Saatus: Veerandsajandine sõprus üheainsa armuöö eest...

02.09.2018 19:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
1
Foto:

Just selline oli tulemus lool, mille ära pihtida ­tahan. Nüüd võib seda juba kindlalt väita, sest kokkuvõttes ligi üheksa sellele järgnenud ­aastat on olnud sellise ­järelduse ­piisavaks tõestuseks.

Sõbrad olime Avega algkoolist saati, tema minust üks klass taga. Elasime lähestikku, mängisime koos oma mänge, tulime läbi teismelisepõlve, jagades oma saladusi, rõõme ja muresid. Mõlemad suured lugemishuvilised maastmadalast, vaimustatud Nahksuka- ja Bibi-lugudest. Mäletan, kuidas kuskil kümnestena tõotasime teineteisele sõprust läbi elu, ükspuha kus elame ja kes-mis mis meist saavad. Koostasime lausa paberil ilmatu deklaratsiooni, lugesime kooris (paatoslikul toonil!) läbi, kirjutasime alla, põletasime tuhaks ja sõime tuha ära.
Pärast keskkooli pidime teineteise järel õppima minema Tartusse. Minul see esimese katsega kahjuks ei õnnestunud, aga tagasi meie kodulinna ma ei läinud, vaid hoopis pealinna ametikooli, ja kohe järgmisel enam ei proovinudki. Sellal suhtlesime ainult kirjade vahendusel, koduski puutusime kokku harvemini, kui järgmisel suvel, kohe pärast koolilõppu, sain Avelt... tema pulmakutse.

Aeg viis lahku
Kõige rohkem hämmastas mind Ave valik, pealegi nii kiiresti tehtud elu tähtsaim samm. Seda enam, et toona polnud meie veel ühegi poisiga nö käinud, polnud meil kummalgi olnud isegi konkreetseid objekte salaõhkamisteks. Ta läks enesest 10 aastat vanemale mehele, kellega olime seni kokku puutunud vaid suusaradadel ja kohalikus spordisaalis, peig meie poolt seni lahterdatud „vanemaks meheks”. Ka ei pidanud paika mu oletus, et ehk peagi sündiva lapsukese pärast... Tubli mees kahtlemata, tähtis riigiametnik, eestimeelne parteilane, ja hiljem oli mul aina enam põhjust möönda, et tark, aus ja tore inimene kahtlemata. Avele olid tema vanemad (samuti edukad ja auväärsed riigialamad) selle kärbse pähe pistnud, sest mees armastas teda tõeliselt.
Pulma mina ei saanud minna õppepraktika pärast, ja sestsaadik vähehaaval nagu lahku kasvama hakkasimegi. Tulid uued ajad, nemad mehega kolisid hoopis Tartumaale, mina jäin pärast oma kooli lõpetamist pealinna. Aasta hiljem hakkasin koos elama kah tubli mehega, aga juba paari aastaga sai selgeks, et viinakurat osutus temast tugevamaks, nii et tuli üksi poega kasvatama jääda.
Avega jäid kontaktid siis peaaegu soiku, rohkem kuulsime teineteisest ühiste tuttavate-sõprade kaudu. Minul polnud kirjutada midagi rõõmustavat, sest rohkem oli tegemist praktilise eluproosaga, et ellu jääda. Tema oli hoitud ja kaitstud, kinnitades aina, kui väga ta oma meest vaid enam armastama ja austama hakkab. Nii et polnud meil korraga nagu enam midagi teineteisega jagada, pealegi pole mina loomult kurtja, nii et mida meil ikka kirjutada oli.
Nõnda möödus rohkem kui aastat viis, kuni Ave mehega pealinna kolis.

Nagu alasi ja haamri vahel
Mina üürisin väikest korterit, Ave elas oma teeneka mehega avaras riigi-, peagi erastatud korteris. Kuna lapsi polnud neile seni ikka antud, kutsus ta mind pidevalt külla, kostitas üliheldelt, ikka valmis igati toetama. Varsti sattusime töökohatigi peaaegu naabrusse, nii et siitpeale muutus suhtlemine taas selliseks, nagu poleks vahepealset lahusolekut olnudki.
Selles veendusin nüüd oma silmaga, kui tähtis Ave oma mehele oli, ent ajapikku tema pihtimustest, kuivõrd teisest puust ta ise. Olemuselt ülimalt temperamentne ja romantiline, polnud temal seda suurt armastust, mureks seegi, et tal ikka ei õnnestunud emaks saada. Siis, juba taasiseseisvunud vabariigi rammusatel aegadel, võimaldas mees talle igal suvel kõige luksuslikumaid kuurordipuhkusi, ise riigiasutuses ülimalt hõivatud ja üldsegi mitte lustimisaldis. See oli vesi Ave veskile – vähehaaval hakkas ta oma suveromaane aina enam õigustama, kinnitades, et ometi ei kavatse ta ilmaski lahku minna, ja tegi ka tõesti kõik, et kodus ideaalne abikaasa olla.
See oli mulle üpris keeruline aeg, sest tema mehega olime seks ajaks kah lähedasteks sõpradeks saanud, nii et mingil ajal olin neile mõlemale nagu pihiisa. Mees kahtles naise truuduses, ja sai tröösti minu (sisuliselt küll ju variserlikest) kinnitustest, et pole tal alust tontide seinale maalimiseks. Ei osanud muud kui Avet keelitada, et ärgu jumalapärast liiale mingu. Tema õnnistas mind nagu kaitsekilpi (tema meelest puritaanlast, justkui meestevaenulikku!), kindel, et mees just tänu sellele minu kinnitusi usub. Siis lõpuks ometi jumal õnnistas – nad said tütre, kui minu poeg oli viiene.



Viis teistmoodi aastat, kuni...
Ave lustimine jäi vanaks moeks, isale sai tähtsaimaks tütar, aga kahjuks hakkas side nende vahel seda enam logisema. Kuurordites Ave enam ei käinud, aga varsti tekkis tal sala-austajaid ka lähiringkonnas. Ajuti oli meil pikemaid suhtlemispause, kuni Ave ühesse neist arukaotuseni ära armus. Olukord muutus seda ohtlikumaks, et too elas otse nende naabermajas.
Ilus ja esinduslik tõesti, aga Ave sai mu peale päris vihaseks, kui pärast minu tollele tutvustamist ütlesin otse, mida arvasin: katsugu sellest „opereti-admiralist” võimalikult kaugele hoida! Paraku kinnitas elu, et Ave ka ise tolle suures armastuses ja truuduses kahtlema hakkas. Kuna suhted mehega tal siis tasapisi aina kiiremini allamäge läksid, kavatses Ave ikkagi just sellele „suurele armastusele” panuse teha, ja mõtles välja truuduse proovi.
Kord, kui meil mõlemal lapsed maal olid, Ave mees nädalavahetuseks suvilas, olin tema juures. Vein mõnusalt peas, helistas Ave oma „salale”, pakkudes kohtamist, aga too ütles enese hõivatud olevat. Siis leidis Ave, et helistagu mina oma mobiililt, fantaseerigu, et olen see-ja-see, kellega ta hiljuti kohvikus kokku puutus, ja pakkugu omakorda kohtumist. Mulle tundus see plaan totrana kui liialt läbinähtav, aga lasin end ära rääkida. Ilmnes, et mu esimene mulje sest mehest oli jumala õige – ta läkski õnge.
Oli kerge oma lollakas jutt ehitada üles tõe pähe, sest ta ise, alguses muidugi mõistmata, kes ma olen, andis mulle niidid vähehaaval kätte. Nii et tal lõpuks „ette tuli”, kellega räägib. Ja nõustus õhinal kohe kohtuma meist paari bussipeatuse kaugusel. (Tähendab – ei mingit „hõivatust”!).

...kuni tuli krahh
Loomulikult läks Ave ise, tagasi ei tulnud ega helistanud. Esialgu ma ei pabistanud – kes teab, kuis nad arveid klaarisid, aga ju läks sõbranna nüüd tema koju. Möödus kõva jupp aega, kell sumedas augustiöös tiksus esimest öötundi. Valmistusin just magama heitma, kui kuulsin köögist luku- kriginat ja uksekolksu. Kindel, et tuli Ave, hüüdsin köögist muheldes „no kuda läks”. Sisse marssis Ave mees, küsides, mis ma sellega mõtlen!
Issanda karistus! Ma ei kaota kergesti pead, aga ime, et nüüd pikali ei kukkunud. Rääkisin mis iganes, aga no siililegi olnuks selge, et ajan täielikku pada – nagu oleks Ave korraks läinud lähedal elava töökaaslase juurde (teadsin, et keegi selline oli olemas). Muidugi helistas mees kohe tollele ja... no võite isegi arvata... Muidu karsklasest mees jõi konjakit nagu vett, sajatas minu samasuguseks reeturiks (pluss veel teatud määrangud!) Õigemini – veelgi jõhkramaks – võtsin talt usu minusse kui ainsasse ausasse naisesse... Selle kohta polegi mul öelda muud kui et oli tal ju selleks täiesti alust.
Mees jäi magama, Ave tuli vastu hommikut. Kohe sain kätte paraja sauna ka temalt: kuidas ma küll nii loll olin – muidu nii sõnaosav (irooniaga!), aga „panin talle sea alla”. Ei virvetki sellest, et ehk ta ka ise milleski süüdi on – huvitav, mida oleksin pidanud rääkima... Sedasi lahkusime pea vaenlastena. Tõdesin vaid seda, et nii võimatusse sohu polnud oma elus seni veel eksinud.
Pärast kuuajalist vaikimist Ave vabandas, rääkis, et nad mehega rahu sõlmisid, aga edaspidi pistis ikka igal sobival juhul, mis variante oleksin võinud tema päästmiseks leida. Sedamööda, kuis nende suhted aina enam sassi läksid, vajas Ave jälle rohkem minu seltsi, aga minul kadus üha enam soov temaga kontakteeruda. Uuesti tegi ta üle aegade seda siis, kui ta mees umbes paar aastat pärast seda infarkti suri.
¤ ¤ ¤
Edasi saatsime teineteisele vaid sünnipäevatervitusi. Kohtusime viimati ligi kuus aastat tagasi. Meenutasime võrdses heldimuses lapsepõlve, ka seda sõprusvannet, ja siis puudutasin just mina seda õnnetut „reetmist”. Nähtavalt kihvatades pani ta pahaks, et „mis neid vanu asju” enam puudutada. Minu arvamuse peale, et mõnda neist lausa tuleks puudutada, sain kuulda midagi ilmootamatut. Nimelt palvet: tunnistagu ma, et minu käitumine (!) sai just viimaseks hoobiks tema ja ta mehe suhetele, aga et ta usub mu kahetsuse siirusse, nii et püüdku ma end mitte piinata.
Kahjuks pole aidanud ka püüdmine – ajuti kummitab mind tõesti süütunne isegi tema mehe tervise halvenemise pärast... Ave elab hästi, näeb endiselt kena välja (nagu olen näinud ühiste tuttavate piltidelt), kavatsevat pärast tütre hiljutisi pulmi ka ise mehele minna. Annaks jumal, ja andku andeks, kui seda heietust siin lugema juhtus. Vähemalt panin talle teise nime...

Maarika jutu pani kirja
Imbi Käbi

Vaadatud 1639 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
mida

mis sitta ma just poolenisti lugesin

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi