Sparksi vennakesed viisid publiku tõelisesse ekstaasi

Eelmise nädala kolmapäeval esines Alexela Kontserdimajas legendaarne USA duo Sparks.  Huvilisi tuli kohale mitmete generatsioonide lõikes, parter oli rahvast pungil täis. Üle hulga aja arvestatav kontsert tippnimega välisartistiga? Täpselt nii.

Uudne lähenemine? Juba uksel ootas piletikontroll ja fua­jees vaatasid vastu karbid ü­hekordsete tasuta jagatavate näomaskidega.
Kuigi endiselt nõuti/soovitati koroonamaskide kandmist – enda ja artisti tervise huvides – olid saalis need ees vaid vähestel.
Märgata oli, et kontserdil surus laulja Russell Mael päris mitmel korral esiridade fännide käsi, ei hoidunud sugugi „lähikontaktist”.
Mingil määral üllatas ka eriti range pildistamiskeeld. Juba trepil saali tundis turvamees huvi kaasasolnud mitteprofikaamera vastu ja käskis selle koheselt garderoobi ära anda. Varem sellist asja otseselt olnud pole, kuigi üldjuhul jah, ei lubata Alexela Kontserdimaja kontserte ei pildistada ega filmida. Või siis ainult eriloa alusel.

Seitsmekümnendatel kõrgelt noteeritud
Sparksiga seoses meenuvad kohe nende seitsmekümnendate keskpaigus järjestikku ilmunud kauamängivad „Kimono My House”, „Propaganda” ja „Indiscreet”, mis olid punaimpeeriumiski (NSVL) ülinõutud ja ülidefitsiitne kaup.
Sparksi kontsert algas ise „akadeemilised viisteist minutit” pärast ettenähtud aega. Juba enne kontserti oli rahvas tegelikult hoos – valjude aplausidega püüti punti (kiiremini) välja meelitada.
„Tule välja!” hõikas näiteks keegi härra kõva häälega ja saalis lagistati selle peale naeru.

Eestis teist korda
Sparksi teine Eesti visiit – esmakordselt esinesid nad aastate eest Rabarockil – keskendus uue albumi esitlusele, uuematele lugudele. Vana materjali, vanu lööklaule oli vahest isegi ootamatult vähe. Kuid see ei seganud, kõik toimis ikkagi nagu valatult.
Kusjuures täiesti ilma igasuguste (lava)dekoratsioonideta show, taustakangalt vaatasid vastu aeg-ajalt mingid võlvid ja kõik. Isegi valguslahendused olid minimalistlikku sorti.
Vahemärkusena. Viie aasta eest Helsingis Flow festivalil nähtud Sparksi etteaste oli samuti dekoratsioonidevaene, kuid repertuaar parem ja vahest rohkem humoristlikum lähenemine.

Rõhk konkreetselt ainult muusikale
Mehed ise seevastu võtsid oma tööd väga tõsiselt, vanusest hoolimata. Ei mingit puhkehetke ega lauludega jokutamist, kunstlikku venitamist, a la vormis laulge nüüd teie meiega kaasa. Kõik oli konkreetne.
Sparksiga oli kaasas ka viieliikmeline taustaansambel.
Muide huvitav lahendus. Bänd mängis duo seljataga, n-ö „varjus”. Põhivalgus oli kogu aeg sätitud Sparksile, vendadele Russell Mael (laul) ja Ron Mael (klahvpillid).
Sparksi kontserti iseloomustamiseks on õiged märgusõnad stiilne, vitaalne ja veidi koomiline. Liikuvaks pooleks on esituste ajal lahedaid tantsulisi haake, siksakke tegev Russell. Ron seevastu istub praktiliselt kogu aja täiesti liikumatult klahvpillide taga, eemaldudes sealt korraks vaid kusagil kolmel korral.
Üks neist, tähtsaim element, tema eriliste liigutustega lühike soolotants, on aga vist alati kogu sõu naelaks!

Vana materjali esitati seekord suhteliselt vähe
Koos kahe lisalooga oli Sparks laval tund ja viiskümmend minutit. Oma ilmselt kõige kuumema lööklauluga tulid nad välja alles lõpusirgel. „This Town Ain´t Big Enough For Both Of Us” pani kogu publiku püsti tõusma ja meeletult aplodeerima. Ka lisalugude ajal vaatas enamik rahvast bändi püsti seistes.
Suudavad väärt lugusid veel „vanas easki” genereerida. Kontserdi lõpetas Sparksi väga hea värskem lugu „All That”.
Muide nende viimast stuudioalbumit „A Steady Drip, Drip, Drip” (2020), kust see lugu pärit on, kiidetaksegi väga ja seda võis kohapealtki osta.

Autogrammidega vedas täiega
Kuigi neid „otse” võtta ei õnnestunud, ei lubatud. Ühesõnaga mingit autogrammitundi Sparks ei andnud (piletiostjad said koguni sellekohase sõnumi mobiili, et autogramme ei jagata), korraldajad rõhusid loomulikult valitsevale koroonaohule.
Kuid vahva moment. Allkirjutanul ja tema sõbral õnnestus artistide ukse juures (Alexela Kontserdimaja) tagaküljel ulatada plaadiümbrised kenale korraldajatetiimi kuulunud naisele, kes organiseeris Sparksi autogrammid sinna peale.
Mõni minut hiljem lahkusid tagaukse kaudu neid oodanud musta FBI numbriga/märgiga mikromersubussi vennad Russell ja Ron ise, mõlemal näomaskid kenasti ees.

Kiidusõnu jagus Sparksile rohkesti
Lõpetuseks veel mõned pärast võetud kommentaarid Sparksi kontserdi kohta
„Seekord eriti ei meeldinud. Tegid liiga vähe vanu lugusid,” polnud rahul tuntud raadiohääl DJ Allan Roosileht.
„Mulle ja minu naisele väga meeldis. Naine polnud Sparksi loominguga kuigi palju kursis, alles enne kontserti tutvus põhjalikumalt Sparksi lugudega. Pärast aga kiitis, et nii head kontserti polegi ta varem näinud!” rääkis kuuekümnendates ettevõtja Tiit:
„Kontsert oli korrektselt vormistatud. Ei olnud mingit kummi venitamist, et ma peaksin  oma raha eest hitte kaasa laulma. Sparks laulis ise kõik laulud algusest lõpuni, mitte nagu enamus artiste. Kodus kaasa laulda ma võin plaadi järgi ise, kui tahan,” jäi Sparksiga väga rahule staažikas kontserdi­külastaja, keda näeb tihti hinnatud välis-ja kodumaiste artistide kontsertidel.
Kontserdi lõpus andis Sparks, kes Tallinna (vanalinna) kiitis, lubaduse siia veel tagasi tulla. Loodame, et ehk tulevadki millalgi järgmise Euroopa turnee raames.