Suguvõsa varjud: peielauas puhkes räige päranditüli

Enrico sai vanaisa matuste järel korraliku jahmatuse osaliseks. Suguvõsa, mille liikmeid ta oli igati normaalseteks inimesteks pidanud, keeras pärandi pärast põhjalikult riidu.

Enrico on siiamaani väga löödud, kui vanaisa surmast ja matustest juttu tuleb. „Mulle oli taat väga armas ja lähedane inimene. Olin lapsepõlves palju temaga ja mulle meeldis tema juures väga.”
Kui taat haigeks jäi, olid nii Enrico kui ka tema ema, taadi tütar, palju vanahärra juures, et talle tuge ja seltsi pakkuda.
Memm ehk vanaema oli surnud aasta tagasi ning pärast seda polnud vanaisa tervis õigupoolest nagu korras olnudki.

Turvaline testament
Pärandi pärast muretsemine polnud Enricole ja tema emale pähegi tulnud. Ei pidanud nad taati ka eriti rikkaks. Maja väikelinnas, igapäevane majakraam ja pensionäri pangaarve, kus matuseraha ja pisut lisaks.
Taadil-memmel oli olnud kaks tütart, kuid kuna teine noorena õnnetult hukkus, oli järel vaid üks – Enrico ema. Ja sellel omakorda oli vaid üks poeg.
„Igasuguse vara jagamise seisukohalt peaks see olema kõige lollikindlam variant, mis isegi ilma testamendita töötab,” muigas Enrico.
Ometi selgus pärast vanaisa surma, et tehtud oli ka testament, millega lahkuja kogu oma vara tütrele pärandas. Täpselt nii, nagu omavahel oli kokku lepitud – sest tulevikus pärandab too ju kõik, mis tal on, Enricole.
„Mina pidasin seda igati õiglaseks, sest teadsin, et kui mul vaja on, siis ema on alati valmis mind aitama,” ütleb noor mees. Ja lisab, et juba ammu pole seda vaja olnud, kahekümnendate keskele jõudnud Enricol on ülikooliharidus käes ning ka igati viisakalt sissetoov spetsialistiamet olemas.

Inetud väited
Enrico ja tema ema teadsid, et taat oli elu lõpuni selge mõistuse juures ning omadega kenasti toime tulnud.
Seda suurem oli nende jahmatus, kui üks üsna õlise moega „sugulase sugulase sugulane”, keda nad õigupoolest ei tundnudki, tuli matusetalituse järel seletama, et armas lahkunu olla temale 20 eurot võlgu jäänud.
Õnneks oli see rahatäht Enrico emal käekotis ning ebamugavustunnet alla surudes maksis ta „isa võla” kinni.
„See oli nagu näpu andmine saatanale,” muigab Enrico mõrult. „Korraga hakkas peielauas üks nutt ja hala, kellele kõigile taat võlgu oli jäänud, kes oli kus abiks käinud ja pidanud hiljem raha saama, kellele oli lubatud kummutikell, kellele tugitool... Juba kostus jutte ka voodipesust... Ausalt see oli nagu halb unenägu!”

Häbimärk otsaees
Enrico ja tema ema, kes olid organiseerinud nii matused kui ka peielaua, istusid oma isa ja vanaisa ärasaatmisel nagu vaesed patused – kohalviibijate sõnul justkui kõigile võlgu. Hoolimatute pereliikmete häbimärk otsa ees, oli ema pärast Enricole öelnud.
„Tead, ma mõtlesin ainult sellest, et millal see läbi saab,” tunnistab mees. „Jah, me pole võib-olla parimad suguvõsa-inimesed, aga meie teada ei suhelnud ka vanaisa nendega kuigi palju. Aga oma pere sees olid meil väga soojad ja hoidvad suhted ja ma tõesti ei suuda uskuda, et vanaisa elas nagu vallasant, pidas mingit salaelu ja tegi kõigilt võlgu. Liiatigi polnud maja juures või aias kuskil näha neid suuri töid, millega teda väidetavalt suguvõsa poolt aidatud oli.”
Olukord peielauas muutus aga minutitega üha vastikumaks. Korraga oli kõigil omavahelisi klaarimisi ja inetuid etteheiteid. Kes kellele võlgu, kes kellega maganud, kes kellel naha üle kõrvade tõmmanud.
„Ma saan täiesti aru, miks vanaisa nendega ei suhelnud,” ütleb Enrico, kes lõpuks otsustavalt käitumise ette võttis ning viimased kraaklejad lõpuks lihtsalt välja tõstis.
„Pärast seda pole mul enam suguvõsaga asja. Ja ega puudust ka ei tunne,” võtab noormees vastiku loo kokku.