Sisetunne

12.08.2017 11:05
Sibilla Rizova
Kommentaarid
0
Foto:

Kui asi puudutab sinu tujusid, otsuseid ja käitumist, siis su mõistus ei ole ainus, kes otsuseid teeb.

On olnud raske hommik, sa jäid tööle hiljaks, magasid maha tähtsa koosoleku ja ülemus on nüüd su peale pahane. Lõunal kõnnid sa mööda salatiletist, otse magusaleti juurde. Sa ei saa midagi teha – stressiolukorras meie aju paneb meid otsima asju, mis on lohutavad nagu näiteks meie lohutussöök. Nii palju me teame ajust. Mida sa aga ei pruukinud teada, et tõeline põhjus, miks me nii käitume ei ole meie ajus, mis asub meie peas vaid hoopiski meie teises ajus.

Meie teine aju
Täpselt nii, meie teine aju. Meie keha sisaldab eraldi närvisüsteemi, mis on nii keeruline, et see on nimetatud ümber meie teiseks ajuks. See sisaldab umbes 500 miljonit neuronit, umbes viis korda rohkem kui rotiajus ja on umbes üheksa meetrit pikk. See on see aju, mis võibki olla vastutav meie isude eest kui me oleme stressis.
Asudes meie kõhus, kontrollib see meie seedimist. Nüüd tundub, et see mängib olulist rolli ka meie füüsilises ja mentaalses tervises. See töötab nii iseseisvalt kui ka koostöös su ajuga, kuigi sa ei pruugi olla teadlik oma sisetundest, siis aitab ta meil ära tunda keskkondlike ohte ning mõjutab meie reaktsioone. Väga palju informatsiooni, mida saadab meie kõht meie ajju, mõjutab meie heaolu ja tihti ei saa me sellest arugi ütleb Michael Gershon Columbia-Presbyterian arstikeskuses.
Seedimine on keeruline süsteem, nii, et see tundub loogiline, et sellel on oma talitus ja närvid, mis reguleerivad selle tööd. Sellepärast tekibki tihti vastureaktsioon, kui me sööme või joome midagi, mida meie keha ei talu. Sama on ka emotsioonidega, olgu nendeks ärevus, hirm või stress. Aastasadu on usutud, et meie kõht ja aju teevad koostööd, et meid tervena hoida.  Uurima on hakatud seda aga alles viimasel sajandil. Umbes 90% signaalidest, mis meie keha saab, tuleb kõhust, mitte ajust.
Teine aju on väga sarnane meie esimesele, peas olevale ajule. Ta toodab erinevaid hormoone ning kuskil nelikümmend neurotransmitterit on samas valdkonnas nagu leidub meie peaajus. Kusjuures arvatakse, et neuronid meie kõhus toodavad sama palju dopamiini kui toodab meie peaaju. 95% meie kehas olev serotoniin asub meie teise aju närvisüsteemis.
Mida teevad need neorotransmitterid meie kõhus? Ajus on dopamiin seotud naudingu ja mõnuga. Samamoodi toimib see ka meie kõhus, saates informatsiooni neuronite vahel, mis kontrollivad meie lihaseid seedesüsteemis. Ka serotoniin saadab signaale. Serotoniin aitab ära hoida depressiooni, reguleerib und, söögiisu ja kehatemperatuuri.  Kuid selle mõju ulatub palju kaugemale. Serotoniin, mis on toodetud kõhus, satub vereringesse, kus see on seotud kahjustuste parandamisega maksas ja kopsudes, samuti on see väga oluline normaalseks arenguks südamele ja luudele.
Kuidas on asjalood tujudega? Ilmselgelt meie kõhuajul ei ole emotsioone, kuid kas see võib mõjutada neid, mis tekivad meie peas? Närvisignaalid, mis on saadetud kõhust ajju, näivad mõjutavat meie tujusid. 2006. aastal tehtud uuring näitab, et sellise närvi stimuleerimine võib olla väga efektiivne ravi kroonilise depressiooni puhul, kus teised ravimeetodid ei ole andnud tulemusi.
Selline signaalide saatmine kõhust ajju võib olla ka põhjus, miks rasvased toidud tekitavad meis hea tunde. Tarbitud rasvhapped tuvastatakse rakuretseptorite abil ning saadetakse närvisignaal ajju. See ei ole vaid selleks, et olla informeeritud sellest, mida sa oled söönud. Aju skaneeringud vabatahtlikest, kellele anti rasvhappeid otse kõhtu, näitasid väiksemat reageeringut piltidele ja muusikale, mis oli mõeldud selleks, et neid õnnetuks teha kui need vabatahtlikud kellele anti, füsioloogiline lahus.
Samuti tõdesid nad, et nad tunnevad ennast vaid poolt nii õnnetult kui teine grupp. Tõendid selle kohta, et on olemas seos kahe aju vahel meie reaktsioonil stressiga on täitsa olemas. Tunne, et liblikad on kõhus, tuleneb sellest, et veri on eemale viidud meie lihastest tänu meie põgene või võitle emotsioonile, mille on esile toonud meie aju. Samuti paneb stress meid tootma rohkem greliini, hormooni, mis paneb meid tundma rohkem nälga, vähendab ärevust ning depressiooni. Greliin stimuleerib dopamiini tootmist ajus otseselt, andes signaali neuronitele, mis on seotud mõnu ja heaolutundega ja kaudselt saates signaale, mis antakse edasi närvisüsteemi.

Kõht annab infot
Tugev lüli meie kõhu ja mentaalse oleku vahel kujunes tänu sellele, et väga palju informatsiooni meie keskkonna kohta tuleb meie kõhust.
Tasuks meelde jätta, et meie kõhusisemus on tegelikult väljaspool keha. Me näeme ohtu oma silmaga, kuuleme seda oma kõrvaga ja tajume seda oma kõhuga. Ilma kõhuta ei oleks meil piisavalt energiat, et ellu jääda. See on väga tähtis, et ajul oleks otsene ja täpne ühendus meie kõhuga,et säiliks tervis.
On ilmnenud, et kui meil ei ole tervet hästi funktsioneerivat seedesüsteemi, siis on probleemid palju suuremad kui lihtsalt seedeprobleemid. Tehti katse vastsündinud rottide peal, kelle kõhule sai osaks väike keemiline ärritus ning kes olid rohkem depressioonis ja ärevuses kui teised rotid ning need sümptomid jätkusid kaua peale seda kui füüsiline kahju oli paranenud. Seda ei juhtu teiste kahjustustega nagu nahakahjustused.
Samuti on leitud, et paljud piimasegud, mis asendavad rinnapiima, mis sisaldavad oksütotsiini hormooni, soodustavad neuronite tekkimist kõhust.
See seletab ka seda, miks enneaegsed lapsed, kes ei ole rinnapiima peal, on kõrgema riskiga, et areneb välja kõhulahtisus, endokroliit, milles osa seedetraktist muutub põletikuliseks.
Serotoniin on elutähtis õigeks kõhusisemuse arenguks, kus üks paljudest rollidest on ka kasvuhormoon. Serotoniini tootvad rakud kujunevad varakult ja kui see protsess on segatud, siis ei saa meie teine aju korralikult moodustada. Avastus, et probleemid meie kõhuõõnes on aluseks mitmetele probleemidele, siis meie teine aju väärib palju suuremat tähelepanu kui see on varem saanud. Parem arusaam, kuidas meie teine aju toimib, aitab suuresti kaasa sellele, et kontrollida erinevaid seisundeid, alustades rasvumise ja diabeediga ning probleemidega, mida tavaliselt seostatakse ajuga peas nagu Alzheimer ja Parkinsoni tõbi. Võttes arvesse seda, kui suur potentsiaal on teisel ajul, siis on imekspandav, kui vähe tähelepanu sellele on pööratud.
Kasvav teadmine, et meie kõhuõõne närvisüsteem ei ole vaid vastutav meie seedimise eest, on osaliselt toetatud avastustega, et meie teine aju on seotud paljude ajuhälvetega.
Võttes näiteks Parkinsoni tõve, siis probleemid liigutuste ja lihaste kontrolli üle on tekitatud sellest, et ajus on vähenenud dopamiini tootvad rakud. Heiko Braak (pildil) Frankfurti ülikoolist on leidnud, et need proteiinid, mis tekitavad kahju, mida kutsutakse ka Lewy kehadeks, leiduvad ka kõhuõõne dopamiini tootvates rakkudes. Võttes aluseks selle, kui palju oli Lewy kehasid inimestel, kes on surnud Parkinsoni tõve tõttu, siis Braak usub, et kõik saab alguse kõhust.
Samuti leidub samasuguseid neuroneid nii ajus kui kõhus Alzheimeri tõve puhul. Ning autismi puhul on täheldatud, et nad on rohkem vastuvõtlikud seedesüsteemi probleemidele, mis arvatakse on põhjustatud sama geneetilise mutatsiooni poolt, mis mõjutab ajuneuroneid.
Teise aju rakke on võimalik kasutada ka ravina. Võttes kõhuõõnerakke ja asendades need ajus olevate surnud rakkudega, on võimalik ravida haigusi, mis on arvatud, et on ravimatud. See kõik on veel katsetamisjärgus ja see pole lihtne, kuid selle kallal töötatakse väga jõudsalt.
Psühholoogilisi vigu on võimalik lahendada kui ­keskenduda seedesüsteemile
Ühe perekonna teismeline  tütar Mary oli saanud diagnoosiks äärmusliku obsessiiv-kompulsiivse häire ning samuti hüperaktiivsuse häire diagnoosi. Nad olid käinud üle riigi erinevates kliinikutes, lootuses, et ta saab kuskilt abi ning saab naasta tavapärase elu juurde. Mitte miski ei tundunud teda aitavat, ei medikamendid, ei teraapia. Nende viimane lootus oli Bostoni psühhiaater James Greenblatt.
Greenblatt alustas tavaliste küsimustega Mary tausta kohta, tema lapsepõlve ja selle kohta, millal haigus alguse sai. Ning siis esitas ta küsimuse, mida polnud mitte ükski arst varem talt küsinud – kuidas on tema kõht? Kas ta kannatab seedeprobleemide all? Kõhukinnisuse või kõhulahtisuse all? Kõrvetiste all? Kas tema seedesüsteem tundus olevat muutunud enne ja peale haigust? Ta vanemad vaatasid üksteisele otsa, vastus paljudele arsti küsimustele oli tõepoolest jah.
See veenis arsti võtma üllatusliku lähenemise Mary haigusele. Lisaks teraapiale ja medikamentidele, kirjutas ta talle kaks korda päevas võtmiseks probiootikume. Muutus Marys ei olnud midagi väikest. Kuue kuu jooksul olid tema sümptomid suuresti kadunud, peale aastast probiootikumide tarvitamist ei olnud märkigi sellest, et ta oleks üldse kunagi haige olnud.
Ta vanemad olid hämmingus, aga Greenblatti jaoks oli see selge haigusjuhtum. Tasakaalu puudumine kõhuõõne mikroobides, aitas kaasa või põhjustas Mary haiguse sümptomid. Kõhuõõs on tõepoolest sinu teine aju, sõnab Greenblatt. Kõhuõõnes on rohkem neuroneid kui kuskil mujal kehas peale aju.

Jätkub ajakirjas...

Vaadatud 1650 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi