Saatus: Vargast perekonnasõbraks

Vahelduseks pihtimustele tulisest ja koltunud armas­tusest kuluks ära üks natuke teistmoodi lugu. Sellest, kui­das saatuse sõrm lihtsalt ini­mesed omavahel seob.

­­See lugu juhtus juba ligi viis aastat tagasi. Minu perekonnale oli see aeg väga raske, sest mu mehe väikefirma läks ootamatult põhja, ilma et mees oleks jõudnud pangaarvele tagavaragi teenida. Kuna minul on aga tulus eriala ja ka tol ajal küllaltki hea töökoht, saigi minust ainus perekonna toitja. Mees hoidis kodus majapidamise reel – ja last! – ning mina rabasin koidust ehani, nii et reeglipäraselt sõitsin koju ikka viimase bussi või elektrirongiga. Auto oleks olnud muidugi kiirem ja mugavam, kuid müüsime selle võlgade katteks maha.

Rahamäed
Ühel neist rohketest hilisõhtutest, kui seadsin end taas elektrirongis sisse, olin üle pika aja taas heas tujus – oli palgapäev, ja summa, mille sedapuhku sain, ületas igasugused ootused ja lootused. Mõlgutasin mõtteid sellest, kuidas saan nüüd taaskord enesele ühe šoppamise lubada...
Vaguni teises otsas oli lärmakavõitu noorte seltskond ja üks umbes minuealine, igati sile, viks ja viisakas mees – täpselt vaguni keskel. Istusin temast eelmisse pingivahesse – juhuks, kui mõni neist õlleuimastest noorukitest peaks mind tülitama tulema, mida oli mul aeg-ajalt ikka ette tulnud. Käekoti, milles oli mu unistuste rahapatakas, panin oma külje kõrvale, ja nagu ikka, hoidsin sangadest kinni. Rongi loksumisest ja magusatest mõtetest jäin aga üsna varsti tukkuma – ka seda tuli sageli ette – olin nii rampväsinud. Nägin isegi und ja ärkasin rongi nõksatuse peale, kui see väljus järjekordsest peatusest. Seltskond vagunis oli endine ja soikusin peaaegu taas unele.
Et mitte oma peatust maha magada, otsustasin võtta kotist ajalehe ja pisut lugeda. Tõmbasin luku lahti... Rahakotti polnud! Vapustuse ja pisaratega võideldes märkasin, et see üksik viks ja viisakas mees, kes istus enne naabervahes akna all, oli end sättinud nüüd pingi otsale! Mõtlesin koheselt, et muidugi tema, ja raudselt valmistub järgmises peatuses minu rahaga väljuma. Tõusin värisedes püsti, läksin ta ette ja ütlesin: „Ma tean, et teie võtsite mu rahakoti! Palun, andke tagasi – kasvatan üksi lapsi, te ei saa neid nälga jätta...“ Mees tõusis püsti ja tähendas segaduses ilmel, et ma olen vist hulluks läinud ning hakkas tormakalt ukse suunas liikuma. Seda selgemaks sai pilt minu jaoks. Nüüd ruttasin juba häälega nuttes talle järele ja nii me minu ahastuskarjete saatel perroonile kargasimegi. Minu kirjeldamatuks õnneks olid sellel ainsateks inimesteks kaks patrullivat politseinikku, kes jooksid mõistagi meile kohe ligi.

Kesköine avastus
Ühteaegu karjusin ma, et võtku nad ometigi varas kinni. Samas mees, kes otse küll põgeneda ei püüdnud, nõudis vastu, et annab mind valesüüdistuse eest hoopis ise politseisse. Lugu lõppes sellega, et meid mõlemaid toimetati jaoskonda.
Mees otsiti läbi, ja minu rahakotti talt tõepoolest ei leitud. Kuigi see oli mul hästi meeles, et noorte seltskond ei teinud meie poole vaatamagi, olin kindel, et ju nad olid omavahel ikka ühenduses – nii ju hoiatatakse, et vargad töötavad meeskonnana. Olin veendunud, et rahakoti oli ta toimetanud nende kätte, enne kui ärkasin.
Tegime mõlemad oma avaldused, andmed sisestati arvutisse, mees lasti minema ja minu viisid politseinikud oma autoga koju. Südaöö oli juba käes, nii et kodus polnud enam jõudu kuigi pikalt oma nördimust välja näidata. Mu mees, loomult vanarahu ise, vaigistas mind nagu oskas: sa ise jäid ju terveks, ega ma igavesti tööta jää, jne. Varsti läksime magama. Hinges oli mul aga lootus, et ehk see noorte kamp siiski kätte saadakse. Ja minu raha…
Ja siis, kui mees juba norskas, aga mina suutsin vaid uneta küljelt küljele keerutada, käis mu seljast korraga jutt läbi! Hiilisin hiirvaikselt koridori, tõmbasin oma kulunud poolkasuka põuetasku luku lahti... ja seal oligi mu rahapung! Uskumatu! Kuidas küll… Nüüd mäletasin aga täpselt, et toppisin ju jaama kioskis ajalehte kotti ja rutakalt peitsin rahakotigi põuetaskusse lehe alla.
Enne hommikut sain sõba silmale. Rääkisin mehele muidugi kõik ära. See võttis ta sõnatuks, ja ta esimene nõuanne oli minna politseisse, võtta oma süüdistus tagasi ja paluda selle mehe andmeid, et temagi ees korralikult vabandada. Loomulikult olin sellega nõus, aga... no kuidas sa lähed, kui häbi nii suur. Lubasin küll, aga ligi nädalaga ei suutnud ma julgust kokku koguda. Ja enne kui sain, nägin seda meest bussis!
Tema mind ei näinud. Trügisin jõuliselt tema poole. Jõudsin just enne järgmist peatust tema kõrvale ja ütlesin, et pean temaga rääkima. Niipea, kui ta pilku tuli äratundmine, sisistas ta mulle, et ma ta jumalapärast juba rahule jätaksin, läks seejärel solvunud näoga maha ja kadus peaaegu jooksusammul.

Pole võtnud
Muidugi rääkisin ka selle mehele ausalt ära. Leppisime kokku, et lähme koos politseisse, räägime asja ära, võtame selle „röövli“ andmed, otsime üles ja vabandame. Otsustasime minna päev pärast homset.
Aga juba homme, taas hilisõhtul, taas rongis, kerkis see mees äkki ise mu ette. Avaldasin tormilist heameelt, et saan temaga rääkida, kui ta püüdis mind rahulikult katkestada. Aga mina ei lakanud rääkimast, nii et mõnda aega me teineteise teksti ei kuulnud. Sealjuures koosnes minu oma üksnes ülevoolavatest vabandustest, ilma et oleksin vabanduste sisuni jõudnud. Kui see mees lõpuks maha istus ja mu suu suletud sai, rääkis ta järgmist. „Kallis proua, uskuge või mitte, aga ma pole teie rahakotti võtnud; aga kui te tõesti oma kolme lapsega (ju olin siis tol „varguseõhtul“ kolme karjunud!) puudust kannatate, võib-olla saan ma teid kuidagi aidata.“ Ainult jätku ma ta selle eest rahule – et tema kui igati korralik väikeärimees ei peaks meie kandis hirmu täis olles ringi kõndima, et jumal teab kus ja millal ma jälle tema vargusest pasundama hakkan...
Hakkasin lõpuks rahunema ja sain talle kõik ära räägitud. Et pole ma mingi puudust kannatav lasterohke üksikema, vaid üheainsa lapse ema, ja mõistliku mehe naine, kes on mind keelitanud politseile uut avaldust tegema, valesüüdistatud inimesega ühendust otsima ja vabandust paluma.
Issand, te ei kujuta ette, kuidas ta seda kuuldes aina rohkem särama lõi, kui mõistev ja sümpaatne ta oli! Kui kõik lõpuks temani jõudis, vahetasime telefoninumbreid ja leppisime kokku, et otsustame üheskoos, mis nende politseiavaldustega ikka teha.

Taaskohtumine
Sõidul kokkulepitud kohtumine leidis aset juba paari päeva pärast. Niisama tore inimene kui mees, oli ka tema naine. Avastasime muuhulgas naisega, et oleme kunagi ühes koolis käinud, aga paari-aastase vanusevahega, nii et me teineteist mäletada ei saanud. See õhtu, mille veetsime nii lahedate, seni täiesti võõraste inimestega, on meil kõigil tänini meeles.
Edasi läksime kõik neljakesi politseisse ja tegime tuliste vabanduste saatel avaldused-selgitused olematuks – Agu Sihvka põhimõttel „et kõik algusest peale ära rääkida nii, nagu oli...“  Siinkohal on paras aeg teha kummardus ka Eesti Politseile – mõistvamat ja kultuursemat vastuvõttu oleks olnud raske kujutleda. Ja veel – asja sisule osutades: kuidas saab politsei vastutada analoogsete „kuritegude“ mitteavastamise eest?!
Nagu öeldud, juhtus see lugu aastaid tagasi. Sestpeale hakkasime aga „suliga“ aina tihedamalt suhtlema, ja nüüdseks on mu „kolme lapse ja puuduse ajad“ meie koosistumiste keskseks naljaks muutunud. Mehed osutusid ühtemoodi mõtlevateks inimesteks ka äriasjades, ja nende ühine äri on tänaseks lausa edukaks muutunud. Kuigi nii meil kui neil olid ju mõistagi ennegi oma sõbrad, oleme meie neli nüüd omavahel lahutamatud. Ja loodame, et meie lapsed (kel on vaid paari-aastane vanusevahe), ja need lapsed, keda me mõlemad varsti saame, jutustavad oma lastele ja lastelastelegi seda natuke piinlikku ja naljakat lugu sellest, kuidas saatus võib mõnikord üpriski kummalist teed pidi kokku juhtida inimesi, kes olemuselt kuuluvad ühte karja.

Kristine loo pani kirja
Elizabeth Kroon