Sahin: Vangide abistamiseks kuluv raha voolab ei-tea-kuhu

Täna arutatakse Tallinna vanglas konverentsil selle üle, kas vanglas peab olema hea või paha. Ideedekonverentsil astuvad teadlaste ja ühiskonnategelaste kõrval üles ka endised kinnipeetavad.

Justiitsministeeriumi analüüsitalituse juhataja Mari-Liis Sööt ütles paar päeva tagasi konverentsi tutvustades, et selle eesmärk on tekitada ühiskonnas suuremat huvi vanglate vastu.
Söödi eestvedamisel valmisid konverentsi eel neli podcasti osa, mis aitavad avada Eesti ja Euroopa vanglate elu-olu. Näiteks teises osas räägivad endised kinnipeetavad Eesti vanglate elu-olu üle, kolmandas kirjeldab Norra vanglate olukorda Oslo vangla direktor ja neljandas arutatakse Eesti ettevõtjatega kinnipeetavate töölevõtmise võimaluste üle.
Konverentsi idee on suurepärane, aga praktikas on justiitsministeeriumi kodulehel pikk-pikk nimekiri kõikvõimalikest programmidest, millega riik meie kinnipeetavaid peaks uueks ja paremaks eluperioodiks ette valmistama.
Ainus mure – need programmid, millele on olemas riigi rahastus ja mis justkui kõik toimivad, ei jõua kinnipeetavateni.
Nelli varjatud allikad kinniste lukkude tagant annavad märku, et vähe sellest, et ise ühtki „reharaha” näinud pole, pole näinud ka kedagi, kes seda näinud oleks.
Suur „aplaava” läks lahti kinnipeetavate suitsetamise piiramisega. Kõikidele kroonilistele suitsetajatele lubati abi, plaastreid, nõustamist... ega pakutud kokkuvõttes midagi.
Iseküsimus, kas kinnipeetavate suitsuhimust ravimine on ühiskonna teema, aga miks siis lubada, kui seda teha ei suudeta?
Sama lugu on vanglates toimuva rehabilitatsioonitööga. Antagu või ärgu antagu, aga praegune olukord tekitab tunde, et rahad voolavad ei-tea-kuhu.