Sahin: Valitsuse kokkuleppest saab sõnapraht, kui õpetajaid pole

Koolid on püsti hädas! Eesti keele õpetajaid pole, sest eesti filolooge on liiga vähe. Ja kaugeltki mitte kõik neist ei taha õpetajaks saada.

Nii jõuavad koolidesse igasuguste muude alade esindajad. Kirjutavad näiteks usinasti kohalikku ajalehte ja koolijuht vaatab, et ohhoo, siin saadakse eesti keelest aru küll. Tihti minnakse algul kooli n-ö proovima ja kui töö meeldib, õpitakse juurde nii pedagoogilist suunda kui ka näiteks eesti keelt.
Kõik see on tegelikult ju väga tore. Elukestev õpe ja uued väljakutsed. Ja mõnest endisest muu töö tegijast võibki saada suurepärane kooliõpetaja.
Kui see süsteem on aga kogu riigi emakeeleõppe üldine foon, siis on lood eesti keele kestmisega üpris kahtlased.
Veel keerulisemaks muutuvad lood vene õppekeelega koolides. Sinna ei jagu isegi haritud kogukonnaliikmeid, kelle ladus eesti keel vallalehes või kultuurimajas silma on paistnud.
Kui kohustuslikus korras peab eesti keelt õpetama hakkama vene emakeelega, napi eesti keele oskuse ning veel napima selle õpetamisoskuseta – tihti ka üpris venemeelne! - pedagoog, on kuri karjas. Reeglid ebaselged, sõnavara kehvake ja suhtumine vastaline. Veel hullem on olukord aga lasteaedades, sest sealseid õpetajaid on samuti puudu vist küll igas Eestimaa paigas.
Eelmisel haridusministril Liina Kersnal õnnestus Haridusministeeriumis hakkama saada pedagoogilises mõttes üpris vähenõudliku koroonatestimise korraldustööga, uue haridusministri Tõnis Lukase ees aga seisab ülesanne, mida lühikesse ajavahemikku koondatud tööga on paljude koolisahistajate arvates võimatu ellu viia.