"See tüdruk on sinu lits!"

12.01.2020 20:35
Lea Jaanimaa Illustreeriv foto
Kommentaarid
6
Foto:

Piia otsustas möödunud jõulude ajal meel­diva kolleegi ära võrgutada, kuid sattus seda tehes väga ebameeldivasse olukorda.

Arhitektuuribüroos, kus naisi vähe, polnud mingi ime, et meeskolleegid suunasid oma pilgud õrnema soo poole.
Nii oligi sattunud Piia risttule alla. Kui tavapäraselt oleks see olnud meeldiv, siis Piiat häiris olukord väga. Esialgu kartis ta nädalalõppe, kuna ei möödunud ainsatki, mil mõni meestest enne tööpäeva lõppu ta boksi juures poleks peatunud. Ikka tehti ettepanek kusagile aega veetma ja hängima minna. Neist kutsetest oli Piia keeldunud, kuid tundus, et tema jäine hoiak valas hoopis õli tulle. Nüüd kartis ta juba esmaspäevi. Just seepärast, et kolleegidel oli siis terve nädal asja tema töölaua juurde ja tiirased pilgud ei jätnud maad kahtlusteks. Üritati saada väljavalituks, et nädalalõpp koos veeta.
Piia oli loobunud minikleitidest ja kontskingadest, ei kasutanud meiki ega kandnud ehteid. Oli täiesti halli hiirena oma tööd tegemas, ent olukorda see ei parandanud. Sedavõrd hulluks lood siiski ei olnud läinud, et ahistamissüüdistust kellegi kohta esitada, oldi piiripealselt viisakad.

Lugu, mis suvel ei alanud...
Puhkuselt naastes märkas Piia kohvinurgas seinal kuulutust: „Suvehooaja lõpupidu 30.09. kell 20.00, aulas. Tantsumuusikat teeb ans. Reigo&CO“. Ilmselt oli teadaanne värske, kuna elevust oli tunda nii büroos kui kohvinurgas.
„Mis bänd see on?“ uuris Piia puht uudishimust ja sai naiskolleegilt vastuse: „See on Reigo punt ju. Ahjaa, sa ei tea, olid puhkusel, ta on meie uus arhitekt.“ Piia kehitas vaid õlgu ja tegi tööd edasi.
Ajani, mil välja kuulutatud pidu pidi toimuma, mahtus küll hulgaliselt kutseid nädalalõppu veetma, ent peamiselt uuriti Piialt, kas peole läheb. Piia vastas seepeale, et vaevalt. Huvinatukene oli tal tekkinud pigem uue töötaja suhtes ja sedagi põhjusel, et too polnud tema laua ääres kõõlumas käinud. Naised küll jutustasid, et pidi olema šikk ja hea suhtlemisega, uhke autoga ja edukas, kusagil neljakümne lähedal abielumees, aga oma silm on kuningas. Piia möödus aina sagedamini täiesti juhuslikult boksist, kus mees pidanuks istuma, aga see oli tühi. Peole Piia ei läinud.
„Kui uuel pole hetkekski aega end tutvustama tulla, siis mul pole ka aega teda kuulama minna!“ langetas ninakalt otsuse.
Peojärgsel töönädalal muust ei räägitudki, kui bändist ja Reigost, kes olnud solistina võrratu. Viimase nägi lõpuks ära ka Piia. Oli jah nägus mees.
Aeg jõudis jõulusse.
„Kas firmapidu ka tuleb ja kas sama bändiga?“ uuris eneselegi ootamatult naistelt.
„Pidu tuleb, aga mitte meie majas. Reigo nagunii ei saa osaleda ega esineda, tal endal juubel.“
Ei teagi, kas meeleolude sunnil või Reigo ükskõiksusest tingituna, aga Piia hakkas taas end meikima ja seelikutes ning kontskingades tööl käima. Teiste kolleegide puhul polnud üllatumist märgata, oli ta varemaltki sedasi välja näinud, aga Reigolt sai komplimendi.
„Vau, kus on alles püss!“ oli mees seisatades poetanud. Seda siiski mitte elumehelikult, vaid kuidagi tunnustavalt. Edasisele ei tahtnudki Piia tõkkeid ette seada. Mees meeldis talle ja varjata endapoolset huvi ei tulnud tal mõttessegi.
„Abielus! Ja mis siis? Mulle meeldib harva keegi ja oma õnne eest hoolt kannan ma ise!“ oli ta endale eesmärgi seadnud.

... pidi seda tegema jõuluajal
Isegi suurem pingutus, kui hetkel töös oleva projekti koostamine, oli välja peilida, kus ja millal Reigo juubelit peab. Selle info mängis talle ette juhuslikult kuuldud jutt:
„Mehed, kas kellelgi on kusagile kapi põhja jäänud vöökotti?“ Peale läbisegi irveid pedekoti kohta tuli küsimus: „Kuhu sa sellega lähed? Mul on täitsa olemas.“ „Reigo juubel on stiilipidu, 80ndad. Jõulu teisel pühal, aega otsimiseks vähe.“ „Kus ta oma juubelit peab üldse, kusagil lossis või?“ „Ei, kodus peab ja pereringis, sugulased ja lähedasemad sõbrad.“ Selgus, et kutt oli Reigo õepoeg.
Piia tõusis ja vaatas üle barjääri rääkija üle. See oli üks nohikutest, kes polnud teda piiramas käinudki. Vaevalt ta sellise käevangus juubilari koju pääseb. Midagi tuli aga kiiremas korras välja mõelda. Nagu kiuste ei peatunud nädala jooksul keegi ta laua veeres ja Piia läks ise hurmurist Heiksi juurde: „Tead sa mis? Mul tuli mõte meie juubilarile kingiraha korjata. Mis arvad, kas on hea mõte? Uus ikkagi ja elab paremini kollektiivi sisse.“
Konks neelati alla ja korjanduse tegigi Heiks. Kuna kõik olid end jõulupeole kirja pannud, ei soovinud keegi sellest loobuda. Lepiti kokku, et Heiks ja Piia viivad lilled ja ümbriku ise kohale. „Ja siis läheme koos edasi jõulukale!“ plaksutas kolleeg käsi. Omaarust oli ta teinud hea diili.
Jõudis kätte peopäev. Nii jõulu- kui juubeliaeg. Kuna oli reede ja tööaeg, lasti naised poolest päevast minema. Ka Piia käis juuksuris ja kokkulepitud ajal ootas takso koos Heiksiga trepis.
Reigo eramu oli suur ja uhke. Ilmselt enda projekteeritud.Tänava ääres seisis kümmekond autot ja kui Piia oli algselt arvanud, et jäävad üllatusvisiidiga kitsikus korteris totrasse olukorda, siis pinged taandusid.



Ootamatu suhtesõlm
„Nii suur suguvõsa tal või?“ oli ka Heiks hämmingus. Info järgi olla perekondlik istumine. Ukse avas naisterahvas. Täpsemalt öeldes naisolend, kes oli nähtavalt purjus. Heiksil oli tarkust ohjad enda kätte võtta ja andis teada, kes nad on ja miks tulid. Nad ei eksinud. Meeldiv üllatus oli see kogu seltskonna jaoks ja eeskätt Reigole.
Lillekimpu paberist harutades ulatas Heiks need perenaisele. Seda, et jalgel tuikuv naine abikaasa on, tutvustas sünnipäevasangar ise. Ümbriku kingirahaga libistas Reigole pihku Piia. Intiimselt, aeglaselt ja mehele looritatud pilgul otse silma vaadates. Ta oli seda kodus peegli ees hoogsalt harjutanud.
Pidu kulges nagu pidu ikka. Söödi, joodi ja lauldi. Asi, millele Piia polnud mõelnud, oli Heiksi avalik suhtumine temasse. Piial hakkasid ohukellukesed lööma alles siis, kui kolleg teatas seltskonnale: „See imetabane tüdruk siin on mu tulevane kihlatu!“
Piia mõtted liikusid tuulekiirusel. Ta vaagis, kas naerda mees välja või mängida kaasa. Ta valis viimase. Sedasi saab ta ohutumalt Reigot võrgutada.
Koos värskelt armununuid etendades sai neist seltskonna keskpunkt. Rahvas plaksutas ja karjus „kibe“. Perenaine võttis hoogsalt tervisenapse ja jäi tugitooli tukkuma. Peale seda oli Reigol silmi ainult Piia jaoks. See ei jäänud kellelegi märkamata. Olukord läks näotuks, kuniks Heiks võttis Piial künarnukist kinni, ning teatas: „Me hakkame nüüd minema, astume firma jõulupeolt ka läbi!“ „Ei, ärge mitte mõelgegi! Pidu alles algab ja ma mängin pärast kohvi ja konjaki juurde klaveritoas pilli,“ polnud Reigo nõus.
„Täname, aga jõuluvana ootab meid,” üritas Heiks asjatult välja vabandada. Trepiaulas läks rüseluseks. Reigo takistas lausa jõuliselt Piial saapaid jalga panemast. Heiksi ta seevastu tõukas ukse poole, aga too ei soostunud üksi minema. Lärm oli äratanud perenaise. Keegi ei märganud, kaua see ukseavas mängu oli jälginud, ent ühtäkki oli õhus traagika.

Ebameeldiv lahendus
„See tüdruk on sinu lits!“ röökis too Reigot eemale tõugates ja tormas Piiale kallale. Mehed läksid vahele. Ebamugav oli kõigil. Külalised kogunesid trepihalli ja rahustasid naist. See muudkui lõugas ja süüdistas ja esitas muinasjutu, millest ainult ise aru sai. „Ma tean küll! Ma olen ammu aru saanud! Mis te arvate, et ma olen pime või?“ ja hakkas nutma.
Mingil hetkel viis Heiks Reigo kööki. Kaasa tõmmati ka nuuksuv perenaine. Mida nad seal rääkisid, ei kuulnud keegi, aga naerusuisena naasesid nad kõik.
Heiks tellis takso ja lahkus. Piia jäi nagu pantvangiks. Aja kulgedes lahkusid külalised. „Mis nüüd siis toimuma hakkab? Grupikas või?“ üritas Piia olukorra tobedust ironiseerida. End kokku võttes lausus vaikselt: „Ma vabandan kutsumata sissetungi eest ja hakkan nüüd minema. Tänan, kõik oli väga maitsev!“
Reigo ulataski talle mantli ning naine nihutas saapad lähemale. Piia oli sedavõrd hämmingus, et ei märganud taksotki tellida.
„Mis siin üldse toimub? Mingid haiged tüübid! Kuhu see Heiks pages ja mida Reigole üldse rääkis? Perenaine ka muutus kuidagi leebeks. Mis legendiga see kaos maha rahustati? Kuhu ma ennast nüüd seganud olen?“ mõtles ta taksot oodates.
Kodus und oodates kubises Piia pea küsimustest. Kui ta varemalt oli kartnud niigi esmaspäevi, siis nüüd, uuel aastal, ta lausa pelgas tööle minna.
Igal juhul oli ta saanud korralikud ristsed. Mitte kunagi rohkem ei suhtle ta meeskolleegidega rohkem kui tööalaselt! Abielumeestel on tema silmis nüüd igaveseks kriips peal!
„Miks ma ei õpi teiste vigadest, vaid enda omadest?“ ohkas Piia ja avas facebooki. Nende firma jõulupeost oli palju ägedaid postitusi. Erinevalt temast olid kolleegid naerusuised.
Kontoriuksest sisse astudes ei tervitatud Piiat sama tähelepanuga, kui tavaliselt, vaid visati kuidagi möödaminnes „tsau” või „tere” või „heips”. Teda vaadati avaliku uudishimuga ja oli aimata, et üllatusvisiidi kulgemist olid Reigo ja Heiks kuidagi ülekohtuselt valesti kajastanud.

Vaadatud 3769 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
jube

Enamik noori naisi valivad litsi elukutse..

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi