Suhted: "Appi, mu 50-aastane ema hakkas ennast näljutama!"

Liis (24) on töökas ja asjalik noor naine, kes juba mitu aastat elab oma üksikust emast eraldi. Nüüd tunneb ta aga ema pärast tõsist muret, kuna too on hakanud ennast dieedipidamise tähe all sõna otseses mõttes näljutama. "Kardan, et varsti kukub ta kokku," ohkab Liis. "Kuidas talle ometi aru pähe panna? Ta pole kunagi paks olnud!"

"Mu ema on nooruslik ja kena naisterahvas, seda tüüpi ini­mene, kes ei pea oma kaalu ega väljanägemise heaks kuigi palju pingutama," jutustab Liis. "Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi mingeid dieete pidanud, aga sellegipoolest on ta väga sale olnud, ütleksin, et märksa saledam kui näiteks mina, kes ma erinevalt temast pean normkaalus püsimiseks ikka jälgima, mida ma söön. Ema aga on juba mõnda aega kaevanud, et viimastel aastatel kipub talle kaalu lisanduma. Nojah, arusaadav, vanusega ikka võib natuke juurde tulla. Ütlesin talle ausalt, et pealtnäha pole küll midagi aru saada, aga ema väitis, et riiete järgi jällegi saab ning teda ennast häirib see väga.
Nüüd ongi ta asunud dieeti pidama, et liigsetest kilodest lahti saada. Kõlab nagu igati normaalse mõttena, aga ema praegust toitumist nähes ütleks talle küll igaüks, et oot-oot... nii küll ei saa inimene elada, tule mõistusele! Ööbisin ühel nädalavahetusel ema juures ja nägin seda tsirkust pealt. Hommikusöögiks teeb ta omale mingisugustest puuviljadest ja piimast smuuti, lõunaks on tilluke kausitäis toorsalatit mikroskoopilise kanatükiga selle kõrvale, õhtuks sõi paar lusikatäit paljast kuiva riisi ning võttis selle kõrvale pool (!) kotletti! Ma oleksin sellise menüüga ammuilma nälga surnud, aga ema väidab, et tal pole häda midagi ning et tihtilugu läheb õhtusöök üleüldse meelest. Juba on ta päris palju alla võtnud, nägu on terav ja võõras ning mitte sugugi kena.

Liiga kõhn pole ilus ega tervislik!
Ema ise on tulemustest vaimustuses ja oma dieedist suures õhinas. Küsisin, kas ta mõne meesterahva pärast seda teeb, aga seda ta eitas - ütles, et tahab lihtsalt ise ja enda jaoks ilus olla. No ma ei tea. Minu arust ei ole liigne kõhnus ei ilus ega ammugi mitte tervislik, eriti veel ema vanuses, kus kõhnus halastamatult kortse rõhutab. Lisaks olen väga mures, kuidas see kõik tema tervisele mõjub. Küsisin, kas ometi aitama ei hakka, sa oled ju juba päris tublisti alla võtnud? Ei, tema tahab kaotada veel vähemalt seitse kilo. Vaatasin oma kõhnukest ema ja mõtlesin, mida sa, ini­mene, küll teed?
Kui ta samas vaimus jätkab, pole anoreksia ilmselt enam sugugi kauge teema. Ta tervis ei pea sellisele nälgimisele vastu ja ühel hetkel ütleb see lihtsalt üles. Ema ise muidugi väidab, et tunneb end paremini kui eales varem ja et mida ma muretsen - ta ju sööb! Jah, aga see on nälgimine, mitte söömine. Püüdsin mis ma püüdsin, aga mõistust mina talle pähe panna ei suutnud. Ema on alati olnud põikpäine ja iseteadev, nii ka nüüd. Kui ta on midagi omale pähe võtnud, siis nii ta ka teeb. Lihtsalt raske on mõista, miks tahab inimene halba nii oma tervisele kui ka väljanägemisele, mõlemad ju kannatavad selle lolluse all. Ja üleüldse - kas viiekümneselt ei peaks pidama olulisemaks seda, mis sul nii-öelda kupli all leidub kui et selliseid narre dieete järgima?

Hiline keskeakriis?
Minu arust viitab säärane narrus natuke nagu mingisugusele keskeakriisile, ehkki kas see mitte ei peaks kuskil neljakümneselt peale tulema? Noh, et hakatakse oma välimuse nimel igasugu jaburusi tegema ja viiakse läbi meelevaldseid elumuutusi. Kui nüüd ema viimase aja käitumist veel meenutada, siis veidi aja eest oli tal näiteks mingi kristallihullus. Uuris seda teemat, ostis endale kivikesi kokku ja tahtis mullegi neid tutvustada, aga mina ei võtnud vedu ja lõpuks kadus tal endal ka huvi ära. Loodan südamest, et ka see kaalulangetamise tuhin möödub, muidu ma tõesti ei tea, milleni see võib viia!"