Suhe arenes nii kiiresti, et mees ei jõudnud öelda, et ta pole vaba
Ivar oli kümmekond aastat tagasi lahku läinud ja poja isa ning viimased kolm aastat oli tal meeldiv külastussuhe Lianega. See suhe kestab ja neil on kõik hästi, aga Ivar sattus endale ootamatult pöörasesse seiklusse.
Kuna Lianel on kaks koolis käivat last, siis mõlemad pidasid paremaks, et on ehk rahulikum, kui Ivar nendega koos elama ei hakka, pealegi on lastel oma isaga normaalsed suhted. Liane ja Ivar suhtlevad Facebookis ja telefonis iga päev ja veedavad koos toredasti aega aega ning nädalavahetustel on naine Ivari juures.
Ivar kutsus oma vana sõbra Martini õhtul pubisse ja rääkis talle järgmise loo.
„Mu sõbranna sõitis töökaaslastega nädalaks Rootsi. Mõtlesin, et tuleb tore aeg kodus üksindust nautida ega teinud isegi mitte mingeid väljamineku plaane. Esimene õhtu molutasingi teleka ees. Teisipäeva õhtul istusin arvutis ja nägin, kuidas üks mu kunagine töökaaslane postitas Facebooki sellise teate: „Vahel on asjad nii halvad, et saavad ainult paremaks minna. Loodan, et paari kuu pärast tahan jälle elada.”
Ma mõtlesin, kuidas ühe ilusa naise elu nii käest ära saab minna ja kirjutasin talle esimest korda sõnumi, kus küsisin, mis juhtus ja kas äkki saan aidata.
Lohutav jalutuskäik
Ta vastas samal hetkel, et kiri on väga liigutav, aga tema hinge ma lappida ei saa. Ta olevat teada saanud, et mehel oli ammu teine naine ja kuna nad abielus pole ja koos ehitatud maja on mehe nimel, siis jääb ta ilma kodust. Püüdsin teda ikka lohutada, et aeg parandab haavad. Kirjutasime igasugu asju, kuni ta lõpuks küsis, kas me ei võiks homme mere äärde jalutama minna.
Mõtlesin, et miks mitte, jalutada ikka võib. Kohtusima ja kallistasime. Ta tänas toetuse eest. Jalutasime ja ta rääkis, kuidas mees temaga ülbitses.
Ta ei olnudki nii masenduses, kui selle kohutava olukorra järgi võis arvata. Minu meelest ta lausa säras. Kui ma peatusin, et merd vaadata või teda paigal seistes hoolikamalt kuulata, siis ta jäi n-ö pidurdamisega hiljaks ja tuli ta iga kord nii lähedale, et ma tundsin ta rindu enda vastas, juukseid vastu oma kaela ja hurmavat lõhna. See oli nii meeldiv patu lõhn.
Istusime pärast parklas autosse ja rääkisime, mina juhiistmel, tema kõrvalistmel. Ta tuli nii lähedale, et meie nägude vahe oli ainult paarkümmend sentimeetrit. Ma täpselt ei mäleta enam, millest me rääkisime, igatahes kindlasti mitte tema õnnetust olukorrast. Mäletan ainult seda, et mõtlesin – huvitav, mis ta teeks, kui ma suudleks teda. Aga kui ma kohe seda ei tee, siis ei juhtu seda ju kunagi.
Pöörased ja patused päevad
Suudlesin teda ja ta oli seda justkui oodanud. Me põlesime kirest. Mul ei tulnud mõttessegi, et parklas liiguvad ju inimesed.
Kuidagi saime tunni aja päris maha rahunetud. Ta küsis, kas homme kohtume. Ma vastasin, et muidugi. Tundsin end nagu 18aastane. See oli nii ilus! Järgmisel päeval jalutasime jälle ja mõlemad teadsime, mis juhtub, kui autosse läheme. Meid ei huvitanud üldse, kas keegi näeb meid seal tagaistmel.
Järgmiseks õhtuks kutsusin ta endale külla. Seekord me ei jõudnudki midagi enne rääkida, kui olime voodis. Aeg oli nagu seisma jäänud ja peale meie kedagi ei olnud.
Pärast vaatas ta alasti mu korteris ringi ja kiitis, et see on maitsekas.
Siis, kui oli juba päris hilja, küsis ta, mis homme saab, et võiks kinno minna. Ja nädalavahetusel võiks Pärnu sõita, sest spaades on väga soodsad pakkumised. Ma tegin juba peaaegu suu lahti, et jaa, super, muidugi, aga siis alles tuli meelde, et Liane tuleb ju nädalavahetuseks koju. Neil päevil polnud ma tema peale üldse mõelnud, vaid muudkui unelesin värskest kallimast.
Äkki mõtlesin, et kurat, kuhu ma nüüd sattusin. See kõik oli käinud nii kiiresti, et meil polnud tõesti kordagi juttu olnud sellest, et ma ei ole vaba ja ma ei otsi uut püsisuhet. Punastasin ja pomisesin vaikselt, et ma ei saa iga päev sinuga kohtuda, sest mul on sõbranna.
Sain aru, et sa oled vaba...
Ta vaatas mulle sügavalt silma ja ma ei unusta seda. Ta ei vihastanud, ei teinud stseeni. Ütles väga rahulikult: „Ma sain aru, et sa oled vaba. Kui sa ei ole vaba ja sa ei taha vaba olla, siis mina kellegagi sind jagama ei hakka. See on alandav.“
Ma palusin vabandust, et nii läks. Ta ütles, et pole vaja vabandada, sest need olid väga ilusad päevad ja on, mida mäletada. Nii ta lahkus. Suudlesime uksel ja teadsime, et me ei kohtu enam. Oleme soovinud teineteisele õnne sünnipäevadel ja head uut aastat. Ma tean, et tal on elukaaslane. Soovin, et tal läheks hästi. Õnneks Liane ei tea neist pöörastest päevadest midagi. Ma ei meenuta neid päevi kahetsusega, et nii juhtus, vaid kahetsusega, et võib-olla mitte kunagi enam nii ei juhtu.“