Suhe kuuma naisega lõi mehe ausasse ja lihtsasse ellu otsekui välk

03.10.2021 22:30
Sille Maksimov Illustreeriv foto
Kommentaarid
11
Foto:

Kuldses keskeas Gino seisab enam kui keerulise valiku ees. On naine, on lapsed, on meelepärane töö. Ja on veel üks naine, kelle voodis on väga hea olla.

Raske metalluks läks kõmava klõpsatusega valla ja kogukas 60aastane Gino astus poolhämarasse garaaži. Veidi silmi vidutades nägi ta, et tema farmeriauto kast on täidetud puupüsti täis kohalike aedade juur- ja puuviljadega. Silma hakkasid kollased võikartulid, peedid, kapsapead, brokkoli, salatid, tomatid, kurgid, suvikõrvitsad, baklažaanid, ploomid, arbuusid, melonid, rohelised oad, ­sibulad ja küüslaugud.
Ta naine Konstantina oli varavalgel oma vanema tütre Ledaga autokasti täis toppinud kõige hea ja paremaga, mida aedades leidus ja Gino märkas heldimusega, et autokastitäis aiasaadusi nägi lihtsalt väga ilus välja.

Pisut pühapäeva igas päevas
Oli klaar sügishommik. Kaheksatunnine kosutav uni Velanidia maakülas oli Ginole reipust lisanud ning see tegi mehe hilishommiku rõõmsaks. Ginole näis, et ta on avastanud taas elu õiged värvid, need, mis olid kuhugi ajavakku pudenenud.
Tulebki siinkohal mainida, et Gino jaoks oli oma aiasaadustega kauplemine Karlovasi äärelinna tänavatel nagu üks suur ja tervistav hingamine. Tundis ta ju siin igat ust ja akent, igat kohalikku inimest, kellega nagu muuseas kaubeldes sai rääkida kõigest ja kuulata uudiseid. Rääkimisrõõm ületas igati kauplemisrõõmu, see andis hoogu ja õhinat.
Pisut pühapäeva on igas päevas, veenis end Gino peaaegu tühja autoga Velanidia poole kimades. Oma järelejäänud aiasaadused viis ta endise koolikaaslase ja sõbra Renato ukse taha, kel rasked ajad. Siis manööverdas auto tagasi garaaži ja sukeldus oma iidse maamaja vanaaegsesse hingusesse, kööki, kus kõik kapid lõhnasid maitsetaimede ja vürtside järele, aias aga pakatasid õhtused lõhnad ja helid.
Majakatusel kraaksatas vares, kui Gino terrassile istus, juustutaldriku ja veiniklaasi lauale poetas. Ja kui ta pilk saare suurimal mäel Kerkisel hetkeks peatus, tundis ta, et elu on imeline ja kui jumalik on soe kerge suveõhtu.
Aga kui päikesekera Egeusse vajus, muutus Gino nukraks.

Mõttetult lennanud aastad
Meenusid paljud elatud aastad. Ja kui mõttetult need üksteise järel lendasid, rääkimata üksteise kannul mööda lennanud päevadest ja tundidest. Jahmatusega küsis Gino endalt – kas ta üldse tundis seda inimest, kes ta oli 30 või 40 aastat tagasi. Gino rüüpas veini ja võttis ärevuses pea käte vahele. „Oh seda häda ja viletsust!“ hüüdis ta maakoha vaikusesse. Kui palju oli siis võitlusi pere heakäigu pärast. Kui palju alandusi ja solvanguid. ­Pereelu tahtis ju jalad alla saada.
Aga kui lõpuks hakkasid taevas tantsima öised siretähed, leidis Gino jälle, et ta on leidnud oma hinges rahu. Ta tunnistas endale, et just igapäevastes askeldustes ja nendes osalemistes peitubki õige elamise vägi. Paigalpüsimises on ta elu mõte.
Mis teha, vahel hiilisid mõtetesse ikka ja jälle ka kahtlused. Kas ta ikka on oma elus õigeid radu käinud või hoopis padrikusse eksinud? Ehk oleks pidanud kuidagi teistmoodi samme seadma? Või siiski, kõik on just nii, nagu peab?
Sellest näis olevat lausa valgusaastaid möödas, kui ta Konstantina oma väiksesse maailma juhtis, mis oli siis veel igasugustest saladustest puhas ja prii. Aus ja lihtne elu, mis näis talle tollal igati hea ja olemuslik. Temale, Ginole, kes ei sallinud valet ja vassimist.

Naine oli täidlane ja liialt tähtis
Aga ei läinud vast kuute aastatki mööda, kui Gino peas hakkasid sumisema ohtlikud mõtteherilased. Naine ei vaadanudki enam tema poole, askeldas köögis, aias ja lastega. Konstantina oli muutunud vormikamaks ja tähtsust täis läinud, tema taktikepi järgi käis elu. Gino tundis end naisega olles ja suheldes väga abituna, ei osanud vahel isegi suud lahti teha. Tagantjärele ei meenunudki, mida nad teineteisele ütlesid, igatahes ei tülitsenud nad küll kunagi. Sestap, et nad polnud saanud lähedasteks.
Seda mõistis Gino alles siis, kui kohtas Jorgitat, noorena leseks jäänud naist Ormosest, kes elas halvahaisulise seebivabriku läheduses, väikeses kuid hubases majas ja töötas 300 meetri kauguses kalarestoranis kokana.
Tollal elas Gino pere nelja kilomeetri kaugusel Kamposes, sõitis sageli Ormosesse ehitustöödele ja teda köitsid kaluriküla mereäärsed baarid, kus sai sageli kohalike kalameestega äri teha, lõuna ajal ja hilisõhtuti jutelda.
Kord Ormose kalabaaris naabrimehe Aaraniga istudes ja napsu kõrvale arutades, kas müüa maha oma vana romu farmeriauto ja osta uus, seejärel ,mis ette võtta lastega, kes kasvavad nii kiiresti ja muutuvad märkamatult, lausa turbokiirusel, ja mida veel teha abieluga, mille oled võtnud kunagi suure rõõmuga enda kanda – pole küll selles enam midagi huvitavat, aga ära ei taha ka anda.
„Hakka või kadestama neid muuli kive seal,“ ütles Gino õnnetuna Aaranile.
Aaran vaatas õhtusele vaiksele merele ja rehmas käega tähendades ükskõikselt, et ära, naabrimees, muretse – see on ju lihtsalt abielu, mitte maa­ilma lõpp.
Gino tõstis pea, sest nende laua juurde ilmus äkki tumedasilmne kena Jorgita oma musta kokapõllega. Tammus jalgadel, oli kuidagi ebalev, aga palus kogeledes, et kas Gino viiks ta Kamposesse, kui ta restoranis töö lõpetab. Loomulikult, loomulikult, hüüdsid mõlemad mehed ühest suust.

Üles tunnistada või valetada?
Särtsakas Jorgita istus Gino ­autosse pärast keskööd. Teel selgus, et Jorgita tahab minna Kampose ööbaari lõbutsema. Gino polnud oma elus veel kordagi selle asutuse ukse üle jalga tõstnud, see ei olnud tulnud talle kordagi pähe. Tema aus ja lihtne elu veerles lihtsate ja arusaadavate asjade virvarris. Ööbaar näis talle mingi mõttetu raha- ja ajaraiskajana.
Aga ometi astus ta sel ööl kena Jorgitaga üle selle asutuse ukseläve, hinges tekkinud kõdi mingi uue ja tundmatu järele.
Gino ärkas järgmisel hilisel hommikutunnil  Ormoses seebivabriku lähedal olevas ­majas suures kaheinimese voodis. ­Jorgita oli tööle läinud ja Ginole köögis hommikulaua katnud.
Koju Kamposesse jõudnud Ginot valdas suur segadus. Kas kõik kohe üles tunnistada või valetada? Silmadega sõnu edasi anda polnud võimalik ja ta vaikis.
Ka Konstantina vaikis. Pani õhtul lapsed magama ja hakkas köögilaual, nagu ikka, ­pasjanssi laduma. Gino oli kuskilt kuulnud, et see kaardiladumine ­olevat üks neid tegevusi, mis osutuvad sageli päästvaks.

Kahe naise vahel
Aastad olid kiiresti möödunud, Gino lapsed elasid oma elu. Gino elas ikka Konstantinaga, ehkki nendevaheline suhe oli nagu oli. Gino ei suutnud lahkuda oma majast ja talle kuuluvatest asjadest, oma pere rõõmupühadest, lastelastest, öelda sellele kõigele adjöö ja kaduda jäädavalt.
Aga ilma elamata elus ta olla ka ei saanud.
Oma südamesopis ei võinud ta aga purustada seda, mis oli talle kõige tähtsam ja vajalikum.
See oli tema perekond.



Vaadatud 1910 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
amira

kui sa nii loll oled et aru ei saa et naine teab siis parem ole vait varem või hiljem jätab see kena kaunitar su maha arvesta sellega.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi