Suhted: Äparduste rada vana-aasta õhtul

05.01.2020 18:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto
Kommentaarid
1
Foto:

Aastavahetuse veetmisele mõeldes kujutleme ikka üksnes positiivseid märksõnu – head sõbrad, šampanja, ­maitsev toit…

Paraku ei pruugi aga tegelikkus alati ootustele vastata.
26aastase Kirsti (nimi muudetud) jaoks oli tänavune vana-aasta õhtu täielik äparduste rada. “Kõik mis vähegi untsu minna sai, ka läks,” ütleb Kirsti. “Nii masendavat päeva pole mul ammugi olnud. Juba hommikust saadik läks kõik viltu.

Koer jooksis ära
Kõigepealt kadus meie koer ära. Laseme tal maja ees alati ilma rihmata nuuskida, sest ta on sõnakuulelik koer ja ei lähe meist kunagi kaugele. Siis aga lasi keegi kusagil, ilmselt teisel pool tänavat, raketi õhku. Käis hirmus pauk ja koer oli läinud. Paugutamist ta nimelt kardab kohutavalt. Ei jõudnud ennast ära kiruda, et koera rihma otsa ei võtnud – oleksin pidanud ette aimama, et võidakse paugutada. Ikkagi aasta viimane päev ju, mis sellest, et alles hommik. Otsisime mehega koera igalt poolt, aga no pole. Mees soovitas tuppa tagasi minna, et ehk tuleb koer ise tagasi, kui on esimesest ehmatusest üle saanud. Mina ei tahtnud sellega esialgu kuidagi leppida, et koer välja jääb, ent jäin raske südamega siiski nõusse.

Ränk tüli mehega
Selle sama asja pärast läkski mehega ütlemiseks. Ta väitis, et tema ema koer oli kunagi samamoodi millegi peale ehmatanud ja ära jooksnud, tuli aga peagi koju tagasi. Mina olin väga mures ja närviline ning nähvasin vastu, et ärgu toogu alati oma ema varal näiteid ja üldse, pealegi elab ta ema väikeses maakohas, kus pole läheduses suuri autoteid. Seal on pea võimatu ära eksida või auto alla jääda. Selle peale mees vihastas ja nimetas mind närvipuntraks ja seevaldikandidaadiks ning et suudan alati sääsest elevandi teha. Tüli paisus nii suureks, et läksin magamistuppa ja virutasin ukse enda järelt kinni. Seal ma siis konutasin ligi tund aega. Kui elutuppa tagasi läksin, konutas mees televiisori ees ja paistis ikka veel solvunud olevat.



Söögid läksid aia taha
Mehega enam-vähem lepitud, otsustasin hakata süüa tegema. Panin verivorstid ja kartulid ahju ning asusin magustoitu – küpsisetorti valmistama. Paraku helises natukese aja pärast telefon. Helistajaks oli mu ema, kes kurtis, kui kehvasti ta end täna tunneb ja et kas me ei saaks teda pärastpoole vaatama tulla. Olime plaaninud aastavahetuse mehega kahekesi kodus veeta, ent jäin siiski nõusse. Kui olin toru ära pannud, hüüdis mind mees. Tahtis mulle arvutist mingisugust pilti näidata. Vaatasimegi päris tükk aega erinevaid naljapilte, kuni lõpuks tundsime kõrbehaisu. Jooksin kööki ja nägin, et ahjuukse vahelt tuleb tossu välja. Päästsin siis, mis päästa andis, aga vorstid olid ikka üsna kõrbenud. Õnneks kõlbasid vähemalt kartulid veel üsna hästi.

Autot ei saanud käima
Pärast sööki pidime siis hakkama ema juurde minema. Pakkisime pisut küpsisetorti kaasa ja istusime autosse. Siis aga selgus, et pole see minek nii lihtne midagi – nimelt ei tahtnud auto kuidagi käima minna. Ja ei läinudki, hoolimata sellest, et mees ligi poolteist tundi seal kallal mässas. Tuli emale helistama minna, et kahjuks me teda siiski vaatama tulla ei saa. Õnneks ei olnud ta väga kurb, vaid sai aru, et niisuguseid asju ikka juhtub.

Lõpp hea, kõik hea
Koer tuli õhtul hilja siiski tagasi. Haukus ukse taga, et laske mind nüüd sisse. Selle üle oli mul nii hea meel, et suutsin kõik ülejäänu ka unustada. Ja järgmisel hommikul õnnestus mehel auto ka käivitada, nii et tõesti veider, mis sellel siis viga võis olla. Uue aasta esimene päev kulges üldse igati kenasti ja rahumeelselt,” lõpetab Kirsti.

Vaadatud 1431 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
...

no tõesti veider, mis sel autol siis viga oli - mees lihtsalt tahab paremat seltskonda, kui haige ämm.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi