Sahin: Vabaerakonna saatuse võib määrata suhtumine homodesse

Vabaerakonna staatus Eesti poliitmaastikul on endiselt ebakindel. Kaasatud on uusi mõistlikke jõude, aga keegi neist pole silmatorkavalt tuntud ega n-ö arvamusliider või häältemagnet.

Selliseks võiks saada Indrek Tarand, kes hiljutises intervjuus ERRile tunnistas isegi, et Vabaerakond oleks tema loogiline valik. Liiatigi on asjalik vabaerakondlane näiteks Indrek Tarandi eluaegne sõber Artur Talvik.
Ent siin tuleb mängu üks lustakas „aga” – erinevalt Vabaerakonnast on Indrek Tarandil olemas maailmavaade ja hulk kindlaid seisukohti. Inimõigused nende hulgas.
Just viimaste teemal on aga Vabaerakond paistnud silma küllalt suure ebamäärasusega. Meenutatagu vaid debatti kooseluseaduse ümber, kus enamik Eesti poliitikuid kindla seisukoha võttis. Sotsid ja reformarid toetasid samasooliste perede suuremaid õigusi, rahvuskonservatiivid näitasid piltlikult öeldes ust.
Pärast pikka kaalumist tegi suu lahti isegi Edgar Savisaar, kes väljendus kuidagi nii, et Eestis on tähtsamaid muresid kui inimeste identiteedipõhine jaotus. Vabaerakond püüdis Andres Herkeli juhtimisel jääda targalt ja diplomaatiliselt eikellegimaale, tulles lagedale paarkonnaseaduse eelnõuga.
Viimane ristiti aktiivsete homode poolt kiiresti konnapaari-eelnõuks, Vabaerakond aga oli end eikellegimaale ära paigutanud ning sinna on ta suuresti ka jäänud.
Tarandit paarkonnaseadusega lagedale tulemas nagu hästi ette ei kujuta. Vabaerakonna edu ilma Tarandita kah mitte.
Nii võib Vabaerakonna saatuse määrata kõigepealt asjaolu, kas nad ilmutavad inimõigustesse euroopalikku suhtumist või proovivad kuidagi teisiti läbi ajada.