Seeda Randroo rännakud sisemaailmas

14.05.2019 19:15
Kommentaarid
0
Foto:

Veet Mano maaletooja Seeda Randroo räägib oma rännakutest Indias ja oma kohtumisest õpetajatega ning sisevaatlustest, mis on teda aastate jooksul palju muutnud.

Millal hakkasid vaimsete teooriate ja õpetuste vastu huvi tundma?
Arvan, et mediteerimine algas juba lapsepõlves, kui kükitasin tundide viisi allika ääres ja kuulasin, kuidas see üle kivide vulises või kõndisin mõisapargis värviliste sügislehtede hunnikuis ja lehekahin kahises mu sisse, või jalutasin silmad tähistaevas pimedal sügisõhtul kodu poole.
Usun, et teine etapp sel teel oli gümnaasiumit lõpetades, kui õpetajate komisjon avaldas mulle survet, et läheksin peale lõpetamist Pedagoogika Ülikooli, et saada õpetajaks, sest see pidavat mulle väga sobima, kuid mina läksin ikkagi õppima Tartu Ülikooli psühholoogiat. Alateadvus ehk suunas juba siis mind rohkem endast aru saama ja sissepoole liikuma. Vastavat kirjandust hakkasin igapäevaselt lugema aastast 1998. Sellest ajast peale lõpetasin ma ilukirjanduse lugemise ja huvi jätkus vaid vaimsete õpetuste osas.
Kui läksin Hiina Traditsioonilist meditsiini õppima, sain rohkem teada inimesest kui energeetilisest valgusolendist – aasta otsa õpingut sellest, kuidas vanad targad 5000 aastat tagasi juba inimest mõistsid. Ning alles peale selle tunnetuse omandamist õpetati meile kaks aastat inimese tervendamist moksha, nõelte, qigongi või sõnaga. Ja siis aastal 2016 ütlen ma, et oli mu elu suurim pöördepunkt vaimsel teel - Osho juurde jõudmine. Milline ilu ja milline tänu! Armastan seda teed. Ja ma saan jagada teistele vaid seda, millesse ma ise tõeliselt usun.

Kas sa usud ka eelmistesse ja järgmistesse eludesse? Kas pead ennast budistiks?
Ma ei ole budist, taoist, kristlane ega keegi muu. Ma olen elu-usku. Ma olen meditatsiooni-usku. Jah, ma usun elu jätkuvusse. Ma olen kogenud tunnet peale surma. Ei ole lihtsamat ja kergemat olekut kui see. Ja siis me valime jälle enda hingele ühe kodu, sünnime siia korduvalt, et saada lõpuks teadlikult teadlikuks iseenda olemasolust.
Ma ei tea täpselt, miks selline iseenda teadvustamine vajalik on, aga on. Küll ma ühel päeval ka sellele jälile saan. Tahaks siia naeratava emotikoni panna.

Sul on ka vaimne nimi. Mida see tähendab?
Oma vaimse nime Chandini Sarita sain ma Punes. Vaimne nimi ehk meditatsiooninimi toetab elu oma tähendusega. Chandini tähendab kuuvalgust – see on valgus, mis ei ole aktiivne ning agressiivne nagu seda on päikesevalgus, aga ometi valgustab teed. Sarita tähendab jõge ja voolamist: jõgi, mis jätab kaldad seljataha ja liigub aina edasi mere või ookeani poole, kus seguneb ülejäänud veega, sulandub ühte nii, et kaob eraldatus, pole võimalik eristada üht osa teisest – kõik on üks.
Minna nii, et ei vaata seljataha, ei kahetse, ei igatse, ei kurvasta möödunu üle, olla edasiliikumises ja valmis ühinema, kaduma ühesse. See on isetu seisund, ego on kadunud. Siis tekib selline vaikne valgus, milles on hea olla ja elada.
Neid kvaliteete toetab mu meditatsiooninimi.



2013. aastal hakkas Mano oma seminare ka Eestis korraldama. Oled nendega lähemalt seotud. Mida need endast kujutavad?
Mano seminarid on energia transformeerumise seminarid. Energia on üks, on see siis suundunud kurbusse mõnel hetkel, vihasse, rõõmu või muusse emotsiooni. Seda on võimalik ümber suunata, transformeerida, kui kaotada emotsiooni ja pärisolemuse (igaüks on vaid puhas teadvus ja ei muud) vahel side. Me isegi sõnastame, et „Ma olen vihane”. Tegelikult sina kui teadvus ei ole ei vihane ega rõõmus, ei õnnetu ega õnnelik – sa oled tegelikult „mittemidagi”, kuid me oleme langenud sellesse lõksu, et identifitseerime ennast nii paljude asjadega: emotsioonidega, mõtetega, kehaga, autoga, lapsega, tööga. Lõputu hulk identifikatsioone. Ja sellest algavad me probleemid. Ehk siis, kui sa võtad distantsi näiteks oma emotsioonist või muust, ja vaatad seda kui neutraalne pealtnägija, nagu näiteks sa vaatad enda ees olevat halli seina või autot, mis juhuslikult sinust möödub, siis ei tekita see sinus mitte kui mingit tunnet.
Kui sa vaatad oma kurbust nii, et ei anna sellele hinnangut - „Nii kahju, et niimoodi läks”, „Kas ma saaksin kuidagi seda muuta”, „Kui ma oleksin ainult teadnud, siis...” jne., kui sa ei nimeta, ei sildista seda, siis sinuga ei juhtu midagi, sel tundel, olukorral, mõttel ei ole sinu üle mõju. Ainus, mis on vaja teha, on lahti harutada kõik see, mille oleme ise või teiste abil enda külge sõlminud. Haruta sõlmed lahti ja need ongi kadunud. Kui sa sellisel neutraalsel moel märkad just sel hetkel mõtet, emotsiooni, mis just sel hetkel hakkab sinus pead tõstma, siis nagu imekombel – see lahustub. Kaob. Nagu poleks olnudki. Sa oled vaba, vabanenud, vabastatud. Konks on haagise küljest lahti võetud. Milline kergendus see on! Ja see energia, mis oleks kulunud enesehaletsusele või teise haletsusele või vihapurskele – see saab suunduda nüüd sinu tasakaalule juurde, see saab anda sulle väe liikuda edasi – kõrgema teadvuse poole. Inimese mure on selles, et identifitseerumiste läbi kaotab ta energiat, tema energia lekib ja tal ei ole väge liikuda edasi, kõrgemale, heaolu poole. Seega on väga oluline õppida oma energiat muutma. Seda õpetabki Mano oma kursustel. Ja peale kursusi saab igaüks ise seda jätkata. See on lihtne.

