Suhted: “Aga kui hoopis naine ei tegele lapsega?”

27.09.2020 23:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto
Kommentaarid
1
Foto:

Hardi (31, nimi muudetud) sõnul räägivad emad sageli, et isad ei viitsi lastega tegeleda. Tema peres on asjad kahjuks vastupidi. Isa on see, kes võttis beebiga puhkuse, suuremast peast viib teda lasteaeda ja toob koju, teeb kodus süüa...

“Paistab, et naisel pole muud, kui oma töö ja hobid, perekond on kõrvale jäänud,” ­tõdeb ta nukralt ja lisab, et ei suuda arvatavasti kaua sellist elu taluda.
Hardil ja tema naisel Alice´il (30, nimi muudetud) on kolmeaastane poeg. “Tuleb tunnistada, et meil on algusest peale asjad kuidagi teistmoodi olnud kui enamikes peredes,” nendib mees. “Harilikult vist tahab naised lapsi rohkem kui mehed? Meil olin mina see, kes aastaid rääkis sellest, et meie peres võiks olla laps. Alice´il oli magistriõpe pooleli, arusaadav, et ta tahtis selle ära lõpetada ja siis normaalse töökoha saada. Siis aga sai see kõik tehtud. Alice polnud aga sellest mõttest ikka kuigi suures vaimustuses ja tunnistas ka, et ei pea ennast eriliseks “titeinimeseks”. Lõpuks ütles, et ta on siis nõus, kui mina jään beebiga ise vanemapuhkusele.
Ma olin rõõmuga nõus, mul polnud selle vastu mitte midagi! Alice jäigi lapseootele ja peagi sündis meile tore väike poeg. Alice oleks tahtnud kohe pärast sünnitust tööle tagasi minna, aga kuna tal oli keisrilõige, siis seda ta kohe ei saanud, esimesed kaks kuud oli ta siiski kodus. Mind hämmastas see, et tal ei tekkinud nagu lapsega mingit sidet. Ma saan aru, et see võib vahel aega võtta, aga seda sidet ei ole nende vahel siiamaani, kus laps on juba kolmeseks saanud. Alice ei soovinud rinnaga toita, ka mitte sel ajal, mil ta ise kodus oli. Põhjendas seda sellega, et niikuinii läheb ta varsti tööle ja siis hakka jälle ümber harjutama, parem olgu kohe pudeli peal - kõigile lihtsam.

Tegelemist ja hellitamist ei ole
Hooletusse ta last küll kunagi ei ole jätnud, alati on tema kodusoleku ajal poiss olnud toidetud ja kasitud, aga süllevõtmist ja hellitamist on vähevõitu. Alice ütleb, et ta ei taha last liiga ära hellitada, et pärast peabki teda kogu aeg ainult süles tassima. Kurb on aga näha, kuidas laps otsib ema lähedust ja tahab talle sülle ronida, aga ema mõtleb kogu aeg välja mingi põhjenduse, miks ta seda teha ei tohiks.
Mina olengi meil rohkem see “pere­naine” ja “ema” kodus. Kuna minu tööaeg on paindlikum kui Alice´il, siis viin mina poega lasteaeda ja toon teda sealt, nädala sees võimaldan talle ka ühe lasteaiavaba päeva. Peaaegu igapäevaselt valmistan toidu mina. Kui mõnel õhtul ma seda tõesti ei jõua, siis tellib Alice enamasti pitsa või toob mingit valmistoitu. See selleks, ega söögitegemine peagi kõigile meeldima ja minul pole kokkamise vastu midagi. Küsimus on lihtsalt selles, et Alice ei soovigi üldse pojaga ise tegeleda ja temaga koos näiteks kahekesi mingit ema-lapse aega veeta. Mulle tundub, et ka poiss hakkab üha enam temast võõranduma, ta isegi ei küsi enam, kas näiteks ema meiega teatrisse kaasa tuleb või mängutuppa või kuhu iganes me minemas oleme.

Kõik muu on perest tähtsam
Kas ma siis ise teda ei kutsu meiega kaasa? Muidugi kutsun, kuid olen ise ka sellest väsimas, sest Alice ei tule praktiliselt kunagi. Alati on tal midagi ees - kas mõni oluline tööalane kohtumine või komandeering - vahel tundub, et ta töötabki kogu aeg, ka nädalavahetustel -, mõni tähtis kokkusaamine sõbrannaga, keraamikaring... neid põhjuseid on palju. Me nagu polegi perekond. Alice ise ütleb, et ta on minu üle nii uhke, et ma lapsega nii hästi hakkama saan, et enamikel naistest pole nii head meest...
Kiitust on tore kuulda, kuid ma siiski ­ootaks ka seda, et naine pereellu panustaks! Kuna seda ei ole, siis olen üha enam mõelnud, et sooviks ja peakski parem lapsega kahekesi elama. Alice kindlasti omal moel lapsest hoolib, kuid temast ei ole pereinimest. Kahjuks pole isegi lahkuminek kuigi kerge, sest elame kahepeale ostetud majas ning selle jagamisel saaks arvatavasti väga kurja vaeva näha. Oleme majja mõlemad palju panustanud ja sellest ei tahaks loobuda kumbki. Nii me siis ühe katuse all eksisteerime - mitte nagu normaalne perekond, vaid nagu karjäärinaine ning üksikisa lapsega.”

 



Vaadatud 779 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...

jääb üle ,ainult see ,et mõlemale armuke ,,,

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi