Šamaanirännak Kotkasulega

Igaühes meis eksisteerivad mitmed omapärased jõud ja energiad, ­nende hulgas ka väeloom. Šamaanirännakul minnakse kohtuma oma väelooma või -linnuga.

Rännakul on võimalik rännata oma eelmistesse eludesse või kohtuda esivanematega. Meditatsiooni saadab Evald trummi ja parmupilliga.
Evald näeb välja nagu üks tõeline teadjamees – pikad juuksed, röntgensilmad. Oma šamaanirännakut alustab alati väikese tutvustusringiga, kus igaüks, niivõrd kui soovib, iseendast räägib ja avaldab, miks ta otsustas just Evaldi juurde tulla. Šamaan kutsus mindki lahkelt ühele maikuisele rännakule kaasa. Külitame kõik ringis sõbralikult kõrvuti. Selgub, et nii mõnigi on tulnud uudishimust, üks neiu tahab proovida uut vaimset praktikat, teisel aga on tõsine hingehäda. "Aga mis täpselt, jäägu see minu ja Evaldi vahele," ütleb ta. "Tahan kogeda midagi uut ja põnevat," soovib kolmas.

Hingenime Kotkasulg andis Evaldile indiaanlane David
Et kokkutulnud aimu saaksid, mis toimuma hakkab, räägib Evald veidi ka endast. Sündinud ja elanud on ta Tallinnas. Oma hingemaailma avastas ta juba ammu, aga ei osanud seda algul mõista. "Kuid ma kogesin äratust ühes reikilaagris, kuhu täiesti juhuslikult sattusin. Peas käis nagu mingi sähvatus. Sel hetkel sain aru, et on olemas kõrgemad väed, et on olemas alumine ja ülemine maailm," kirjeldab šamaan. Nii hakkaski ta reiki vastu sügavamat huvi tundma ja sai tervenisti kolm pühitsust. "Reiki meistriks ma siiski saada ei tahtnud. Tõelisel meistril on väga suur vastutus, ta peab ju leidma endale õpilased, kellele oma teadmised edasi anda," põhjendab Evald.
Kord käis ta ühes Naissaarel toimunud indiaanilaagris. "Sealsed kohtumised, sealsed rituaalid jätsid sügava mulje. Astusin nagu uuele tasandile," nendib ta. Järgnenud indiaanilaagrites osalemine tõi Evaldile uued avastused ja õppimis­perioodi.
"Sain aru, et olen õppinud küll idamaiseid vaimseid praktikaid, kuid šamaanide iidsed tarkused sobivad siia Eestimaale palju pare­mini."
Hingenime Kotkasulg andis Evaldile indiaanlane David, kes nüüd on juba sellest ilmast lahkunud. Nime tähendust Evald tol ajal ei mõistnud. Nüüd, olles rännanud mööda erinevaid pühapaiku emakesel Maal, on ta selle nime tähendusest aru saanud.
"Veetsin kolm aastat Soomes üksikul saarel, õppisin seal parmupilli mängima, üksinda olles hakkasin sel saarel tunnetama universumi võimsust," kirjeldab ta. "Tol ajal hakkasin inimestest ka maale maalima, algul paberile, praegu sulele. Iga inimene on erinev, igaühel on oma rännak. Mõnel inimesel kulgeb see väga raskelt, läbi kannatuste, läbi haiguste. Ma näen rännakul inimeste elatud elusid," kirjeldab šamaan.
Mõistnud oma kutsumust ja omadusi, teeb Kotkasulg rännakuid maailma eri paikades, kus korjab teadmisi ja jagab seda siis hiljem inimesetele. "Viimati käisin Lääne-Uuralites – paikades, kust on pärit meie esivanemad, käisin pühal mäel nimega Bolšoi Jeremel. Mööda püha Aj jõge parvetades kogesin täiesti erilist elamust. Kogesin sealsel šamaanirännakul, et kõik, mida nägin või kuulsin, oli tegelikkuses olemas." Praegu on Evald oma rännakutelt kogutud teadmiste talletaja ning edastaja.
"Igaüks pidagu vaikselt nüüd üks palve. Mõelge järele, kellega kohtuda soovite, millist aega oma elus uuesti sooviksite läbi elada. Aitan teid oma šamaanitrummiga sinna minna. Heitke selili, laske end vabaks, sulgege silmad," juhendab Evald, koondab meid enda ümber sõbralikku ringi ja rännak algab.
See on väga eriline pärastlõunatund isegi kõigile neile, kes paadunud skeptikutena ei usu transsi ega hüpnoosi. Šamaanitrumm viib kummalisse poolunelevasse seisundisse, kus lähed tagasi oma lapsepõlvemajja ning tervitad trepil oma ammulahkunud tädi, keda väga armastasid, vanaema, keda õieti enam ei mäletagi... Vahepeal tikuvad hirmsasti pisarad silma...

Evald on hingemaalija
Ta maalib pärast rännakut inimesele tema hingepildi. Olgu inimene tuhandeid aastaid tagasi mõni loom või lind olnud, vahuste merelainete peal kõndija, inglitega taevasel tasandil suhtleja või hoiab sügaval südames mõnda lapsepõlve sooja mälestust – kõik maalib Evald kotkasulele, mis aitab inimesel oma ellu selgust ja väge tuua. Maali juurde räägib Evald igale ühele personaalse loo, mis rännakult nendega kaasa tuli. Maalimise ajal saab kuulata šamaan Kotkasule muusikat ja kindlasti räägib kunstnik juurde, miks sulle just see pilt endale ilmutas.
"Toimima hakkab sulemaal juba siis, kui sulle mõni pilt silme ette tekib," lubab šamaan. See, mida ta kellelegi pikemas perspektiivis annab või milliseid muutusi esile kutsub, näitab aeg – see on individuaalne, arusaamine peab endal tulema "
“Mina sain Evaldiga koos tehtud rännakust õppetunni, et mu kehva olemise põhjuseks on süütunne. Ma lihtsalt pean oma lähedastele palju rohkem aega pühendama. Leidma selle aja. Varsti mu ema enam ei ole, ma tahan mäletada kõiki temaga koosveedetud päevi," pihib hiljem üks osaleja.
Hingerännak on teraapiline vorm, mille ajal saab lahendada takistusi ja leida vastused oma küsimustele. Šamaanidel on oskus rännakul kohtuda väeloomadega, kes annavad nõuandeid ja soovitusi järgnevaks eluks või hoopiski viivad mälestustesoppi, kus on lahendamata mõni elus edasiliikumist takistav sündmus. Sulemaal on kui kingitus lahendatud olukorrast või saadud toest eluteele kaasa.
Soone talus Raplamaal on Evaldil hingetelk, Päikeseväravad ja püstkoda. Ta käib seal inimestega kohtumas ja rituaale tegemas. Evald jagab oma abi nii hingelisel kui vaimsel tasandil. Ta püüab oma teadmisi jagada kõigile, kes seda vajavad.

Eesti šamanismi isa Tiit Teras taaselustab iidseid tarkusi
"Šamaanirännak on sideme loomine alateadvuse ja teadvuse vahel. Usk on asi, mis aitab edasi ükskõik mis ajal," ütleb Eesti šamanismi isa, tunnustatud teadjamees, tõlkija, kirjanik ja kirjastaja Tiit Teras alias Maya.
Teras nõustab šamanistlike rituaalide abil neid, kes temalt abi otsima tulevad – enamasti aitab ta tagasi tuua üleelamiste tõttu kaotatud hinge või hingeosakese. "Šamaanirännak on sideme loomine alateadvuse ja teadvuse vahel," selgitab ta.
Tiidule endale ilmutas vaimuilm ennast umbes 35 aasta eest, kui ta jäi raskesti haigeks ja arstid tõvele seletust ei leidnud. Tiit Teras on üks Eestimaa tunnustatum teadjamees, kellelt tullakse nõu küsima juba ligi 40 aastat. Terase töövahendite seas on šamaanitrumm, kõristi ja tarokaardid. Pendlit kasutab ta informatsiooni tabamiseks. “Kõik on inimese enda kätes, esimene nõue – ole valmis oma senist elu muutma,” ütleb ta. Arvatakse, et šamaani peamine töövahend on šamaanitrumm. Kuid ka meditatsioon, rituaalne keskendumine või isegi sörkjooks võivad viia seisundisse, kus pääseb toimima alateadvus, selgitab Teras. "Kui šamaan tahab hakata midagi saavutama, siis ta peab ise looma ühendused oma abivaimudega," selgitab Teras. Seda saab teha ainult looduses olles. Šamaanid jaotavad meid ümbritseva maailma kolmeks: ülemine ilm on taevas, keskmine ilm on see, kus meie elame ning alumine ilm, mis on maa ning see on potentsiaalide energiaallikas.

Šamanism – tuhandeaastane teraapia
"Šamaani rännak on meetod, mida tunti juba tuhandeid aastaid tagasi, kui meditsiini veel polnud. Paljud probleemid inimeste elus on jäänud samasuguseks ja seetõttu oleks õige iidseid oskusi mitte unustada," on Teras veendunud. Üks neist on muistne hinge tagasitoomine. Selle tehnika puhul läheb šamaan inimese elus ajas tagasi kuni hetkeni, mil tal juhtus midagi halba. Juhtunu võib mõnikord mõjutada inimest nii tugevasti, et ta ütleb endale: „Pärast seda, mis minuga juhtus, ei saa ma enam kunagi olla endine.“ Šamaan suudab muutunud teadvuse seisundis näha seda minevikuhetke kas otseselt või sümboolselt. Loodusrahvad usuvad, et inimesel ei ole üksnes eluhing, mis füüsilise keha elavaks teeb. Peale selle on meil veel üks hingeosa, mis võib inimese juurest niisama lihtsalt lahkuda nagu liblikas lilleõielt, mida puudutab sõdurisaabas. Põhjused, mis seda lahkuma sunnivad, on sellised lillevarre ja sõdurisaapa kokkupuutumise sarnased hetked meie elus – rasked haigused, õnnetused, armastajate lahkuminek ja mõnikord probleemid töö või isikliku eluga. "Šamaanitrummi helide saatel hingerännakule minnes olen näinud, kuidas inimesest eraldub ja eemaldub tema enda sarnane, kuid hõredam kogu. See ongi hingeosa, mis lahkub ja mille ma pean tagasi tooma. Seda ei tohi teha vägisi, hingeosa tuleb veenda tagasi tulema. Kui ta nõustub, tuleb ta omanikule tagasi tuua ja temasse puhuda. Ning seda tehes tegelda inimese kõikide probleemidega.

Suhtub haigusesse kui elusolendisse
Muutunud teadvuse seisundis paistavad haigused inimese sees olevate haigusolenditena (putukad või mürgised olendid), need tuleb sealt välja tuua ning loodusesse viia. Šamaan ei hävita neid, viib vaid tagasi paika, kus on nende õige koht. Haigus ei ole meie vaenlane, vaid lihtsalt vales kohas olev elusolend. Teda ei tohi tappa, vaid tuleb taastada looduses tasakaal, mis saabub, kui see olend on jälle oma õiges kohas tagasi. "Inimmõtlemine ja -võimed on suguharude ning šamaanide ajast peale palju edasi arenenud. Nüüd on küllalt sageli haigusolendi asemel või sellega koos inimesesse tunginud mingi pooljumalik või – saatanlik vaimolend. Nüüdisaegsel šamaanil tuleb leida endale abivaimud, kes oleksid nende paharettidega samast klassist. Kõik areneb edasi, nii halb kui ka hea! Ausalt öelda ei tea ma siiamaani isegi, kuidas selle rituaali juures toimuvat seletada. Olen teinud seda muistset rituaali sellepärast, et inimesed on sellest abi saanud," kinnitab Teras.
"Me peame kõik mõtlema, et oleme surelikud. Kord lõpeb elu ikkagi ja sellepärast tuleks meile jäänud aeg kasutada nii, et lahkudes võime öelda: oleme teinud kõik, mida tõesti teha tahtsime. Meie ülesanne maa peal on täidetud. Kui me ise sellega nõus oleme, avab vaim väravad ja saame rahulikult minna. Võib-olla ongi see elu mõte – elada kirega ja endast kõik andes nii, et elu lõpuks saaksite öelda: „Olen teinud kõik, mida sain teha, ja pole raisanud oma elu, sest ma tean, et ei ela igavesti. Elu on lühike, ainult sünnist surmani ja mitte sekunditki rohkem!“ mõtiskleb Teras.
Eesti vanim tänini tegutsev šamaan ütleb, et saab ka selliste huvilistega hakkama, kel vaimsete rännakutega mingeid eelnevaid kogemusi pole. "Kuid ega ma suure hulga inimestega tegelda enam ei jaksa. Ehkki- mõned inimesed võin ju vastu võtta ka. Kuna saan varsti 80 aastat vanaks, jätan nüüd asjad rohkem nooremate hooleks ja tegelen kirjandusega."