Suhted: Andetu sugulane tahab oma käsitööd pähe määrida

Pille (29) on hädas oma ­sugulasega, kes kavatseb enda valmistatud ehteid ja käsitööesemeid müüma ­hakata ning pakub neid esialgu kõigile lähedastele.

Kahjuks ei kannata tema looming Pille sõnul mingit kriitikat. "Kuidas inimesele viisakalt selgeks teha, et tal lihtsalt ei ole annet?" mõtiskleb Pille.
Pille jutustab, et nimetatud sugulase näol on tegemist varajases keskeas naisterahvaga, kes on eluaeg armastanud õmmelda ja igasugust käsitööd teha, kuid kes nüüd on asja märksa laiemalt ette võtnud.
"Tal on plaanis palgatöölt ära tulla ja hakatagi elatuma omavalmistatud ehete, tikitud linikute ja laualinade, kootud kinnaste-sokkide ja muu taolise müügist," räägib Pille. "Iseenesest ju tore, kui inimene on nii tegus ja aktiivne ja kui on soont ettevõtlusega tegeleda. Kuid selle sugulase - nimetagem teda Riinaks -, puhul on asi natuke keerulisevõitu.
Nimelt arvab ta, et mina ja paljud teised tema sugulased-tuttavad peaksid olema esimesed kliendid. Alles millalgi ta helistas ja tahtis läbi tulla, mõtlesin, et sugulane tuleb niisama külla.
Tema aga kraamis oma heegeldatud prossid ja sulgedest-kivikestest kaelaehted-käevõrud lagedale ning seletas iga asja kohta põhjalikult, millega tegemist ja kui palju see maksab. Lõpuks andis ühe koleda sulgedega rinnanõela mulle tasuta ja käis peale, et ma midagi temalt veel välja valiksin ning endale ostaksin. Ma tunnistan ausalt, et kogu see kraam oli nii vähe minu maitse kui veel üldse võimalik!
Need asjad nägid välja, nagu oleks mu seitsmeaastane tütar need käsitöötunnis valmis meisterdanud. Tema ise paistis olevat aga tõelises vaimustuses. Juba oli jutt sellest, kuidas ta hakkab end FIE-ks registreerima ja millistele laatadele ta tahab oma kaupa müüma minna. Ma olin omaenda kodus nagu sundseisus, kuulasin ja noogutasin.

Kas peaks aus olema?
Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui ostsin ühe kõige soodsama hinnaga vidina, et sellest inimesest lihtsalt lahti saada. Kusjuures, tema tehtud kindad ja sokid on päris korralikud, aga minu juurde purjetas ta ainult nende kohutavate ehetega ning just nende müügis ta näebki põhilist äri. Varsti pärast seda oli mul sünnipäev, mida ma tegelikult ei tähistanud, kuid ikkagi saabus Riina mulle töö juurde pakikesega, milles oli - üllatus-üllatus! - jällegi üks sulgedest ja kivikestest käevõru. Tänasin viisakalt, aga tundsin ennast juba natuke nõutult. Hakkasin mõtlema, kas peaksin aus olema? Samas oleks see võib-olla ebaviisakas, sest olen suguvõsas delikaatselt maad kuulanud ja on selgunud, et päris paljudele tegelikult see kribu-krabu isegi nagu läheb peale. Rohkem küll on neid olnud, kelle arvamus ühtib minu omaga. Võib-olla siis tõesti on see suuresti ka maitseküsimus ja ei oleks vaja hakata oma nina toppima sellesse - las ta siis mässab ja müüb, eks elu näita, kas neid asju ostetakse või ei, eks ole. Mind häirib rohkem see, et ma nagu sunniviisiliselt pean olema vaimustuses, pean ostma asju, mida ma ei taha, mulle kingitakse neid, kuigi need mulle ei meeldi ega ole vähimalgi määral minu maitse. See kõik nagu eeldab, et peaksin mingil momendil ikkagi suu lahti tegema ja ütlema ära vähemalt selle fakti, et mulle meeldivad teistsugused ehted. Kuid solvumine on siis kindel.

Mure on ka
Kuna tegu on tegelikult üksikemaga, siis ausalt öeldes tunnen ma natuke muret ka ta pärast - et ta nii uisapäisa oma korraliku töö lihtsalt sinnapaika tahab jätta ja arvab, et suudab ennast ning oma teismelist last selle tilulilu müügist ära elatada. See oleks nagu mingi keskeakriis või midagi sellist - mingi vajadus otsida eneseteostust, tulla välja rutiinist. See kõik on ju tore küll, aga inimene ei tohiks minetada reaalset mõtlemist. Miks mitte jätkata selle kõigega siis lihtsalt hobi korras? Siis ju näeks ära, kas huvilisi on ja kas asjal üldse mõtet. Praegu nii suure hurraaga kõik sillad põletada... see tundub nii vastutustundetu ja rumal tegu. Samas on ta praegu niisuguses õhinas, et väga keeruline on sellises seisus inimest maa peale tuua."