Saatus: Vastu tahtmist naisest tädiks

16.02.2020 22:00
Elizabeth Kroon Illustreeriv pilt
Kommentaarid
1
Foto:

Me küll püüame ­ootamatusi ette näha, kuid vahel kerkivad need me ees maa seest välja kui koletised.

"Olen 35aastane naine, soovin rõhutada, et praeguseks vallaline naine. Selleks on loomulikult ka kindel põhjus, sest suhtes olemiseks mul päris ausalt puudusi ei ole – olen terve, kaunis, heas vormis, laia silmaringiga ja heal elujärjel naine, aga see kõik ei pruugi üldse lugeda, kui emotsioonid üle pea löövad. Nimelt olin ma õnnelikus suhtes üle 13 aasta, kuni mulle teatati pommuudis, et saan tädiks oma mehe ja õe lapsele. Kuidas see küll nii sai minna?" ahastab Johanna. "Aga läks. Mul on mõned aastad vanem õde. Ma ei tea, kas see on oluline või määrav, kuid kuigi kasvasime õega samas keskkonnas võrdsetes oludes ja samade väärtustega, siis kuskil jooksis meie vahelt läbi must kass. Seega ei suhelnud me igapäevaselt enam üldse - ainult tähtpäevadel ja vajadusel nagu nt olukorras, kus õel minu käest miskit tarvis või soovib ta taaskord mulle oma elutarkuseid jagada. Selline suhtlus toimib hästi, kui ei puututa tihti kokku ja elatakse eri linnades."

Ummisjalu appi
"Vanarahva tarkus ütleb: Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kas see peab alati paika? Sel korral pidas ja kuidas veel. Igal juhul oli mu õde kolmekümnendateks eluaastateks end tööga ribadeks tõmmanud – seda vabatahtlikult ja eesmärgistatult. Töö, rahateenimine ja karjäär olid tema jaoks nii tähtsad, et isegi enese ja enda tervise eest hoolitsemine olid teisejärgulised. Nõnda tõusis ta küll karjääriredelil, kuid tervisenäitajad kukkusid kolinal – oli pidevalt tõbine, kuid tööle minemata ei jätnud. Ega tema suhegi sellest puutumata ei jäänud. Aeg-ajalt jagas õde mulle ikka õpetussõnu, mida ja kuidas peab suhtes tegema ning käituma, et ei juhtuks nii nagu tema suhtes. Ja ei olnud palju vaja, kuni jõuti tõeliste tülide ja kraaklemiseni, sest ühel päeval avastati, et õde ei olegi enam kõige noorem, aga ühe lapse võiks ju siiski saada, sest mis pere see on, kus ollakse kahekesi. Hakati "tööle", kuid kuud möödusid ja mitte mingit tulemust ei tulnud. Üks hetk jõuti muidugi mehe süüdistamiseni - küll on ikka möku, ei saa hakkama, kehvad geenid, stressis, ei pühendu piisavalt jne. See ei saanud aga kaua kesta, sest tuli vastulöök – õde võttis mõistuse pähe ja läks kontrolli. Ja kae üllatust, õde sai uudise, et viljakusnäitajad on kehvapoolsed ja niisama siin ei pruugi enam hakkama saada. Seega tuli elustiili muuta, aga selleks pidi töö elus teisele kohale seadma, mis ei tulnud loomulikult õe jaoks kõne allagi. Loomulikult võib siin targutada, et õde oleks võinud vähem töötada, tervislikumalt sööma hakata, sporti teha ja lihtsalt normaalse inimese kombel elada, aga ei, see ei ole tema stiil. Ja alustati hoopis kalli viljakusraviga."
"Nõnda möödus taas kuid ilma igasuguse suurema muutuseta. Kuigi õe näitajad tasapisi paranesid, tuli katsetada kallist kunstlikku viljastamist. Esialgu ei tulnud katseklaasilapse idee jutukski, kuid siis tegi arst selgeks, et kas nii või üldse mitte. Selleks hetkeks oldi ka õemees pealaest jalatallani läbi kontrollitud ja otsest viga ei leitud. Aga katsetati ja katsetati, kuid vaatamata korduvatele katsetustele ikka ei õnnestunud, kuni minu eksmehel tuli ülihumaanne idee abikätt pakkuda. Niisiis asus mees tegudele. Jah, me rääkisime sel teemal ja ausalt öeldes oleksin ehk isegi nõus olnud, kui minu suhted õega ei oleks alati nõnda üle kivide ja kändude käinud – ma ei nõustunud ning arvasin naiivselt, et see teema on laualt maas, sest sellise üliolulise otsuse jaoks peab paar üksmeelele jõudma. Lisaks kõigele ei olnud ka mina selleks ajaks enam verinoor, mistõttu oli ka minu peas õitsenud mõte, et tuleks esimese lapsega ühele poole saada. Aga see oli minu mõte, sest mehel üldiselt kiiret ei olnud – ta oli küll valmis teisi aitama, aga enda õlule vastutuse võtmine käis veel vastukarva. Kõigele lisaks näis see olukord minu kujutluspildis absurdne – mina ja õde käime koos kõhtudega ringi ja mõlema lapse isaks on minu mees."

Nuga selga
"Loomulikult kehtis siinkohal reegel: Parem hilja, kui mitte kunagi, mis ei tähendanud seda, et õde ja mees mõistuse pähe võtsid, vaid seda, et plaan tehti mulle teatavaks ja avalikustati lähedastele alles siis, kui see oli juba teoks tehtud. Ja jumal ei pannud ka kahjuks sündmustele kätt vahele ega osapooltele aru pähe. Ja nõnda siis oligi mees umbes nädala õhinal olemise järel varakult kodus ja teatas rind uhkelt kummis ja silmad peas säramas, et annetas oma spermat. Ma ei teadnud tol hetkel, kas nutta või naerda. Tahtsin talle vastu kukalt anda, aga ei suutnud infot omaks võtta. Kukkusin musta auku, otsustasin, et see ei saa õnnestuda ning küll kõik laheneb omasoodu. Aga ei lahenenud ning mõne nädala möödudes oli selge – elan koos tulevase (kasu)isaga ning saan vastu igasugust tahtmist tädiks. Tahtsin ropendada, seintelt tapeeti maha kraapida, auto põlema panna ja mehel silmad peast kraapida, rääkimata munade mahavõtmisest. Loomulikult olin rohkem kui endast väljas ja emotsionaalsest tasakaalust ei olnud siin mõtet rääkidagi. Püüdsin end koguda, aga reaalsus kasvas mulle näkku. Nimelt leidis õde, et nüüd, kui ta on rase, siis tuleks hakata meie konarlikke suhteid siluma ja otsustas pidevalt meile külla tulla. No ma tõesti ei pannud kätt ette, kuid tundsin end iga korraga üha ebamugavamalt ja hinges oli ka kadeduseuss, sest laps oli ju minu mehelt.“

Suhete sasipundar
„Pidin õega vastu tahtmist suhtlema. Kuna ta muutus hormoonide tõttu leebemaks ja pehmemaks, siis ei olnudki see ootuspäraselt keeruline, vaid iga päevaga mugavam. Aga tema muutus ei jäänud ka mu mehele märkamata. Kui õde muutus justkui toredamaks ja meeldivamaks inimeseks, muutusin mina talle vastupidiselt vinguvaks ja vigu otsivaks. Usun, et see oli inimlik, aga konkreetse olukorra tähtsaimad osapooled seda ei arvanud ja nii jahenesid meie suhted mehega sõna otseses mõttes iga päevaga. Mees õigustas õde üha enam ja isegi mineviku olukorrad pöörati tagurpidi – kui varasemalt oli õigus mulle jäänud, siis leiti, et tegelikult oli mu õel kohati isegi põhjust ebameeldivalt käituda. Minu ja mehe suhted jahenesid iga päevaga. Hakkasin üha enam meest süüdistama, et „meie“ lapsesaamine on olnud tema taga kinni ning see, et ta õde aitas, on mõnes mõttes reetmine. Mees läks selle peale püha viha täis ja lahkus. See, et ta oli ära mitu päeva, oli esmakordne ja ootamatu. Aga tänu sellele selgus ka tõsiasi, et tunded minu suunas olid jahenenud ja mu õega seoses tärganud. Milline absurd, kas pole?“ ahastab Johanna.

Rollide muutus
„Aeg tegi oma töö ja mina ei olnud enam suhtes. Lisaks sellele ei olnud mul enam ka tugiisikut, kellele oma muresid kurta ja kellega selg-selja vastas elus edasi rühkida. Mu mees oli valinud minu asemel mu õe – oleks ma vaid varem taibanud, mis võib juhtuda. Ehk oleksin ma seda siis veel takistada saanud? Vahel mõtlen, et ehk oligi see mu õe pikaajaline plaan. Nimelt olid mu õde ja mu mees keskkoolis ühe aasta klassikaaslased ja nende tolleaegne omavaheline suhtlus ja meeldivus mulle ja minu lähedastele täiesti teadmata. Sellest ei olnud mul ja minu eksmehel juttu olnud ka meie pikaajalise suhte jooksul, sest väidetavalt olevat see olnud tühipaljas meeldivus, mis edasi ei arenenud. Kuid nüüd mõistan, et see oli hoopis pausile pandud meeldivus, mis tõusis tuhast kui fööniks, kui sellele vaid võimalus anti. Ja olgem ausad, mingeid sarnasusi on mul õega ikka, mistõttu ei olnud ma halb valik, aga siiski alternatiiv. Igal juhul olen ma nüüd tädi – annan endast parima, et aidata sellel lapsel kasvada, kuid väldin enda eksmehe kohalolu ja õega lastesaamise teemat. Olen antud olukorrast õppinud, et märke ei saa ignoreerida ja asjaga tuleb koheselt tegeleda. Sest muidu hakkab olukord omasoodu arenema ja tulem võib olla väga ebameeldiv.“

Johanna loo pani kirja
Elizabeth Kroon

Vaadatud 2106 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
yxmees

usun, et sperma "annetaine" käis ikka loomulikul viisil

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi