Saatus: Võitsin südameid, ­kaotasin sõpruse

Elu võib tõusude ja mõõnade poolest olla valulik. Sulgedes aga ühe ukse, avaneb kuskil uus.

28aastane Neti ei ole küll oma vanusenumbri tõttu hea eeskuju, mida elukogemusest rääkides ehk näitena tooks, kuid oma julguse ja pealehakkamise tõttu on ta kogenud nii ­mõndagi. On olnud võite ja kaotusi.
„Ma olen alati olnud uljaspea. Seetõttu on mul mitmed ettevõtmised üsna varakult pooleli jäänud, kuid julgust ja südikust ma kaotanud ei ole. Ma ­proovin alati uuesti. See asja uuesti ette võtmine sõltub erinevatest asjaoludest ja loomulikult ka hetkeolukorrast minu eraelus,“ selgitab Neti sissejuhatavalt.

Uued inimesed, uued võimalused
„Igal juhul juhtus sel korral nõnda, et vahetasin töökohta. Eelmisest tüdinesin mõne aja möödudes ära ja otsisin vaheldust. See on väga minulik. Mul on kombeks vahel oma elus ka inventuuri teha – ma mõtlen siis läbi, mis mulle edu toob ja mis mind takistab ja teen muutusi. Näiteks otsustasin enda poiss-sõbrast lahku minna, sest meie suhe oli rutiinseks muutunud, kuid mina tahan elus uut kogeda. Ja kui uus töökoht oli leitud, siis otsisin endale ka töökoha lähedale uue üürika. Mõeldud-tehtud,“ vuristab Neti edasi.
„Uues kohas on meil ­muide väga äge seltskond – on nii ­noori kui ka vanemaid kolleege, aga kõik on sellised muhedad ja avatud. Ja üldse ei ütleks, et mõni 18aastane või 45aastane imelikult käituks või loll oleks. Ma hakkasin lisaks teistele kohe Liisaga suhtlema – tema muide oli meie esimese ­vestluse ajal alles 17aastane ja töötas täitsa tasuta – praktikandina, et CV-sse töökogemust lisada. Ja mingil hetkel avastasime jutu käigus, et meil mõlemal puudub juhiluba. Mina olin seda küll kunagi juba teha püüdnud, kuid ei viitsinud nii pikalt ­pingutada ja mõne kuu möödudes andsin alla. Ega mul seda luba tookord nii väga vaja ei läinud kah. Elan ju linnas, mitte kuskil maakolkas ja no kui tahangi liikuda, siis sõpradest keegi on sõitnud.“
„Niisiis otsustasime sujuvalt üheskoos, et läheme autokooli. Mina maksin kooli oma rahast, Liisa sai raha vanematelt. Valisime sõiduõpetaja välja ja panime järgemööda aegu. Esimesena läks sõitma Liisa. Püüdsin talle igati toeks olla – eks ta oli ikka päris närvipundar ja tahtis minuga tundi korraks isegi ära vahetada, kuid läks siiski omal õigel ajal kohale. Pärast tundi oli meil kohvikus kohtumine kokku lepitud, ja minu ­üllatuseks oli Liisa oma õhetavate põskedega pigem üli­õnnelik kui keerulisest tunnist kangestunud. Asusin kohe asja uurima, et kuidas tal läks ja mis tunne oli.“

Sõiduõpetaja võlu
„Minu üllatuseks ei alustanud Liisa üldse nendest asjadest, mida mina kunagi pärast esimest sõidutundi kõigile enda tuttavatele olin ette vuristanud – noh, nii palju pedaale ja siis veel rool ja käigukang ja mingid lisakangid jne. Liisa hoopis kirjeldas sõiduõpetaja häält, iseloomu, välimust, soove... Igatahes elasin Liisa jutule põnevusega kaasa, olin küll sisimas üllatunud, kuid seda enam ootasin juba oma tundi. Ja selleni ei olnudki palju aega jäänud – tund toimus juba sama päeva õhtupoolikul. Astusin julgelt auto juurde ja tervitasin sõiduõpetajat nagu vana tuttavat. Olin ju Liisalt detailse pildi saanud ja oodata oli vaid ­positiivset.“
„Ja ohh imet, täitsa ­normaalne õpetaja tundus. ­Uuris kohe, kuidas mul läheb ja kuidas enesetunne on. Kas olen tunniks valmis ja mis on minu varasem kogemus. Ühte võin väita… Kui kunagi esimese sõidu­tunni võtsin, siis minult küll nii palju küsimusi ei ­küsitud. Aga tund läks ise normaalselt ja tegelikult tekkis juba ka väike elevus järgmise tunni ees, sest tahtsin juba midagi uut katsetada ja selgeks saada. Liisaga jagasin oma muljeid veel samal õhtul, kuid pigem sain ehk isegi rohkem Liisa küsimustele vastata kui endast rääkida. Põhi­teemaks oli hoopis endiselt sõiduõpetaja. Hakkasin vaikselt aru saama, et Liisale tüüp meeldis. Või peaks ütlema, mees meeldis,“ naerab Neti ­laginal.
„Teise tunni sain mina varem kui Liisa. Kuidagi jutu sees mainis tunnis ka õpetajale, et mu ­sõbranna sõidab ka temaga ja nüüd saame omavahel muljetada ja üksteisele toeks olla. Sõidu­õpetaja ei näidanud Liisa suhtes ­otseselt mingit huvi üles, kuid kirjutas mulle tunni lõppemise järel sõnumi, et kui ma tuge vajan või miskit üle küsida soovin, siis võin talle iga kell sõnumi saata või helistada. See oli veidi veider, aga ega ma siis loll ole… Juba varsti kasutasin võimalust ja helistasin, et teooria­küsimuste vastuseid ­täpsustada. Miks ise ­googeldada, kui saab ­spetsialistilt küsida. Ja vastuseid jagasin ka Liisaga, aga ma ei tahtnud talle öelda, et sõiduõpetajaga väljaspool tundi suhtlen, sest Liisale seda võimalust minu teada pakutud ei olnud.“

Keelatud vili
„Mulle hakkas mõne aja möödudes üha selgemaks saama, et Liisa oli meie õpetajast sisse võetud. Olgu öeldud, et mina ei olnud. Aga iga tunniga mõistsin üha enam, et õpetaja minust oli küll. Näiteks püüdis ta muu jutu sees uurida, mis mulle meeldib ja poetas ­informatsiooni enda kohta. Tunnivälises suhtluses kirjutas ta samuti üha vabamalt ja üks hetk ütles, et võiksime kokku saada ja minu edusamme arutada. Selleks peab ikka väga loll või kogenematu olema, et mitte sulaselget kohtingu­kutset läbi näha. Otsustasin vaatamata kõigele kohvile minna – ehk oleks võinud Liisa pärast ­minemata jätta, kuid põnevus ajendas mind süütut pakkumist vastu võtma. Samas ei tahtnud ma seda Liisa eest varjata ja kui talle lõpuks kohtumisest rääkisin, oli ta kohkunud.“
„Ega ma mingit suhet arendama ei hakanud ja igale püüdele minuga kontakti saada, ei vastanud, kuid see oli juba ilmselge, et Liisast sõidu­õpetaja ei huvitu. Liisa oli aga aja ­möödudes üha rohkem muserdatud ja tahtis isegi autokooli pooleli jätta… Ma veensin ta siiski ümber, öeldes talle, et tal on ju seda vaja, siis on temavanuse CV kõnetavam. See oli üks vähestest kordadest, mil ma mõtlesin Liisa vanusele ja kõrvutasin seda enda peas iseenda omaga. Igal juhul püüdsin Liisaga nüüd vähem sõidu­tundidest rääkida ja rohkem teooriatundidele keskenduda. Meil oligi lähiajal algamas esmaabi loengute tsükkel.“

Enesekindluse esmaabi
„Liisa jaoks oli teise, meie kahe jaoks nii-öelda neutraalse õpetajaga õppimine väga oluline. Hinges oli ta eelnevalt nähtavalt haiget saanud, kuid välja seda näidata ei tahtnud. Ma ei surkinud ka, kuid kohati oli tunne, et esmaabis ei olnud Liisal vaja õppida mitte ­haavade sidumist, vaid seda, kuidas iseenda südant kokku lappida. Ma ei ole kindel, kas õpetaja ka seda märkas, või oli asi selles, et Liisa oli grupis kõige noorem, kuid õpetaja kohtles teda suurima ettevaatlikkuse ja hellusega. See mees hakkas mulle kohe meeldima. No kellele ei meeldiks,“ naerab Neti valjusti.
„Esmaabi õpetaja paistis minuga ka enam-vähem sama vana olevat. Töötas kiirabis ja teenis autokoolis esmaabi teooriat ja praktikat andes lisaraha. Otsustasin, et sel korral haaran härjal sarvist. Teesklesin kohmetust ja läksin tunni lõpus ­temaga rääkima. Koju jõudes aga otsisin netist tüübi numbri ja kutsusin ta välja. Kuigi Liisal ei olnud esmaabi tüübi suhtes vähimatki tõmmet, tegin talle ilmselt oma teoga väga haiget. Igal juhul otsustas Liisa, et jätab autokooli siiski pooleli ja läheb mõneks ajaks hoopis ­Soome isa juurde elama. Meie suhtlus lõppes päevapealt.“
„Ma ei kuulnud sellest armsast tüdrukust tükk aega ­midagi. Mina tegin muidugi auto­kooli lõpuni – tunnid kulgesid lõbusalt, ja mul ei olnud flirdi vastu midagi. ­Esmaabi teooriast kujunes praktika minu üürikorteris… See jäi siiski üürikeseks. Aga Liisast ei olnud kippu ega kõppu, kuniks… ­Märkasin Facebook´is tuttava postitust, kus ta soovis õnne autokooli lõpetamise puhul ei kellelegi muule kui Liisale. Võtsin kätte ja kirjutasin omalt pooltki õnnesoovid ning lisasin, et oleks tore kokku saada. Tundub, et Soomes avanesid Liisale kiiresti uued võimalused ja südamevalu kadus peaaegu jäljetult. Igal juhul kutsus Liisa mu enda juurde külla ja jäin Soome lausa mitmeks nädalaks.“

Neti loo pani kirja,
Elizabeth Kroon