Seksiärisse tõid jõulud ja koroona tõelise ikalduse

Juba aastaid lõbumajanduses tegutsev Elena (nimi muudetud) tunnistab, et jõulud on selles majandusharus alati keeruline aeg olnud, ent sel aastal on kõik kordades hullem.

„Ausalt öeldes olen ma päris paanikas. See on ime, et mul toiduraha on,” ütleb Elena närviliselt ning süütab sigareti – juba kolmanda meie Skype-vestluse kestel. Naine tabab mu pilgu isegi kaamera vahendusel ning turtsatab: „Ja sigaretid on ka läinud üha kallimaks.”
Elena annab intervjuud oma kenast korterist Tallinna kesklinnas. Naise elu teeb veidi kergemaks asjaolu, et tal puudub sutenöör ning ta ajab kõiki oma äriasju ise. Tegutseb, nii-öelda, hallis tsoonis, sest oma keha kellelegi kinkimine, saades selle eest omakorda kingitusi, pole Eestis keelatud.
Nüüd aga on olukord muutunud selliseks, et isegi kui Elena oma heas vormis keha tõepoolest tundhaaval kinkida tahaks, oleks tal partneri(te) leidmisega raskusi – koroonaperiood on inimeste liikumist ja suhtlemist omajagu piiranud.
Tasuta Elena loomulikult töötada ei taha. Ega ta ­saakski – sest mille eest tasuks naine kasvõi sellesama kena korteri üüriarveid ja kommunaale, kui tal sissetulekuid poleks.
„Hirmus kahju, et mul pole oma korterit,” kehitab naine oma saledaid õlgu. „Palju säästlikum oleks, praegu läheb igal kuul mitusada eurot lihtsalt selle eest, et ma tohin siin elada.”

Headel aegadel olid reeglid paigas
Prostituudina tegutseb Elena juba enam kui kümme aastat. Naine rõhutab küll, et ta on paremas seisus, kui paljud teised seksi­äris tegutsevad naised, sest ta on oma aja perenaine ning pakub teenust ise.
Kliente on Elenal aastatega kogunenud palju ning parematel aegadel pole ta pannud internetti ainsatki kuulutust – telefon helises ja piiksus alatihti ning Elena väike märkmik oli mehenimesid üsna tihedalt täis kirjutatud.
Naisel on olnud oma töös mitmeid reegleid. Näiteks – kui ta internetis oma teenust välja kuulutab, siis on ta lisanud klausli, et sms-idele ta ei vasta, tuleb helistada. Aga püsiklient, kel tee Elena korterisse ja voodisse juba selge, võib oma soovidest ka sõnumiga teada anda.
„Sellisel reeglil on olnud lihtne põhjus,” selgitab meelas naine. „Ma kardan hulle ja maniakke. Inimesega rääkides saan ma mingigi ettekujutuse sellest, kes ta niisugune on ja mida temalt on oodata. Kui mul on kõhklusi, olen teinud ette­paneku kohtuda kuskil hotelli baaris – ja seal vaatame, kas jõuame hotellituppa või tuleme siia. Aga kui ta sõnumi saadaks, siis ma ei saaks üldse aru, mis tüüpi inimesega tegu on. Seevastu nende meestega, kellega olen juba kohtunud, on lihtne – ma ei pea kartma.”
Elena on teadlik, et telefonisõnumi lubamine on privileeg ja n-ö konkurentsieelis: sageli on meestel, eriti abielus olevatel, palju lihtsam sõnum saata, kui helistamiseks sobiv hetk leida.

Eelistus abielumeeste suhtes
Elena lemmikkliendid ongi alati olnud abielumehed. Kena naine põhjendab seda nukravõitu asjaoluga, et sageli on abielus meestel kõike vähe – naine ei taha eriti seksida ning ka mehe ärakuulamine ei paku naisele huvi.
„Aga ega siis mees lõpmatuseni ei taha nii elada, et temast ei hoolita,” on naine elutark. „Mõni leiab endale armukese, mõni aga ei taha uue seotusega kaasnevat stressi ning eelistab maksta teenindajale.”
Elena usub, et ta on oma erialal igati tasemel. Seksis on tal vähe tabusid – kõik, mis haiget ei tee ja otseselt ei alanda, on lubatud. Samuti on naine meeldiv vestleja ning vähemalt seda saab kinnitada ka siinkirjutaja.
„Mul on sellist kogemust ka olnud, et mees küsib, kas poole tunniga saab asja aetud. Ütlen, et ikka saab ja lepime hinna kokku. Aga siis tahab ta neli tundi juttu ajada ja teed või kohvi juua. Kuna ta maksab kõik need tunnid täishinnaga kinni, pole mul kahju talle ka head kodust toitu valmistada,” naeratab naine ja lisab, et täis kõhuga on ju hulga mõnusam rääkida. Parematel aegadel on mõnus ühine õhtupoolik lõppenud veel ühe seksiga.
„Mulle tegelikult meeldivadki sellised kliendid kõige rohkem, kellega on selline inimlik kontakt,” selgitab naine. „Siis mul pole hirmu ka, et äkki keerab ära ja tuleb kallale...”

Odavad ja kiired teenused
Sellised kenad kohtumised on praegu aga kindlalt minevikku vajunud. Elena sõnul on hea, kui mehed tööle ja poodi jõuavad, tasulise suhtlemise jaoks pole neil praegu eriti võimalust. Ka ollakse raha suhtes praegu märksa kitsimad kui headel aegadel – sageli ei tea inimesed, kas neil järgmisel kuul ikka tööd või firmas käivet on.
„Ja kui veel mees kodu­kontorisse tööle jääb, siis on tema minu jaoks ja minu kodu ning keha rõõmud tema jaoks täitsa kadunud,” ohkab prostituut. „Mis ta naisele ütleks, kuhu ta läheb... Kui veel lapsed ka koolist ja lasteaiast kodus on, pole lootustki mingit täiskasvanute elu elada. Võib-olla teevad seda oma naisega...”
Elena on teinud mitmeid mööndusi, et raskel ajal veidigi teenistust oleks. Ta paneb portaalidesse erinevaid kuulutusi ning reklaamib ükshaaval mõne­kümne euro eest välja üksikuid seksuaalteenuseid, mida saab hästi kiiresti pakkuda. Nii loodab naine päevas kasvõi mõnegi kliendi saada, et mitte päris ilma toidu- ja üürirahata jääda.
Midagi ta saab ka. Aga paarkümmend eurot sisse toovad kiirlahendused pole kaugeltki mitte piisav ning emotsionaalselt on selline passimine ja siis kiire poosivõtt naisele enam kui kurnavad.

Muutus pervertide mängukanniks
On ka veel üks teistsugune mure. Elena odavpakkumiste peale on elavnenud mitmed sellised mehed, keda naine varem, headel aegadel, jutule poleks võtnud.
„Minus endas pole üldse perverssuseihalust,” ütleb naine. „Ma olen kõrge seksuaalsusega ja armastan suhelda, aga iga­sugused allasurumised, alandamised, igas mõttes ülelaskmised ja muu taoline pole üldse minu rida. Sidumised ka mitte, kui need ületavad siidlindi ja voodipäitse taseme.”
Praeguseks on naine aga kõik omaseatud tõkked ammu ületanud. Või siis kõikide oma lattide alt lihtsalt läbi limbotanud.
„Ma olen unistanud, et ükskord kohtan ma oma eluviisi juures meest, kes ütleb, et ta ei taha enam kuskile minna ning edaspidi tegeleb materiaalsete teemadega tema. Mina võiksin siis lihtsalt olla hea naine – seksida, juttu ajada, süüa teha ning kodu korras hoida. Olen end selle võimaluse peale mõeldes hästi hoidnud ja võimalikult ilusti kohelnud. Ma tean ju, kuidas naised meie tööd tehes hävivad – nii keha kui ka hinge mõttes. Aga nüüd olen ma ise sellise hävingu teel – et rahaliselt ellu jääda, ei saa ma enam kliente valida. Kui ma aga kõik vastu võtan ja teen, mida nad tahavad, siis jääb minust endast järele nii vähe, et ma ei suudagi varsti enam sobida millekski muuks, kui selliste meeste mängu­asjaks, kes tegelikult mulle ei sobi. Kui ma seda aga ei teeks, tuleks mul ruttu siit välja kolida ning siis pole mul jällegi kuskile minna.”