Saatus: Vanemad ei tohi iial laste õnne segada...

02.12.2018 11:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
4
Foto:

Ma´i tea, on see mõni laulusalm või mis, aga nii korratakse. Natuke nagu imelik, sest mu meelest tahab iga vanem ikka vastupidist: et laps õnnelikult elaks. Nüüd kannan ise selle häbimärki, kes oma ainsa lapse elu ära rikkus...

Kõige valusam, et oma nurjunud elus süüdistab suisa ja ainuisikuliselt mind kõige rohkem mu ainus laps ise. Seda küll eitamata, et kuni täiskasvanueani olin talle parim isa, aga mis abi nüüd enam sest. Pealegi ei suhtle ta minuga enam niisama hea kui üldse viimased ligi kümme aastat, või kui, siis ainult sel tasemel, et mulle järjekordselt kõike meelde tuletada – selles võtmes, nagu tema kõike olnut näeb. Nagu seegi, et aja jooksul on, tänu tütre kirumistele, rahvasuu mu pattudele veel omajagu luulelugusid lisanud, nii et omalt poolt ei tee ma nüüd enam katsetki midagi õgvendada.
Oli meil pere nagu pere ikka - mina, mu kadunud naine ja meie ainus laps. Tavalised korralikud riigialamad, ei rikkad ega vaesed, kokkuvõttes ikka positiivse mainega. Tütar Leila kasvas terase ja tublina, pigem hakkaja- kui allaandja vaimuga, ja kõik oli hästi, kuni ta nö inimeseks sai, pärast kesk- ja ametikooli iseseisvat elu alustas ja esmakordselt tõsiselt ära armus.
Elasime minu vanematelt päritud majas Tallinna külje all. Muidugi oli see ammu põhjalikuma remondi vaevas, milleks meil naisega oma ametnikupalkadest iialgi ei piisanud. Just siis tuli see sotsialismuse lõpp ja uute aegade algus, esialgu küll teatud tagasilöögiga, kuni krooni tulekuga hakkas tunneli lõpus tasakesi heledamaks minema. Just siis tütar oma kolleegisse armuski, ja too temasse. Esialgu ei näinud meie emaga selleski muud kui head märki, kui juba peagi kerkis esile jutt meheleminekust. Sest peigmees Priit oli sümpaatne noormees, hea kasvatuse ja söaka esinemisviisiga. Pealegi rääkis tütar temast vaid ülivõrdes, nii et asjad näisid juba üsna varsti otsustatud olevat.

Aga medalil oli ka teine külg
Meie naisega olime ammu plaani pidanud, et kui tütar pere loob, ehitame maja ümber ja suuremaks. Mitte enese, vaid tema tulevase pere huvides, sest ega meie´s ilmasambaks oleks jäänd. Pealegi – mida enam ma Priiduga mehejuttu ajasin, seda enam veendusin selles, et too on mehe eest väljas, ei tee tühje sõnu ja üldse – näeme maailmaasju üsna ühtemoodi. Jutt oli ka sellest maja juurdeehitusest, ja tema võttis sellest vägagi asjalikult tuld. Üksiti märkides, et ega temagi just päris paljas poiss ole. Sest ta isa oli endistel aegadel olnud suure ehitusorganisatsiooni varustaja (nagu seda ametit siis nimetati) ja neil olla küllalt allikaid, kust ja kuidas soodsalt vajalikku ehitusmaterjali hankida. Kui varakevadel paika pandi, et pulmad tulevad ehk jaanipäeval, hakkas tulevane väi konkreetselt tegutsema.
Ta ise viibis ühtelugu ametisõitudel, nii et mulle täiesti ootamatult seisis ühel hommikul ilmatu veok kõikvõimaliku laua- ja kivivärgiga väravas. Täiesti võõrad mehed, aga väga asjalikud, panid mulle paberid allakirjutamiseks nina alla, kinnituseks, et olen Priidu tellitud kauba kätte saanud. Nähes nende maksumust, jäi mul süda seisma, sest selleks poleks jätkunud kogu meie säästudest. Ent mehed rahustasid, et see pole minu mure – hr. Priit on selle eest juba hoolitsenud. Seda suuremasse segadusse siiski läksin, kui ilmnes, et polnud too Leilatki asjasse pühendanud, aga viimane muudkui säras: tahtsid, et leiaksin enesele õige mehe – nüüd pole ju kahtlust, et leidsingi!
Kõik sai meie suure krundi tagaaeda maha laaditud, ja kui saabus Priit, kinnitas temagi, et kõik asjad on aetud. Mu meelest oli see küll pisut liiga tormiline algus, ka ei tahtnuks ma seda,et tema otse kõik kulud kannaks, aga tema vaid patsutas mulle õlale, õnnis rahuldus näol. No mis siis ikka, mõtlesin – olgu nii...

Mind kuulutati „vanameelseks lolliks”
Aga juba vähem kui kuu aja pärast ilmnes, et päriselt ikkagi polnud. Ühel päeval sain pangalt kirja(puha enese nimele ja vastavate rekvisiitidega), et mu arve on tühi, laenu (?) tagastami­sest veel nii-ja-nii palju puudu ja protsendid hakkavad jooksma! Kuna alates tütre 20ndast sünnipäevast (mil üsna pikalt ja ohtlikult põdesin) olin talle andnud volituse meie pangaarvet kasutada. Kui ta nüüd „vaibale” kutsusin, selgus: uskumatu, aga tõsi – tema oli raha Priidule ehitusmaterjalide jaoks laenanud. Jätnud mulle rääkimata, veendunud, et see tagastatud saab. Nüüd olla Priidul aga „ajutised raskused” – küll ta ise mulle kõik ära seletab. Alles siis tuli välja, et ei teadnud Leila täpselt ka ise, kus Priit nüüd töötab – paari kuu eest läinud ta üle mingisse sadamas konteinerkaubandusega tegelevasse firmasse, kust alles hakkab „õieti raha tulema”.
Kui Priidu telefon mulle lähiajaks suletuks jäi, ajas tütre jätkuv muretus mul juuksed püsti. Meie esimene tõsine tüli lõppes mu resoluutse otsusega tütrele: see ostap bender üle meie läve enam ei tule, ja olgu see kraam sealt aiast kadunud! Ehmunud ja tulivihane Leila teatas, et siis läheb temagi sedamaid ja kah enam ei tule! Koos kommentaardega, milline vanameelne loll ma olen, saamatu ja põikpäine, koolitanud emagi ikka vaid enesele järele kiitma, jne. Lõpuks: Priiduga läheb tema või ilma otsa, tal kama, mis meie arvame.
Loogiline, et see andis mu naise niigi viletsale tervisele oma hoobi, nii et aasta hiljem jäin üksinda. Sest tütar pidas oma sõna – elas oma üürikorteris, kus (nagu kuulsin), Priit enam ei käi. Esialgu rabelesin võla maksmisega, siis proovisin korduvalt tütrele üle kuristiku kätt sirutada, aga sellest ei muutunud midagi. Õigemini vastupidi – ta ei tundnud minu elu vastu enam üldse huvi. Viimane, mida talt paar aastat hiljem kuulsin, oli see, et võin nüüd rõõmustada: Priit elab õnnelikult Hispaanias, abielus ja jõukas. Poleks mina „oma halaga vahele tulnud”, olnuks tema naise rollis tema...



Aga see polnud veel kõik...
Ega midagi, elu läks oma rada, õnneks olin tervisel ja sain omadega igati hakkama. Aga üksjagu tundsin end ammu nagu inimvare, õigemini – liigne inimene. Ei saa ju mõtlemist välja lülitada, ja muidugi polnud päevagi, mil ma kogu seda värki poleks ikka ja jälle vaaginud. Jõudmata iialgi selgele seisukohale, mil moel ja kuivõrd ma siis oleks pidanud või mitte pidanud tütre ellu sekkuma. Tegelikult ikkagi veendunud, et too Priit ju tõepoolest oli mingi sahkerdaja, kes Leilat kohe kindlasti ei armastanud, vaid nägi temas järjekordset lüli, kellega elus vast ehk jälle sammukese edasi saab. Sest hiljem kuulsin täiesti tõest juttu, et ta juba ennegi igasugu musta äri ajas, ja tõesti kohe ka väljaspool Eestimaa piire. Aga mis sest enam...
Järgmine ja otsustav suursündmus oli see, et tütar mulle üle rohkem kui aastase vahe külla tuli – koos seadusliku mehe ja beebist pojaga. Jumal tänatud – justkui igati õnnelik perekond! Mehe kohta ei osanud midagi arvata, aga kindlasti mitte midagi paha. Selline lihtne mees, napisõnaline ja tagasihoidlik, ja lapsukese üle rõõmsad mõlemad, kõnelemata minust. Katsusin siis mitte kuidagi oma isikut peale suruda, kostitasin ja tänasin küllatulemise eest, varjamata, et see rõõmustaks mind üpris väga edaspidigi. Ise ei hakanud kohe tütrele helistama ega midagi üle rääkima, sest arvasin, et ju vast olen nüüdsest rehabiliteeritud ja läheb neil mind vähemalt vanaisana tarvis edaspidigi. Ent möödus taas kuid, ja ei midagi. Siis helistasin kord ise, aga tütre toon oli endiselt külm – temas ei paistnud mu helistamine mingeid emotsioone äratavat. Nii et jäin aga jälle vait, nagu nemadki. Kuni kord otsis mu üles tütre lapsepõlvesõbranna ja rääkis päris hirmuäratavaid asju.
Nimelt tütre mees (tegelikult hinnatud ehitustööline) osutus joodikuks, kes teenib raha küll piisavalt, aga on olemuselt tõeline türann ja metsaline. Leili ei taha aga lahku minna, sest pojal peab isa (?) olema, sellepärast kannatab nahatäied välja, trööstiga, et ega tema ainuke ole, kel selline mees.
Mõtlesin ja mõtlesin, kutsusin siis tütre välja, rääkisin, et tean, kuis ta elab ja manitsesin koju tagasi tulema. Ruumi on, võime teineteisega üldse mitte suhelda, kui ta soovib, aga lapse pärast – selles ta ju ei kahtle, et teen kõik, mis mu võimuses, et ta normaalselt üles kasvaks. Mis vastuseks sain, oli seda hämmastavam, sest polnud Leila ju siis enam nö noor ja loll – 37aastane, täiearuline naine ju. Kuulutas, et tema kas või sureb, aga mind tal vaja pole. Sest Priidu, tema ainsa armastuse, võtsin talt mina, nüüd ta enam nii ogar pole, et minul sekkuda laseks! Pealegi – last mees ei puutu, ja küll tema enesega juba hakkama saab...
¤ ¤ ¤
Ongi kõik. Praktiliselt tean nende elust jätkuvalt üsna vähe, aga koos on nad siiamaani. Lapselast (nüüd nelja-aastast) saan harva näha, ja kõhe on ka tema pärast. Sest laps on aravõitu ja justkui suletud – see on nagu õnnekiir, kui õnnestub ta naerma ajada. Kardan midagi küsida issi-emme kohta, või kui üritangi, siis on ta lihtsalt vait... Samas – lausa õnnetu ta ei paista olevat. Üritasin lasteaia kasvatajalt ühtteist pärida, kes arvas, et vaikse loomuga põnn, aga väga tubli. Mis aga kindlasti silma torkas, oli selle kasvataja nagu valvehoiak. Millest järeldub, et ju on tallegi minust joonistatud pilt kui mittesoovitud vanaisast.
Testament on mul tehtud tütrepoja nimele, sest kole küll tunnistada, aga nii on mu süda rahulikum. Nüüd on ju hilja midagi parandada – tütre veendumus, et mina ta elu rikkusin, jääb muutmatuks. Kui püüaksin seda murda, ajaksin asja ilmselt veel hullemaks, sestap jääb alandlikult lihtsalt oodata, mida aeg toob. Ja muidugi loota, loota...

Jakobi jutu pani kirja
Imbi Käbi

Vaadatud 997 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Erco

Isast kahju täiega. Tytrele tasub kätte tema karma oma lolluste ja rumala maailma vaate pärast. Õnnelik see tytar olema ei saa.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi