Seltskonna­ajakirjanik ­võrgutas kuulsa trummari

Ehkki Margit polnud kunagi mõelnud endast kui suhtepetturist, sai ta ühel hetkel aru, miks naised seda teevad...

Margit ja Marko said tuttavaks tudengite aiapeol. Kuigi esimesel ja teisel kursusel olid mitmed paarid juba teineteise leidnud, ei olnud Margit suhtesse tormaja, vaid jälgis elu tasa ja targu, mõnikord isegi nagu kass hiirt varitsedes.
Seekord oli kommunikatsioonitudengite peole kutsutud ka värsket verd, matemaatikute kursuse tarku poisse, kelle seltsi otsustaski Margit nüüd võrgu heita.
Looja oli Margitile kinkinud ohtralt ilu ja sarmi ning tarvitses tal vaid naiselikust võlulaekast võetud vahenditega meeste lähedal tiirutada, oma pruune öökullisilmi pööritada, kui ohver langes kerge saagina lõksu.

Igati sobiv peika
Nii juhtus ka kuivikuks peetud Markoga, keda Margit täiesti juhuslikult lillepeenra juures kogemata küünarnukiga riivas ja poolkogemata tikuvõileiva poisile pintsakureväärile pillas.
“Tuhat vabandust“, kilkas Margit ja hakkas taskurätiga kohmetu poisi kuuelt juustuvõide plekki eemaldama.
“Proovime sooja veega!“ jätkas Margit õhinal ja haaras Markol käest kinni, et teda vannitoa poole tüürida. Operatsioon õnnestus ja Margitist ning Markost sai peagi meeldiv paar.
Kohtingutel seiras Margit osavalt läbi kogu Marko suguvõsa ning poisi tulevikuplaanid. Kõik näis klappivat. Isa eduka firma juht, ema saksa keele õpetaja.
Marko elueesmärk oli lõpetada magistratuur ja minna doktorantuuri. Selleks sobis ka tema introvertne iseloom, vähe sõnu ja rohkem süvenemist. Tulevik tõotas ideaalset pereidülli.
Taevaisa juurde kolinud tädikese päranduse eest osteti miljonivaatega korter Piritale ja vanemate tungival nõudmisel peeti ära pulmadki. Margit sai tasuva töökoha ühe klantsiva ajakirja toimetajana, Marko aga konkureeris doktorantuuris stipendiaadi lähetusele Inglismaale. See võttis aga veel aastakese aega ja seni tuli instituudi laboris pusida pikki päevi.

Ei lapsi, ei kirge, ei tormi
„Millal ka peenikest peret loota võib?“ tegi ühel suguvõsa kokkutulekul juttu Margiti õde, kahe lapse ema Helen?
„Ehk kunagi hiljem,siis kui Markol on kraad käes. Üldse, kas tasub laste potitamise peale oma elu parema osa ära kulutada.
„Lapsi ei panda juba ammu potile, ikka pampers püksi ja las isekeskis kepslevad.Üks poiss olla isegi pampersiga kooli läinud ja koduski ei viitsinud pissile minna, vaid istus arvuti ees, paberinuustik püksis,” selgitas Helen.
Margit ei hakanud õega vaidlema, vaid oli harjunud asju ikka omatahtsi ajama. Ta tõi apteegist pakkide kaupa beebipille ja neelas tablette sageli topeltkoguses, peaasi, et emaks saamine tema õitsvat noorust närvutama ei kipuks.
Peagi sai Margitile selgeks, et Marko on küll oma erialal tubli tegija ja lausa töönarkomaan, kuid voodielus üsna saamatu. Puruväsinuna voodisse kukkudes olid ta mõtted veel kaua kinni oma moodulitel.
Kirgede tormist oli nende pereõnn küll kaugel. Siis jõudis Markol kätte Londonisse ärasõidu aeg. Mees lubas ikka paari kuu tagant naist vaatamas käia, kuid seegi oli rohkem suusoojaks öeldud. „Skabime igal laupäeval,” haaras Marko kinni päästvast õlekõrrest ja suudles naist hüvastijätkuks laubale.

Koos, kuid eraldi
Nii nad siis hakkasid elama igaüks oma elu, olles nagu rööpapaar, mis on küll rongide kulgemiseks loodud, kuid ilma vedurita jäetuna paneb seisvad vagunid vaid roostetama. Emotsionaalne Margit hakkas aga peagi oma elu uues olukorras ümber korraldama. Ta jättis küll ämmale-äiale kurvavõitu ja meest igatseva abielunaise mulje, kuid see osutus petlikuks.
Ajakirjanduses polnud kunagi igav, sest iga ilmuva loo taga on tavaliselt mõni värvikas ja kõmuline avaliku elu tegelane, kellega kohtumised lisavad elule vürtsi. Lisaks kümned banketid ja glamuursed vastuvõtud.
Marko andis küll endast aeg-ajalt märku, kuid tema kidakeelsed vestlused raamatukogu- ja laboriteemadel hakkasid peagi Margitit tüütama. Ka lubatud kojutuleku lükkas Marko kuu võrra edasi, sest elu kallis Londonis pole meelakkumine. Tulgu Margit talle ise külla, kutsus mees.

Tulikuumad seltskonna­elamused
Ehk oleks naine läinudki, kui poleks toimunud ootamatut sündmust, kuulsa rockansambli kontserti ja järelpidu, kus kirge täis Margit uue sümpaatia leidis.
See oli kolmekümnendates mehine, lohetätoveeringutega trummar, kes maailmas ringi rännates oli hästi selgeks saanud naistevõrgutamise kõrgema pilotaaži. Margit oli talle kerge saak, sest kaua mehejanus piinelnud naine kaotas juba paari pokaali šampuse järel enesekontrolli ja vääramatu jõud viis ta iga minutiga lähemale õnnejoovastuse kuristikule.
Järgnes trummariga veedetud pöörane öö hotellis ja sügav rammestus, mis täitis Margiti ihu ja hinge iga rakuni. Umbes nagu oleks kaua kastmist ootavale närbuvale potilillele valatud juhusliku  mööduja poolt kruusitäis päästvat külma vett.
Kui noormees suutis sellele naudingule veel hommikul lisada komplekti kamasuutrast omandatud poose, oli Margit seitsmendas taevas.
Järgmine päev oli laupäev. Koduses laias voodis lilleliste linade vahel hõõguv naisekeha polnud veel jõudnud taevalisest õndsusest maa peale, kui arvutikõlarist kostis tuttav Skype´i helisignaal. Margit avas küll silmad,kuid ei liigutanud sõrmeotsagi, et mehega ühenduse saamiseks klahv alla vajutada.
“Jäta mind rahule – ise oled süüdi, sa tarkpeast töönarkomaan!” sosistas naine, tõmbas siis suurte mooniõitega kaunistatud voodilina üle pea ja sulges silmad, et mõtteis sukelduda veelkord äsjasesse õndsuse maailma.