Saatus: Vana arm ei roosteta

05.01.2020 18:00
Marta Roosipuu Illustreeriv pilt
Kommentaarid
7
Foto:

Anna oli 38aastane, abielus. Ta elas Lätis ühe kohaliku kontorirotiga ja käis koolis algklassidele kunstiõpetuse tundi andmas.

Elu oli paigas – kodulaen, kaks last ja korralik töökoht. Peresuhted olid enam-vähem. Jõulude ja sünnipäevade ajal saadi ikka kokku ja tehti vähemalt nägu, et hoolitakse üksteisest. Nii see aeg veeres ja kord aastas käis pere ka lõunamaal puhkusel, lasi kas siis lastega koos või lasteta olles n-ö rihma lõdvaks ja vaatas, mis toredused Läti piirist kaugemale ulatusid. Tegelikult oli Anna pärit Eestist, ta vanemad elasid siiani Valgas, seega külastas tema ka tihtipeale Eestit. Ta mees ei olnud eriline eestluse fänn ja tema tavaliselt oma nina naise kodumaale ei tõstnud. Raimondas ja Anna kohtusid juba 15 aastat tagasi hoopis Leedus, kui naine käis ülikoolikaaslastega rannapuhkusel Palangas ja sama oli teinud ka Raimondas.

Kiired otsused
Nad olid kogu puhkuse aja alates tutvumisest koos, nädalase Palanga järel aga otsustatigi juba leivad ühte kappi panna- mis seal ikka pikalt oodata ja arutada, kui ikkagi on armastus.
Ja armastusest sündis pere, loodi kodu ja siis tuli peale rutiin, mis oli juba mõnda aega kestnud ja mõlemat väsitanud. Tülid olid kergesti ja tühjast-tähjast lahvatanud, teineteise suhtes imetlus oli juba ammu kadunud ja tõsi ta oli, et Anna oli nii mõnelgi korral mõelnud, et peaks kodumaale tagasi kolima. Aga no just täpselt, need agad... Aga lapsed olid veel väikesed ja käisid lätikeelses koolis, kuidas sa võtad neilt kõik selle ära – sõbrad ja kodu ja turvatunde.
Nii otsustaski Anna jääda,vähemalt laste täisealiseks saamiseni. Sest ega nad ju tegelikult olid mehega koos olles päris sõbralikud ja nö kannatasid teineteist välja, nad olid juba harjunud kummagi kiiksude ja harjumustega. Hakka jälle uuega harjuma – see tundus naisele kohutav eneseületus.
Ühel õhtul, kui Anna istus köögis ja jõi üksi teed ning ootas meest hilisel tunnil töölt koju, sai ta aru, et on ikka päris valesti oma elu elanud ja see, kuhu ta on tänaseks jõudnud, pole üldsegi mitte tema unistuste elu, mida ta noorena ette kujutas.
Naine nööpis punase veini lahti ja nuttis taga oma noorust olles ise 38. Ta heitis endale ette, et oli loobunud kõigist oma unistustest ja hakanud ühtäkki elama teistele – abikaasale, lastele, ämmadele-äiadele ja isegi naabrite heaks… Ta oli segaduses ega osanud muud kui nutta uluda. Ühtäkki astus kööki tema armas abikaasa ja oli üsna kohkunud olemisega. Küsis Annalt, et mis lahti on. Anna siis vastaski, et tal on peal ilmselt keskeakriis või varajane kliimaks ja ta ei suuda enam niimoodi jätkata ning et ta soovib lahutust.

Hingelt ära
Raimondas oli selle peale mõistagi šokeeritud ja ei osanud kohe midagi kosta. “Kas ma solvasin sind täna hommikul kuidagi?” päris ta naistel. “Ei!” vastas Anna nuuksudes nutta. “Mis sul siis viga hakkas?” üritas mees aru saada, millest naisel selline tuju ja otsus. “Kas sul on keegi teine?” ei andnud mehele rahu. Anna ei vastanud muud kui ainult ei-ei-ei….ja läks nutuvõru ümber suu vannituppa, et end magama sättida. Mees aga tahtis asjad selgeks rääkida veel öötundidel, kuigi vanasõna ütleb, et hommik on õhtust targem.
Nii nad siis vestlesid nagu kunagi ammu oma tutvumisaegu, mil kell vaid tiksus omasoodu ja maailm pöörles vaid nende kahe ümber. Anna rääkis, kuidas ta oli unistanud mitte perest ja pangalaenust, vaid reisimisest ja Pariisist, kus ta saaks käia croissante söömas ja imetlemas tundide viisi kunstisaalides vana väärikat ja uut kaasaaegset kunsti ning laseks ehk endki mõnel tänavakunstnikul portreemaaliks vormida.
Nii ihkas naine Eiffeli torni tipust alla vaadata ja suurlinnas ringi patseerida. Aga millal ma seda saan? Lasteaiad, koolid, koosolekud, töö, pangalaen... loetles ta üles oma kohustusi ja lahvatas taas nutma. Mees aga ei andnud alla ja ütles, et kuigi tema on nende eluga rahul ja see, mis neil on – ehk mõnus kodune rutiin ja teineteise eest hoolitsemine ning hoolimine on kõik mida tema vajab ning ta ei ole naise unistuste ega vajaduste peale mõelnudki. Mees kinnitas, et ta võib jääda lastega ning anda naisele nädalakese puhkust, et Pariisi põrutada. Mingu Anna siis sõbrannadega või üksi.
Anna kallistas meest ja võttis nädala mõtlemisaega. Lahku saab alati minna. Kõigepealt tuleb oma hinge eest hoolt kanda, mõtles Anna ja ostsiski nädala pärast Pariisi pileti. Ta läks sinna täiesti üksi. Anna oli reisinud ja oskas keeli, ka natuke prantsuse keelt, seega oli ta uhkes üksinduses nõus romantilisse linnakesse lendama küll.



Vanad uued tuttavad
Ainult esialgu oli kohale jõudes pisut kummastav mõelda, et kuidas ta küll läheb ja joob üksi veini kesklinna kohvikus, kus armunud paarikesed sügavalt silma vaadates klaase kergitavad või sõbrannad kohvitassi taga sädistavad pariislannade lugusid jagades. Aga ta oli oma esialgsest kohmetusest üle ja astus siiski julgelt linna kõige rahvarohkemasse kohvikusse ning tellis klaasikese punast veini.
Annal oli Pariisi jaoks 5 päeva. Esimene päev oli sisse elamiseks. Siis ta lihtsalt kõndis ja vaatles, imetles ja õhkas, kui mõnus on olla seal, kuhu ta ammu on tahtnud minna. Ta hingas sisse Pariisi kevadlõhnu täpselt nii nagu laps, kes on peale pikka haigust õue saanud.
Pariis lõhnas Anna meelest võrratult – see lõhnas lillede, kookide, saiakeste, karamelli, veini ja vürtsi ning rohke romantika, muretu boheemluse ja pisukese pahelisuse järele. Anna seadis sammud Louvre. Ta veetis seal oma neli-viis tundi ja ikka oli tema jaoks vähe, aga tal läks kõht tühjaks ja ta seadis sammud restorani, kus pakuti linna parimat sibulasuppi.
Loomulikult tellis ta isegi supi kõrvale veini ja nautis omaette olemist täiel rinnal. “Ahh, kuidas ma tahaks, et mu elus oleks veidi seiklust ja romantikat,” jõudis naine mõelda, kui äkki hõikas keegi sulaselges eesti keeles “Anna, see oled ju sina!” “Olen küll,” vastas naine, vahtides totakal pilgul tema ees seisvat vanemat härrat, kes ei meenutanud talle ühtegi tema tuttavat. “Te ajate mind ilmselt kellegagi segamini,” üritas Anna mehele selgeks teha, kuigi ka see versioon tundus talle ulmekummaline, sest kuidas teadis see võõras kena ja sihvakas, kaunilt pöetud habemega mees tema nime ja kuidas oskas ta teda eest keeles kõnetada.
Peagi selgus, et mees oli tema ammune malevakaaslane, kes elas nüüd Pariisis. Mees oli temast mõned aastad vanem, ta oli olnud malevas neiu ülemus ja neil oli vägagi kirglik suveromanss. Peale malevasuve ei olnud nad enam kohtunud. Anna ei teadnud mehest midagi, kus ta elas ja kellega ning mismoodi ta otsapidi Pariisi sattus.
Tuli aga välja, et mees oligi kunstnik ja pillimees ning oli oma pereeluga äsja ehk siis paar aastat tagasi ühele poole saanud- tema lapsed olid juba täisealised ning naisega suhted olid jahenenud ning mees tuli samuti Pariisi oma noorpõlveunistust täide viima nagu ka Anna. Muide, nad olid sellest isegi omavahel seal malevapäevil rääkinud ja koos unistanud, kuidas nad külastavad kunstinäitusi ja galeriisid ning millised toredad ajad nad seal armastuse linnas veedavad.

Unistus sai teoks
Tõepoolest, paarikümneaasta tagune unistus saigi nüüd imekombel tõeks. Anna ei rääkinud mehele oma abieelukriisist midagi, vaid lasi elul end juhtida. Kõigepealt malevaarmastuse Markiga lokaali, ohtralt veini ja tantsu, seejärel Marki pealinna pisikesse kuid hubasesse koju, kus peale hommikusööki jalutati käsikäes linna vaatamisväärsuste ja muidugi kunstiga tutvuma. Ja nii neli päeva jutti. Viiendal päeval, kui tema õhtune lend Anna koju juhatas, otsustas naine veel enne Jumalaema kirikus oma patud andeks paluda… ja patte tal südamele kogunenud oli.
Mida öelda oma mehele? Mis Markiga edasi saab? Kuida seda kõike tohuvapohu seedida ja keda valida või mida teha? Kas tõesti saatus viis nad niisama kokku et suveromansi jätkuks tuleks reisiromanss või olid saatusel pikemaajalised plaanid? Kuidas elu kahe linna vahel jagada?... nii palju erinevaid mõtteid vuhises naise peas ja ta tahtis oma elu juba hakata ümber korraldama, sest tema süda põksus pigem markiga ühes rütmis kui abikaasaga. Aga tõotused? Abieluvanded? Kas need ei loegi midagi? Lapsed? Seda kõike oli jälle Anna jaoks liiga palju ja ta puhkes nutma teel lennujaama. Seda Mark muidugi ei oodanud. “Mis nüüd lahti on,kullake!?” päris Mark ja lohutas juba enne, kui Anna jõudis midagi kosta, et ärgu naine muretsegu, ta tuleb kindlasti külla, ta otsib Anna üles ja enam teda käest ei lase. Ja Anna võib iga kell tulla ka Pariisi. “Sul on nüüd siin alati kodu olemas,” kinnitas mees, mille peale Anna veel nukramaks muutus ja pisaratevool ei peatunud enne kui nad olid terminali ees.
Anna rääkis alles nüüd Markile oma elust ja lastest ja abikaasast ning kõigest, mis ta elus praegu oli ja teda häiris. See justkui purskus temast välja ühe hingetõmbega ja selle peale tekkis pikka vaikus. Nagu öeldakse, paus kannab… jah. Mark mõtles pikalt, tassis kohvrit ja toetas naise kätt ning lõpuks peatus ta check-in leti ees ja ütles.”Jää siia! Alustame sinuga uuesti sealt, kus meil pooleli jäi! Ma endiselt armastan sind.”
Anna käsi, mis oli hoidnud passi, langes jõuetult alla ja ta vaatas Markile otsa ning sõnas: “Me ei ole enam 20. Mul on kohustused...kui ma vaid saaks...ja mis mu lastest saab?”
Mark kinnitas, et küllap mõtlevad nad midagi välja ja ennegi on ju pered lahutanud ning lapsed jäänud erinevates linnades või isegi erinevatel kontinentidel elavate vanematega suhtlema. Kuid Anna ulatas passi registreerimiseks end lennule ja otsustas koju lennata. Kodus ta loomulikult rahu ei leidnud, kuid esialgu ei rääkinud ta mehele Markist ja malevaarmastusest midagi. Markiga aga oldi igapäevaselt ühenduses kõikvõimalike kanalite kaudu ja mees plaanis juba tulla Eestisse ning Lätisse.
Anna aga ei olnud endas kindel - ühest küljest tõmbas mingi vääramatu jõud teda vana armastuse poole, mõistus aga seletas, et nii ikka ei saa, kuidas ta tekitab kannatusi oma abikaasale ja lastele. Nii ta seal praadis ja praadis kuni lõpuks otsustas minna psühholoogi jutule.
Juba mõne teraapiasessiooni järel oli selge, et ta hakkab nüüdsest elama endale. Elu oli talle ju kandikul kõik teda õnnelikuks tegevad unistused ette toonus, ei saanud ju neid lihtsalt minema visata.
Lahutusprotsess, varajagamine ja laste külastuskordade kokku leppimine ei olnud lõbus mitte, kuid Anna oli peale Pariisi muutnud. Ta otsusas, et tema peab olema õnnelik, siis saavad ka teised ehk ka lapsed tema läheduses olla õnnelikud. Vastasel korral võib ta ju neile elada ja söögi lauale tuua, aga kui selles elus ei ole sära, rõõmu ja armastust, ei ole see elamist väärt. Ta tänas iga päev saatust ja oma eksmeest, et need ta Pariisi juhatasid ning andsid ta unistustele tiivad.

Vaadatud 1832 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Oleks vaja seadust, et

lapse sünnil võetakse isalt DNA ja sellega selge, kes isa. Momendil on "isad" hädas. Suur osa papad maksavad lastele toetust ja isegi ema ei tea kes tegelikult autor on. Määrivad hädas laps "papale" kraesse. DNA kohustus aitaks ka inimesed moraalsusele lähemale ja püksikummid asendatakse ehk paelaga nagu see kunagi vene ajal oli.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi