Suhted: "Abielu on tõesti ainult mõttetu paber?"

Helen (29) on oma elukaas­lase Taneliga (29) olnud koos üle seitsme aasta, nende peres kasvab ka kolme aas­tane tütar.

Helen on alati hinnanud igasuguseid traditsioone ja teda teeb väga kurvaks, et mees pole siiani tema kätt palunud ega taha õigupoolest abiellumisest isegi rääkida. "Tüüpiline jutt, et mis see paber muudab," ohkab ta.
Heleni enda vanemad on õnnelikus abielus, nii ka vanem õde ja suurem osa sõbrannadest. "Sõbrannadest on päris paljud küll veel ka üldse vallalised, aga need, kellel keegi on, on ikka suhte üsna kiiresti abieluks ära vormistanud," ütleb ta, lisades, et vähemalt käib see nende kohta, kellel üksteisega tõsisemad plaanid on ning lapsedki olemas, või tulemas, või planeerimisel. "Ega ma kiirustamist poolda. Taneliga tutvudes olin ju alles noor ja ei mõelnudki veel lastele ega pereelule. Siis tundus igati okei niisama koos elada. Kui aga nelja aasta eest laps oma tulekust märku andis, lootsin ma küll, et nüüd järgneb ka abieluettepanek. Kahjuks seda ei tulnud, ehkki lapse üle olime mõlemad rõõmsad ja ootasime teda väga. Kui laps ära sündis, hakkasin igal sünnipäeval ja jõuludel sõrmust ootama, kuid iga kord pidin pettuma. Nüüd tekib kindlasti küsimus, et kas me siis omavahel abielust rääkinud ei olegi, kuidas see üldse on võimalik enam kui seitsme koosoldud aasta jooksul. Vastus on, et muidugi me oleme rääkinud. Mina seda niisama väga jutuks võtta ei julge, ei taha mõjuda pealetükkivana, aga oleme käinud koos kahes pulmas ja need on küll aidanud teemat tõsta. Seepärast teangi, et ega Tanel abiellumise mõttest suurimas vaimustuses ei ole.

Mis see ikka muudab?
Taneli põhiline argument on see, et mida see paber ikka muudab, et ega paber koos ei hoia, inimesed elavad koos. Ta on tunnistanud, et ei tunne mingit vajadust abielu kui sellise järele, et tänapäeva maailmas on selle mõiste täiesti devalveerinud. Ta toob näiteid oma sõprade hulgast, kellest enamus tõepoolest elavad vabalt koos, ja sealjuures ei jäta märkimata paari, kes vaid mõned kuud pärast suuri pulmi lahku läksid. Minu pere ja tutvusringkonna vastupidised näited teda eriliselt ei morjenda nagu ka mitte minu tagasihoidlikult öeldud soov, et minule meeldiks küll tulevikus oma laste isaga ikka ametlikult seotud olla. Nii on need jutud lihtsalt kuidagi lõpuks nagu ära vajunud ja tõepoolest ei kipu ma neid ka ise üles võtma - jube paha tunne tekib, nagu üritaksin ennast talle vägisi kaela määrida. Olgugi, et tänapäev ja võrdõiguslikkus ja nii edasi, võiksin ju vabalt talle ise konkreetse ettepaneku teha. Aga paraku ma armastan väga traditsioonidest kinni pidamist ning abieluettepanekut ei suudaks ma oma mehele küll ise teha. Eriti veel, kui ma tean, et ta sellest ise erilises vaimustuses ei ole. Minu arvates jääks kuidagi väga meeleheitel mulje. Jah, olen mõelnud, et kui last veel ei oleks, siis seda ma võiksin talle öelda küll, et sünnitama olen valmis siis, kui ikka abielus oleme. Paraku langes see võimalus ootamatult tulnud raseduse tõttu ära.

Vägisi ei saa midagi teha
Praegu on mul küll tunne, et ootama ma jäängi, ja see on päris masendav. Eriti see, kui käime koos pulmas ja muudkui uuritakse, et noh, aga millal siis teie? Mina ei oska muud vastata kui kurvalt õlgu kehitada. Vägisi ma ju ei saa panna Tanelit endale ettepanekut tegema. Kipub peale selline tunne, et kas ma siis polegi tema jaoks piisavalt hea, et mind ametlikult naiseks võtta, kõlbab ainult niisama koos elada... Mingite ultimaatumite esitamine pole aga minu teema, seega tõenäoliselt jäämegi sedamoodi vinduma. Eks ma hakkan juba praegu aru saama, et seda abielu ilmselt ei tule. Mina ise pean endas selgusele jõudma, kas ma suudan selle mõistmisega elada või mitte. Peret lõhkuda ja last isata jätta nagu sellise asja pärast ei tahaks, samas elada terve elu sellise kibedusega hinges on väga keeruline."