Kuidas läheb eestlastele armsaks saanud vaimsel õpetajal Veet Manol, kes on tunnustatud meditatiivsete praktikate alal? Kas te teete mingil määral koostööd?
Jah, kohe-kohe saab sellest 6 aastat, kui ta n-ö maale tõin. Esimesed seminarid toimusid mai keskel 2013. aastal.
Aga ehkki Mano on tänu iseenda intensiivsele arendamisele ja mediteerimisele Osho juures, kui Osho veel elas, saavutanud inimeste ja eksistentsi sügava tunnetuse, ei anna ta endale kunagi ühtegi tiitlit: ei guru, meister ega muud. Ka Osho ei aktsepteerinud enda kohta tiitleid. Sellise suhtumise nimeks on isetus ja see on harukordne ning ilus. Mano on Osho õpilane ning kannab maailmas edasi Osho nägemust, mille põhiidee on, et iga inimene peab iseenda olemuseni jõudma, et väljendada oma eripära; et kaoksid hirmud ja inimene ei oleks enam manipuleeritav teiste poolt. Vaid hirmudega inimest on võimalik manipuleerida. Kuna inimese hirmud saavad tekkida siis, kui inimene ei ole iseendaga kontaktis, on iseendast võõrdunud, siis jõudes rohkem ning rohkem äratundmisele, kes ma olen, ja mida ma siin teen, hakkavad hirmud kaduma. Selleks on Osho loonud tänapäeva inimesele mitmeid väga hästi toimivaid tehnikaid ning toonud maailmavalguse kätte ka üle saja iidse tehnika. Neid Osho meditatiivseid tehnikaid jagab ka Mano oma kursustel ja eraseanssidel. Meie koostöö on see, et me mõlemad jagame Osho nägemust inimestega, õpetame neid tehnikaid, et inimesed saaksid iseenda hinge eest hoolt kandma hakata (nagu Oskar Lutsu „Kevades”). Loomulikult suhtleme me ka omavahel ja planeerime aeg-ajalt asju koos.
Veet Mano rändab pidevalt üle maailma ringi ning abistab inimesi. Tal on harva puhkuseaga. Mano on pühendanud abistaja, ta aitab inimestel energiat muuta. Inimesed, kes tema juures on käinud, tunnevad südames kergendust, rohkem rõõmu, julgevad teha oma elus muutusi ja lõpuks hakkavad paljud ka teisi aitama. See kõik on lihtsam, kui kaugelolija pilgule tundub. Nii palju ilmaasjata raskust kanname oma õlgadel ja hinges. Mano loob usaldust, headust, enesekindlust ja muutusi enda ümber, nii et tema seminaridel olijad saavad sellest tuntavalt osa, viies seda ka koju endaga kaasa. See on justkui hinge vitamiin. Soovitan küll neil, kes pole veel käinud Mano laagrites ja seminaridel, kui ka endistel osalejatel tulla juuni lõpus Mano laagrisse ja tegeleda oma elu kitsaskohtadega ja tühjendada oma südamest pinged, mis ei ole ei endale ega lähedastele kasulikud.
Kes meist ei mäletaks kooliaegadest energia jäävuse seadust. Sama on inimesega – nii viha, rõõm, kurbus - kõik on sama energia ning seda on võimalik lihtsalt transformeerida. Viha energiat suunata armastuse energiaks, kurbuse energiat transformeerida rõõmu energiaks. Mano kasutab lihtsaid ja kiiresti toimivaid meetodeid ja ta oskab inimesi sütitada endaga tegelema. Mano jagab õpetust, mis võimaldab inimesel edaspidi iseennast aidata, kui ta nii soovib. Ta ei pea jääma kellestki sõltuvaks, ning saab enda aidata olenemata ajahetkest. See on tohutult ilus, kui inimesele antakse vabadus. Seda kohtab igapäevaelus harva, kuna palju on sõltuvuse tekitamist: kui keegi midagi oskab, siis tuleb teistel ikka vaid oskajate poole pöördudes abi saada. Osho maailmanägemus aga loob sõltumatust, iseendaga hakkamasaamist, usaldust ning julgust raputada endalt abitus maha.

Veet Mano on olnud kaua aastaid meditasioonis ja elanud Osho juures Punes, Indias. Sina oled ka Osho Rahvusvahelises Meditatsioonikeskuses Punes ennast vaimselt täiendanud. Mida kujutab endast Pune?
Olen tõepoolest Osho Rahvusvahelises Meditatsiooni Keskuses Punes viibinud kaheksa kuud viimaste aastate jooksul. See on eriline koht, väga kõrge energeetilise tasemega. Inimesed, kes sinna maailma eri paigust tulevad, tulevad sooviga endaga rohkem kontakti saada, enda sügavustesse liikuda, oma olemust tunnetada. Need inimesed on tõelisel otsinguteel. Ja see annab sellele kohale kõrge energeetilise vibratsiooni. Aga ka kogu Meditatsiooni keskuse välis – ning sisekujundus. Enne kui Osho lahkus oma kehast, andis ta konkreetsed juhised, mida ja kuidas teha. Näiteks haljastuse reljeef on künklik, küngaste vahel on veekogud, väikesed ojad, tiigid – kõik see loob visuaalse pildi energia voolavusest, aga kes on pisutki kokku puutunud teadmisega energia suhtes, teab ka põhitõde, et energia voolab sujuvalt, kaarjalt, ringjalt, ilma kandiliste nurkade või otse liikumiseta. Seega aitab see reljeef sujuva energia liikumisele kaasa (nagu tao). Ja nii on kõik muugi Oshol läbi mõeldult kavandatud: püramiid, mille kõrges energiavibratsioonis toimuvad kõik meditatsioonid keskuses, veeseinad õues, mis tekitavad rahustavat heli jne.
Mis veel ilmselt eristab Osho Rahvusvahelist Meditatsiooni Keskust teiste vaimsete kohtade hulgast, on sõltumatu ja vaba tahte toetamine. Igaüks võib käia või mitte käia meditatsioonides, meditatiivsetes teraapiates, erinevatel enesearengu kursustel, eksistentsi pühitsemistel, taiji, qigongi vms tehnikates. Ei ole vähimatki sundust, et kui oled tulnud keskusesse, siis pead osalema. Pole kohustuslikku kogunemist. Igaühel on vaba valik. Sa võid ka lihtsalt päevade kaupa basseini ääres istuda ja vaadata, kuidas lehed kõrgetelt puudelt vette langevad, kuidas paabulind oma saba kohevile ajab ja inimeste seas end koduselt tunneb, või kuidas värvilised kalad tiigis ujuvad.
Mis puudutab sisusse, siis keskuses saab alates kl 6 hommikul iseendaga tegeleda kuni kella 23.30ni õhtul. Päevaprogramm sisaldab umbes 6 Osho aktiivset meditatsiooni, igal kuul toimub kolm seitsmepäevast ja üks 21 päevane Osho meditatiivne teraapia, on erinevaid kursusi: zen vibu, taiji, qigongi, mindfulnessi, sufi pöörlemine, joogatunnid, ka kursused, kus tegeletakse valgustumiseni jõudmisega – satori kursus, emotsioonidega, hara teadlikkusega, tšakratega, vanade lapsepõlvetraumade – ja mälestustega, pere konstellatsioonidega, energia transformeerimisega, intuitsiooni ja enesearmastusega, tantraga, enesehüpnoosiga, vaatlejaks-tunnistajaks olemise õppega jne. Igal päeval on võimalik saada ka erinevaid eraseansse juhendajailt.
Mina olen osalenud Punes käies meditatsioonides, Osho meditatiivsetes teraapiates ja isoleeritud ning kloostri ranget distsipliini järgivas zen tehnika kursusel: Who is in? ehk Kes on sees?/ Satori (valgustumine, virgumine). Sel kursusel sain kirjeldamatu kogemuse osaliseks ja ma tean nüüd, et tõepoolest on võimalik olla endaga 24 tundi järjest sellises erilises kontaktis, et mitte miski, mis väljas toimub, ei kõiguta sinu keset, s.o sinu heaolu ja tasakaalu. Sa oled väga kontaktne, aga sisemus on vaikne nagu tuuletu järvepind, sa märkad väga eredalt kõike enda ümber ja osaled, aga mitte miski ei kõiguta sind. Sinus on sügav selgus, usaldus ja heaolu. See ongi mindfulness. Ja see seisund ei tee sinust erakut – selleks pole mingit vajadustki, sest välisilmal ei ole enam su üle mõjujõudu. Sa oled rohkem elus kui kunagi varem. Sellise tunnetusliku kogemuse tõttu organiseerin Satori + Who is in? kursust juulikuus ka Eestis. See on nende jaoks, kes soovib ise kogeda ja on tõsiselt otsinguteel. Neile on see kursus tõeliseks kingituseks.
Mu elule on avaldanud pöördumatut positiivset mõju alati Osho meditatiivne teraapia „Müstiline Roos”, kas siis olles ise osaleja või juhendaja. Peale „Müstilise Roosi” on mu ellu tekkinud alati suur muutus. See teraapia on eriline: esimese 7 päeva jooksul iga päev 3 tundi naerdakse – sellega tekitatakse tee sügavate haavade juurde, mis teatud kattekihi alla peidetud on. Järgmisel nädalal 3 tundi iga päeva on pisarate aeg – kus siis parandatakse sügavaid haavu, mis elu või elude jooksul saadud on. Pisarad puhastavad südant. Viimasel nädalal 3 tundi iga päev toimub sisevaatlus: kui on palju puhastatud, siis see vaade - teadmine, mis iseendast saad, on väga erinev. Armastan “Müstilist Roosi” üle kõige neist vamsetest tehnikatest – see on ütlemata ilus ja võimas elumuutja.

Mida “Müstiline Roos” minuga teinud on?
Esimesel korral oli tõeline kvanthüpe: ma võin öelda küll, et tundsin end olevat täiesti teises kohas – pool aastat püsis keskme tunne minus ja ükski otsustamine näiteks ei teinud liiga või ei tulnud raskelt. Elu oli lendlev kui liblikas. Kerge oli olla. Oli teistsugune tunnetus ning teadmine. Rõõm ja vabadus. Mäletan, et autoga sõites vaatasin sageli peeglist oma silmi – tundus endalegi uskumatu, et ikka veel on neis selline süütu puhastunud ilme. Nagu lapsel, kes naudib elu ning iseenda olemist selles maailmas. Ükskord sain kogeda seda, millest on räägitud joogade puhul – hingamine toimub väga aeglaselt. Olin olukorras, kus 5 minutit ei hinganud sisse – polnud mingit vajadust. See oli hämmastav.
Olin ergas, nägin-kuulsin ümbritsevat, ja mõistus arutles neutraalselt, et mida siis nüüd teha, kui pole vajadust sissehingamiseks. Koolis ju meid õpetatud, et aju vajab hapnikku. Peale viiendat minutit ma siis hingasin sisse, kuna tegin otsuse õpitu põhjal – vaja, siis vaja, ning peale seda kordus jällegi kõik uuesti. See oli müstiline. Poleks osanud arvata, et see on võimalik. See toimus Punes “Müstilise roosi” ajal, väga kõrge energeetilise laenguga kohas – seal toas, kus on Osho tuhk ja kus igakuine “müstiline Roos” alati aset leiab. Peale seda korda on selline seisund tekkinud ka teistes meditatsioonides ja nüüd tean, et see tähendab sügavat meditatiivset seisundit. Kui oleksin esimesel korral teadnud, et kui nina on lahti ja suu avatud, siis aju saab ise piisavalt hapnikku – pole vajadustki sisse hingata, siis ei tea, kui kaua oleksin võinud hingamata olla. Aga siis ma seda ei teadnud, ja arutlev mõistus andis nõu, et anna ajule hapnikku ja hinga.
On juhtunud muudki. „Müstilised Roosid” on olnud tõepoolest müstilised. Igaüks omamoodi.
Ja Oshol on õigus, kui ta ütleb, et „Müstiline Roos” on elumuutev meditatiivne teraapia. Nii see ongi.

Kas Punes on kõik oodatud või kuidas sinna saab minna?
Punesse võivad tulla kõik. Osho on öelnud alati – uksed on valla. Seda nii tulijatele kui minejatele. Osho pole kedagi veennud tulema ega veennud jääma. Pigem on ta alati toetanud – kui keegi on küsinud, kas ta võiks minna ja kogeda midagi teist, siis ta on alati andnud kaasa oma õnnistuse, et inimene teeks seda, mida ta tunneb, et tahab teha. Nagu ütlesin – Osho ei loonud sõltuvust ja kogu tema maailmanägemus on sõltuvustest, klammerdumistest, kinnisideedest loobumine. Seda on ta rääkinud ka peremudeli ja armastuse kohta: et tegelikult on armastust paarisuhetes vähe, et peamiselt on see sõltuvus, manipulatsioon, hirm ja klammerdumine. Palju on objektilisust - teine on muudetud objektiks. Armastus annab vabaduse ja kellelgi pole õigust teise inimese üle, pole õigust teda kontrollida, temaga manipuleerida, teda survestada ei otseselt ega kaudselt.
Sellised asjad tapavad armastuse. Sõltuvus loob kindlustunde, et kõik on nii nagu oli eile, üleeile, aasta pärast. Aga see loob ka suure hulga rutiini. Ja rutiin on suurim armastuse hävitaja. Kui sa armastad teist inimest, siis tunned sa ka rõõmu sellest, kui see teine inimene on õnnelik. Kas siis sinuga või sinuta. Aga see on pikem lugu, ja ilmselt väga palju protesti tekitav mõtteviis. Inimesed ei ole suurelt jaolt sellise vabaduse vastuvõtmiseks valmis. Räägitakse vastutustundest. Seda tõlgendatakse enamjaolt lähtuvalt neist kohustustest, mis teiste ees on, mitte aga vastustusest iseenda ees – kuidas ma loon rõõmu ja rahulolu iseenda ellu.
Kui sa ise pole õnnelik, miks arvad sa, et suudad kedagi teist õnnelikuks teha? Kui sul endal pole leiba, kuidas saad sa leiba siis jagada teistele? Selleks, et saaksid midagi jagada, peab seda sul endal olema. Armastust, õnne, rahu, südameheadust. Kristus ütleb: „Armasta ligimest nagu iseennast”. Ja me näeme, mida inimesed üksteisele teevad – nii palju kurja on tegudes, sõnades, pilkudes. Nii vähe me armastamegi iseennast. Seega – vastutamine algab vastutusest iseenda elu eest ja see, mida sa lood endas, saab laieneda teistele: sinu lähedastele, sõpradele, töökaaslastele, loodusele.

Milleks on meditatsioonid kasulikud?
Meditatsioonid juhivad su iseenda juurde, sinna kus on kodulõhn ja kodusoojus – selle äratundmisesse, mis on sinu jaoks hea. Ja nii juhtud sa muutuste teele.
Meditatsioonide jätkamine näitab inimesele endale ta suunda – millisel teel ta viibib, mis on talle tähtis, mis on ta elu, ta elustiil. Seepärast on regulaarsus oluline. See on tee iseendani, tee vaikuseni inimese mõtetes, sest mõtted loovad emotsioonid ja need omakorda teod. Me ei valitse oma mõtete üle – need podisevad lakkamatult me sees. Me pole oma mõtete meistrid. Me mõtlemine peaks olema samasugune vahend me jaoks, nagu on näiteks me jalad: kui me ei liigu, püsivad need paigal, kui me tahame liikuda punktist A punkti B, siis me liigutame neid.
See on meie otsus. Paraku mõtlemine vahutab alalõpmata, ka sel ajal, kui me magame. Sisekõne, uneseosed, igapäevane juurdlemine ja analüüs. Pausitu lobin. Meditatsioon aga algab sealt, kus mõte teeb pausi. Ka kujundlik mõtlemine peab olema pausil. Tänapäeval pakutakse palju tehnikaid, kus pannakse muusika mängima ja juhendatakse osaleja aasadele ja mägedele, jõe äärde ja liivarannale. Ja siis tekib lakkamatu piltide voog. See on meeldiv ilus kujutlusmatk. Pakub kindlasti kehale lõõgastust ja on hea. Kahju aga, et nimetatakse seda valesti – meditatsiooniks. See ajab inimesed segadusse. Hea oleks siiski, kui asjadele antaks nende õiged nimetused. Usun heatahtlikult, et korraldajad ei väärnimeta seda teadlikult, vaid et nad ei ole ise teadnud, et meditatsioon on kõigi kolme: nii keha, südame (emotsioonid) kui mõistuse (mõtted) lõõgastamine. Kui tekivad aga pildid, siis on see kujundlik mõtlemine ning ka see on mõtlemine. Nagu ütlesin, siis meditatsioon juhtub siis, kui pole ainsatki mõtet. On vaid tühjus. Nagu sa vaatad õhku. Ja selles ruumis, mis siis tekib, toimub teadasaamine.

Tihti arvatakse, et meditatsioon on kuhugi nagu äraminek või kadumine.
Meditatsioon on teadvusseisund, kus viibitakse praeguses hetkes, olles täiesti teadlik iseenda olemasolust. Ma olen ikka öelnud, et unustage see äraminek kuhugi. Kui sa oled päriselt meditatiivses seisundis, siis oled sa rohkem kohal kui kunagi varem, sa oled iseenda olemasolust 1000 korda rohkem teadlik kui muidu. Inimese probleemiks on just see, et ta unustab iseenda ära – ta on justkui ära... ja siis ei ole ka meditatsiooni. Kui inimene vaatab televiisorit, siis ta on „naelutatud” selle külge, mida Maali teeb, ja mida Juhan sellest arvab – kõik need emotsionaalsed virrvarrid silme ees tungivad ta südamesse.
Ja unustatud on see KES parasjagu seda televiisorist näeb, KES on see, kes saab pildi läbi nägemisorgani ehk silma; KES kuuleb läbi kõrvade, mida Juhan ütles. Vähe sellest, et sel hetkel inimene on enda jaoks kaotsis, ta helistab ka järgmisel päeval või siis kohe peale vaatamist sõbrale ja koos võetakse veelkord kõik läbi, mida nähti, avaldatakse arvamust ja imestust – et mõtle, kuidas ikka Maali nii tegi. Ja ka siis ei panda ennast tähele – KES räägib selliseid arvamusi, KELLEL on sellised mõtted.
Seesama iseenda unustamine toimub ka ülikaunites situatsioonides: näiteks vaadates päikeseloojangut. Me näeme ilu ja meil ei ole tunnetust, KES selle ilu keha sees vastu võtab. Me justkui eksime ise sellesse maailma ära. See lahustumine toimub ka sügavas meditatsioonis, aga sel juhul oleme täiesti 100% teadlikud iseenda olemasolust – st me ei ole kaotsi läinud. Nii et hea on end jälgida ka siis, kui märkad mingit sõnulseletamatut ilu. Kui märkad iseennast selle ilu tunnistajana, siis saad päriselt osaks sellest ilust – sulad teadlikult ühte ja nii oled liikunud oma teel kõrgemale (või sügavamale, mis on selles kontekstis samaväärne).
Me oleme 99% kadunud, kui me elame oma igapäevaelu. Aga kui seda siiski mitmed korrad läbi teha, hakkab tekkima õhkõrn tunnetus ja see valmistab suurimat heameelt – see on üllatus, mis paneb silmad särama. Kohtumistee iseendaga. Siis pole see mitte äraolek, vaid teadlikolek. Pole ainsatki probleemi.
Ütlen ikka, et see on umbes niisugune tunne, mida võiks õhk tunda. See saab juhtuda vaid siis, kui su mõtted on pausil, sest ainult mõtted on need, mis kisuvad sind minevikku või tulevikku, veavad sind ära olemasolevast praegusest hetkest.
Kui sa oled siin ja praegu, ei ole selles ainsatki mõtet, mis tekib sinu analüütilise mõtlemise tulemusel ja kui selliseid mõtteid ei ole, siis ei ole olemas ka ühtegi probleemi. On lihtsus, selgus ja puhtus.Mis ei tähenda, et mõtlemine on halb. Absoluutselt mitte.

Margit Peterson

Jätkub ajakirjas...

Vaadatud 362 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi