Stanislav Petrov – mees, kes hoidis ära tuumasõja

Septembri keskel saadi teada, et juba neli kuud varem oli Venemaal surnud mees, keda on nimetatud tähtsaimaks külma sõja aegseks kangelaseks. Stanislav Petrov päästis 34 aastat tagasi maailma võimalikust tuumasõjast ja võib-olla ka kolmandast maailmasõjast.

Jättis kindralitele info edastamata
14. septembril kirjutas Saksa ajaleht Westdeutsche Allgemeine Zeitung (WAZ), et oma korteris Moskva lähistel suri nõukogude ohvitser Stanislav Petrov, kes 1983. aastal oleks võinud anda käsu korraldada tuumarünnaku USA vastu, kuid suutis olukorda kainelt hinnata ja ei teinud seda. Seejuures selgus, et mees oli surnud juba käesoleva aasta maikuus. Sellest sai juhuslikult teada Petrovi üks kauaaegne tuttav Saksamaalt, kes oli siiani talle tänulik tuumasõja ärahoidmise eest.
Lugu, millega Petrov kogu maailmas kuulsaks sai, juhtus 26. septembril 1983. aastal, kui ta oli operatiivkorrapidaja raketirünnaku hoiatussüsteemi komandopunktis Moskva-lähedases salajases sõjaväeosas Serpuhhov-15. Veidi pärast keskööd, kell 00.15 andis arvuti kõrvulukustava huilgamisega signaali, mida nõukogude sõjaväelased kartsid kõige rohkem: USA territooriumilt on välja lastud ballistiline rakett, mis on võtnud suuna Nõukogude Liidu suunas.
Instruktsioonide kohaselt pidi Petrov sellest vahejuhtumist otsekoheselt teatama oma ülemustele ja saama korralduse vasturünnaku alustamiseks. Petrov aga otsustas kõik enda teada jätta ja kindralid ei saanudki teada, et tervet NSV Liitu ähvardas surmaoht.
“Masin näitas, et info usutavus on väga suur,” meenutas Petrov ühes intervjuus. “Seinal põlesid suured punased tähed: START. See tähendas, et rakett on teel. Ma viskasin pilgu oma kolleegidele. Mõned olid oma töökohtadelt isegi püsti karanud. Ma ütlesin kõva häälega, et kõik istuksid oma kohtadele tagasi. Oli vaja kõik üle kontrollida. Ei olnud ju võimalik, et mürsupeaga rakett on tõepoolest õhus…”

Päikesekiirte valgust peeti raketirünnakuks
Alates vaenlase raketi väljatulistamisest kuni otsuse langetamiseni vasturünnakuks oli NSV Liidu juhtkonnal aega maksimaalselt 28 minutit. Petrov pidi aga õige otsuse tegema 15 minutiga. Ta ei olnud absoluutselt kindel, et USA otsustas anda Nõukogude Liidule tuumalöögi. Nimelt oli nõukogude ohvitsere, sealhulgas ka teda ennast, instrueeritud, et tõelise raketirünnaku puhul lastakse raketid välja mitmest erinevast kohast, mitte ühest baasist.
Nii teatas Petrov valitsusside kanaleid pidi vaid arvutirikkest. Pärast uurimist selgus, et andurid pidasid USA raketirünnakuks pilvedest peegeldunud päikesekiirte valgust.
Petrov rääkis 2013. aastal, et tol karmil ööl oli ta käe all ka nn punane nupp. “Arvatavasti on see saladus, kuid ma ikkagi ütlen. Nupp oli korrapidaja laual metallkupli alla kinnitatud pliiplommiga, et keegi kogemata ei vajutaks. Ainult et selle külge polnud ühendatud juhtmeid!” Petrovi sõnutsi olevat veel enne Tšornobõli avariid ühes nõukogude tuumajaamas reaktor rikki läinud, mistõttu otsustati, et otsuseid vastu võtnud arvutit ei saa usaldada. Nii jäeti ka punane nupp Serpuhhovi baasi sümboolselt alles.
Hiljem on Petrov meenutanud, et teda taheti autasustada ja olevat lubatud isegi orden anda. Siiski nii ei läinud, talle määrati hoopis ametlik noomitus selle eest, et ta jättis vajalikud dokumendid täitmata ja ülemused informeerimata.
1984. aastal läks Petrov erru ja asus koos perega elama Moskva lähistel asuvasse Frjazino linna. 1990. aastate lõpus töötas ta ehitusel tavalise valvurina.
Oktoobriintsident sõjaväebaasis Serpuhhov-15 vaikiti nõukogude ajal täielikult maha ja sellest teadsid vaid üksikud inimesed NSV Liidu kõrgemast juhtkonnast. Riigisaladuse märge eemaldati sellelt vahejuhtumilt alles pärast Nõukogude Liidu lagunemist, 1993. aastal. Tollest pingelisest korrapidamisest ei teadnud selle ajani mitte midagi isegi Petrovi abikaasa.
Ühes Venemaa meediale antud intervjuus teatas Petrov, et ta pole maailma päästnud. Ta ütles, et see oli lihtsalt üks raske tööpäev.

Petrovi parim sõber elas Saksamaal
1998. aasta septembris luges Oberhauseni linna kirstumeister, poliitaktivist ja filmimees Karl Schumacher ajalehest Bild pisiuudist, milles mainiti Petrovi nime. “Selles loos kirjutati, et tuumasõja ära hoidnud inimene elab väga vaeselt Moskva lähedal. Ta naine suri vähki ja tema pensionist ei jätku elamiseks,” jutustas sakslane. Nii kutsus ta Petrovi endale külla, et mees jutustaks kohalikele elanikele tollest juhtumist. Petrov võttiski kutse vastu ja sõitis Saksamaale, kus andis intervjuu kohalikule telekanalile. Mitu Saksa ajalehte kirjutasid Petrovi viibimisest Saksamaal.
Nii sai Petrovi loost teada kogu maailm. Pärast Oberhausenis käimist kirjutasid venelasest kõik suured maailma ajalehed: Spiegel, Die Welt, Die Zeit, Washington Post, The Daily Mail jt.
Tänapäeval peetakse Petrovi korrapidamisepisoodi külma sõja üheks peamiseks ja sümboolsemaks sündmuseks. Teisteks sarnasteks olid USA koolitüdruku Samantha Smithi külaskäik 1983. aastal NSV Liitu ning Mihhail Gorbatšovi ja Ronald Reagani läbirääkimised aastatel 1985-1986.
Alampolkovnik Stanislav Petrov suri tänavu 19. mail 77-aastasena. Sellest ei teatanud ükski Venemaa ega ka välismaa infoagentuur või meediaväljaanne. Vaid ajakirjas Rodina ilmus teade mehe surmast, kuid kuna ajakirjal pole elektroonilist versiooni, siis see info ei levinud. Petrovi surmast teatas Facebookis vaid ajakirjanik Dmitri Lihhanov, kes 1990. aastatel jutustas esimesena avalikkusele Petrovi valvekorrast sõjaväeosas.
Petrovi sakslasest tuttav Schumacher sai sõbra surmast teada juhuslikult. Ta helistas iga aasta 7. septembril Petrovile, et teda sünnipäeva puhul õnnitleda. Kuid seekord teatas Petrovi poeg, et isa suri juba mitu kuud tagasi. Seepeale avaldas Schumacher oma blogis Petrovi nekroloogi, aga 14. septembril avaldas tema artikli ajaleht WAZ. Hiljem võttis Schumacher ette Petrovi lehekülje venekeelses Vikipeedias ja lisas sinna surmakuupäeva.
“Mind vapustas hingepõhjani tema lugu,” jutustas Schumacher infoportaalile Meduza. “Ma elasin Lääne-Saksamaal ja tunnetasin 35 aastat külma sõja reaalset ohtu. Ma olin veendunud, et kui Nõukogude Liit laseb välja raketid, siis kukuvad nad minu maja peale. Arvan, et Stanislav oleks väärinud Nobeli rahupreemiat rohkem kui ükski teine inimene. Ma pean tunnistama, et ükskord ma tahtsin alustada isegi tema nomineerimisprotseduuri, kuid Stanislav ütles mulle: kui ta saaks Nobeli preemia, siis poleks tal enam minutitki rahu ega vaikust.”

Raamatud, filmid, auhinnad
Venelasest Petrovist ja tema kangelasteost on kirjutatud raamatuid ja vändatud filme, Petrovile on antud mitmeid autasusid.
Näiteks on Petrovi loost põhjalikult kirjutanud ajakirjanik David Hoffman oma raamatus “Surnud käsi” (The Dead Hand), mida peetakse üheks tähtsamaks külma sõja aineliseks teoseks.
2014. aastal sai ameeriklastel valmis dokumentaalne mängufilm “Inimene, kes päästis maailma” (The Man Who Saved the World). Petrov jutustas hiljem ajalehele Komsomolskaja Pravda, et filmis esinenud näitleja Kevin Costner oli talle saatnud tänutäheks 500 dollarit ja avaldanud tunnustust ka selle eest, et venelane polnud andnud stardikäsku nõukogude rakettidele.
19. jaanuaril 2006. aastal anti ÜRO peakorteris New Yorgis Petrovile kätte kristallskulptuur, mis kujutas maakera hoidvat kätt. Sellele oli graveeritud tekst: “Inimesele, kes hoidis ära tuumasõja”. 2012. aastal anti Petrovile Baden-Badenis üle Saksamaa meediapreemia. Järgmisel aastal sai Petrov Dresdeni rahupreemia (Dresden-Preis), mida antakse sõjaliste konfliktide ärahoidmise eest. Venemaa kodanikest oli selle auhinna senini saanud vaid Mihhail Gorbatšov 2010. aastal.