Sahin: Marju Kuudi viimane soov jäi täitmata

Armastatud laulja ja muusikalooja Marju Kuut lahkus elavate hulgast 10. aprillil. Rootsis elanud muusiku kirstu lähetas kodumaale tema sealne kirikuõpetaja, kes lisas kirstu ka kolm peotäit Rootsimaa mulda – see riik oli lahkunule olnud aastaid samuti kodumaaks.

Omanäolise ja võimsa muusiku ärasaatmine Eestis oli avalik ning sinna võisid tulla kõik, keda tema looming või isiksus on puudutanud ning kes soovisid talle selle eest viimset austust ja tänu avaldada.
Kõik võiks justkui olla ilus, korras ja lõpetatud, kuid pole seda mitte. Väärikat lahkumist varjutab nukker sahin, et tegelikult ­eirati lahkuja muldasängitamisel tema kindlalt väljendatud viimast soovi.
Marju Kuut, kes tegelikult eelistas, et tema nimi oleks Maryn Coote, oli eluajal väga usklik ning kui pärast tema poja Uku Kuudi surma jäidki tema lähemateks inimesteks hinge- ja mõttekaaslased. Just neile usaldas muusik ka oma suurima soovi – saada maetud oma kalli poja kõrvale. Ning et kui see mingil põhjusel peaks olema võimatu, siis oma ema kõrvale, kes on maetud Rootsi. Just neid kaht inimest oli ta läbi elu pidanud enese jaoks kõige-kõige lähemateks.
Sellises soovis ei tundu Nelli arvates olevat küll midagi veidrat, ometi aga maeti lauljatar mitte Tornimäe kalmistule Saaremaal, kus asub Uku Kuudi haud, vaid sellest märksa kaugemale Pärsama kalmistule.
Sahistajad toovad ühe võimaliku põhjendusena välja usuvoolude erinevuse, kuid samas lükkavad selle jälle ümber, sest teise koguduse õpetaja võib alati tulla teisele surnuaiale teenistust läbi viima.