raamatupidamistööd koduseinte vahel. Vahel jäid mul tööd tegemata, mu sissetulekud vähenesid ja tihti tundsin, et hakka või ise jooma. Seksist ei tulnud eriti midagi välja, sest mees oli kas pohmas ja pahur või täis nagu tarakan. Meie kodune elu jõudis väljapoole koduseintest, sealhulgas mu eksmeheni. Ta soovitas lahku minna, kuid ma võitlesin vastu, sest mis ütleja tema on.
Lõpuks ütles ta, et kui ma ise ei suuda sellele lõppu teha, siis tuleb tõstab tema mu elukaaslase välja, sest too mees elas mu juures ja kohati ka mu kulul. Mees ähvardas ka lapsed ära võtta, kui ma seda joodikut maha ei jäta.
Õnneks nii kaugele asi ei läinud ja ma sain üsna rahumeelselt sõltuvusega mehest lahti.

Sõbra õlg on parim
Olin mõned ajad üksi ja mu eksmees käis meil järjest tihedamini mind lohutamas, lastega kohtumas. Viis meid koos üritustele ning restorani. Esialgu ma ei saanudki aru, mis on selle kõige tagamõte, sest ma olin räsitud elu vintsustest ja ei mõelnud üldse mingitest suhetest. Sõbra ehk eksmehe õlal oli samas hea nutta, ja ta oli mulle juba pikalt eluteel kaaslaseks olnud. Sõbrannad kippusid alati mehi kiruma ja pooli valima, kuid tema lihtsalt kuulas mu ära ja ütles mõne toetava sõna. Peagi panin tähele, et me veetsime teineteise seltsis üha enam aega ning ega meil kummalgi ei jäänudki muudeks tegevusteks aega üle. Näiteks ei oleks mul olnud aega ja võimalust uute tutvuste loomiseks ning kohtinguteks.
Suhted lepinguliseks
Ühel päeval saatsime me lapsed maale, nad olid siis juba piisavalt suured ja iseseisvad ning jäime minu juurde veini jooma. No eks sealt arenes see asi edasi. Ühel hetkel avastasime, et meil on teineteise seltsis taas hea olla, rääkisime ka sellest,et võiks mingil hetkel uuesti kokku kolida.
Aga nüüd olime mõlemad juba targemad. Võtsime endile selleks prooviaja ühe aasta. Et kui selle aja jooksul ikka tunneme tungivat vajadust koos elada, siis vahetame oma elamised üheks suuremaks majaks. Teiseks, me tegime omavahel suhte lepingu. Päris tõsiselt. Tema on jurist ja mina raamatupidaja. Panime sinna kõik olulised punktid kirja, et ei oleks mingeid möödarääkimisi ja tülialgeks põhjuseid. Ei olnud meil ka ootusi ja lootusi, kõik oli must-valgel kirjas. Me märkisime lepingusse isegi romantiliste kohtumiste kohustuse kaks korda kuus.
See andis meile juba möödunud elukogemuse pinnalt tunda, et kui inimesed sukelduvad argirutiini ja neil ei ole teineteise jaoks aega, siis lähevad asjad käest ära. Nüüd oleme me juba kolm aastat taas koos elanud: me oleme vanemad ja targemad, me teame, kus me enne vea tegime ja oskame seda juba eos vältida. Meie suhted on palju teadlikumad ja nauditavamad. Ainus asi, mida me kahetseme, on see, et me oleks võinud nii targad olla juba varem ja selle lepingu sõlmida juba abielludes. Me oleme nüüd lahutatud, aga koos palju toimivamad kui abielus olles.

Kristeli loo pani kirja
Marta Roosipuu

Vaadatud 1638 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
anita

eestlastel on ütlus enne ei saa aru ,kui oled kellegi kaotanud.veel tark õpib teiste vigadest, loll enda omadest.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi