Suhted: Äi üritas külge lüüa

13.11.2022 22:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto
Kommentaarid
6
Foto:

Kes meist poleks kuulnud anekdoote hirmsatest ämmadest, äiadest seevastu pole neis peaaegu kunagi juttu. Selles loos pihib oma saatust noor naisterahvas, kelle abielu oleks peaaegu karile jooksnud just äia, mitte aga ämma tõttu.

Merite (26, nimi muudetud) abiellus kaks aastat tagasi. Olude sunnil tuli paaril alguses elama asuda mehe vanemate majja. “Olime algusest peale kindlad, et sinna me päriseks elama ei jää, kuid esialgu kogusime raha korteri omafinantseeringu jaoks ja mõtlesime, et võime ju mõnda aega Peetri vanemate majas elada – ruumi oli seal küllalt,” jutustab Merite. “Peetri vanematel ei olnud selle vastu midagi, et sinna kolisime. Olin enne kolimist ainult mõne korra nendega kokku puutunud ja nad tundusid sellised tavalised, üsna sõbralikud inimesed olevat, mõlemad viiekümnendate alguses. Probleemid tekkisid aga juba üsna peagi.

Äi tegi imelikke nalju
Kõigepealt hakkas äi mingeid imelikke, nilbeid nalju tegema ja ikka minu kulul. Näiteks rääkis ta mingeid roppe anekdoote jms. Tundub, et peale minu keegi sellest aru ei saanud, sest kui püüdsin mehele asjast rääkida, vaatas ta mind kui poolearulist. Ütles, et ta isal ongi selline natuke kummaline huumorimeel. Mina tundsin end aga äia seltsis väga ebamugavalt, sest pidevalt tabasin ta pilgu, kuidas ta mind silmanurgast passis. Eriti tegi ta seda pärast oma tobedate naljade tegemist. Jälgis alati, kuidas ma tema nilbustele reageerin. Enamasti pöörasin ma lihtsalt pea ära, vahel tegin, nagu poleks kuulnud. Olin ju ikkagi põhimõtteliselt võõras inimene seal majas ja ei tundnud, et mul oleks erilist õigust midagi kobiseda. Pealegi ei olnud ta ju mulle otseselt midagi halba teinud. Olukord muutus pingeliseks, üritasin äia vältida ja muidugi sai ka Peeter aru, et midagi on viltu. Üritasin endale siiski sisendada, et kujutan kogu lugu endale vaid ette ja äi ei saa ju ometi minust, oma poja naisest huvitatud olla. Ämm, kusjuures, näeb oma vanuse kohta vägagi kena välja.

Tungis magamistuppa
Siis aga juhtus midagi. Nimelt käin ma vahetustega tööl ning tänu sellele on mul vahel ka nädala sees vabad päevad. Äial on aga mingi väike erafirma ning temagi on tihtipeale keset nädalat kodus. Tol koledal päeval sattuski nii, et Peeter oli tööle läinud, mina aga alles magasin kodus – armastan vabadel päevadel kaua magada. Ämm on muidu kodune, tol päeval oli ta aga just kusagil ära, vist mingile sugulasele külla läinud. Olin just ärganud, ent konutasin veel kinnisilmi voodis ja nautisin, et mul ei tarvitse midagi teha ega veel ka mitte üles tõusta. Korraga kuulsin, kuidas uks kriuksatades lahti läks. Olin ehmatusest kange ja teesklesin magamist. Mõtlesin, et äkki tahtis äi Peetri käest mingit asja laenata vms. Äi jäi aga hoopis minu voodi ette seisma. Kuulsin ta hingamist, midagi teha ega silmi avada ei julgenud. Üritasin vaid ripsmete vahelt piiluda, mis ta teeb.

Hakkas moosima ja ligi ajama
Seisis tükk aega, lõpuks istus mu voodi äärele. Nüüd ei pidanud mu närvid enam vastu, vaid ma peaaegu hüppasin üles. Küsisin, mida ta soovib. Äi paistis minu ärkvelolekust üsna ehmunud olevat, ent kogus ennast kiiresti. Tegi meela näo pähe ja ütles, et me võiksime püüda omavahel paremini läbi saada. Ütles, et mul ei tarvitseks teda sugugi nii väga vältida ja et tegelikult on ta päris tore inimene, kui ma teda paremini tundma õpiksin. Seda öeldes asetas ta oma vastiku vanamehekäe tekile, just sinna, kus asus mu jalg. Tõmbusin eemale, kuid sellest paistis ta veel innustust juurde saavat. Ta hakkas rääkima, kuidas mina talle juba algusest peale väga meeldinud olen ja kui kenaks naisterahvaks ta mind peab. Ma ei saanud üles ka tõusta ja eest ära minna, sest olin ainult pesuväel. Lõpuks päästis mu uksekell, naaber tahtis mingit allkirja või midagi muud taolist. Õnn, et äi vähemalt reageeris kellale. Ma ei kujuta üldse ette, mida ma vastasel juhul teinud oleksin. Vahest oleksin ikkagi teki endale ümber tõmmanud ja toast välja kihutanud.

Lubasin välja kolida, kasvõi üksi
Igatahes sellest ajast peale panin ma ukse alati lukku. Ja ka Peetrile rääkisin asja ära. Kartsin, et ta ei usu mind, kuid ilmselt olin seda rääkides nii endast väljas, et tõerääkimises kahtlusi ei tekkinud. Mees oli mu jutust väga ehmunud, kuid hoolimata mu palvetest ta isale midagi öelda ei tahtnud. Käskis hoopis toaukse lukku panna, kui üksi kodus olen. Mina ütlesin aga, et pole nõus enam niiviisi elama ja soovin mujale kolida. Ütlesin mehele lausa, et kui tema siit ära kolima nõus ei ole, siis lähen üksi.
Nii me siis üürikasse läksimegi ja tänaseks päevaks oleme suutnud ka oma kodu soetada. Mehe vanematega suhtlen mina nii harva kui võimalik, kohtume põhiliselt ainult mingitel tähtpäevadel. Ka siis püüan ma äiast nii palju eemale hoida kui vähegi võimalik.
Mis on siis minu loo moraal? Ilmselt see, et nüüd ütlen kõigile, kes oma kaasa vanemate juurde elama plaanivad minna, et ärge tehke seda! Isegi kui sedalaadi probleeme ei tule, siis ikkagi on põlvkonnad nii erinevad, et ühe katuse alla elama ei sobi. Juba väärtushinnangud on vanadel ja noortel ju sootuks erinevad. Nii et kui vähegi võimalik, siis katsuge ikka omaette elamine muretseda,” soovitab Merite. “See närvikulu lihtsalt ei ole asja väärt.”



Vaadatud 989 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Andrei

Mulle ka äi lõi külge, jootis täis ja sättis ära, nii mitu nädalavahetust.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi