Suhted: "Appi, mu kaasast on saanud kiuslik vanainimene!"

11.02.2018 22:05
Anna-Britt Gnool
Kommentaarid
3
Foto:

Mari (46) ja tema mees Urmas (54) on koos elanud juba kakskümmend viis aastat ning lapsedki suureks kasvatatud. Mida aasta edasi, seda enam näeb aga Mari mehes üha süvenevat kummalisi ja ebameeldivaid külgi – Urmas muutub üha kiuslikumaks ja negatiivsemaks, mitte ükski asi enam ei kõlba ega ole küllalt hea.

Kas on lootust, et ta veel kunagi endiseks tagasi saab, küsib Mari. Ta on sellest pidevast virisemisest juba surmani tüdinud ja tunneb, nagu elaks mingi kiusliku vanainimese kõrval.
Mari jutustab, et nooremana oli Urmas küll tõsisema loomuga, kuid siiski pigem positiivse ja elujaatava hoiakuga mees. Talle meeldis palju lugeda ja ise lugusid jutustada, samuti oma tööriistadega üht või teist asja kodus nokitseda, mõnikord ka ise midagi meisterdada - eriti siis, kui pojad olid veel väikesed. "Alati oli ta töökas ja asjalik, alati oli temaga millestki huvitavast rääkida, sest talle meeldis ennast eluga kursis hoida - luges nii ajalehti kui raamatuid," kinnitab Mari, lisades et muutused mehe olekus ja käitumises tekkisid väga tasahilju, hiilivalt.
"Kuskil ehk viis-kuus aastat tagasi märkasin, et ta nagu ei viitsi enam millegagi tegeleda, kodus lihtsalt lesib ja vaatab televiisorit, ei ta loe ega nokitse enam millegi kallal. Loomulikult uurisin temalt selle kohta, aga mingit mõistlikku vastust ei saanud, kõik pidi korras ja hästi olema. Mind vaadati koguni kummalise pilguga, et mis siis peaks olema. Siis varsti märkasin, et mees ei viitsi enam tulla näiteks sõprade juurde, kuhu meid mõnikord ikka kutsuti. Samuti pidin kangesti teda pinnima, et vahel koos kasvõi teatrisse või kinno minna. Sageli ta keelduski ja pidin hoopis sõbrannaga minema. Noh, see selleks. Selle kõik ma oleks võinud veel üle elada, las siis olla inimene kodus teleri ees, kui talle niiviisi meeldib. Kuid palju rohkem häiris ja häirib mind tema muutunud iseloom.

Kõige üle on vaja viriseda
Ma tõtt-öelda ei mäleta enam, millal Urmas viimati millegi üle rõõmus või rahul oli. Ta viriseb alatasa minu valmistatud toidu üle, kritiseerib mu välimust - kuigi ma pole juba aastaid kaalus grammigi juurde võtnud ja üleüldse hoolitsen enda eest - , minu sõbrannasid, siis ei sobi muusika, mida ma kuulan; ajakirjad, mida loen, on rämps... See on siis kriitika minu pihta, aga ka sellega asi veel kaugeltki ei piirdu. Urmas ei ole rahul millegagi, mida ta lehest loeb: poliitikud on tal nagunii kõik lollid ja nende otsused veel eriti, aga ka igasugused saatejuhid teleris ja näitlejad ja... ma tõesti ei mäleta, millal ta viimati kellegi kohta midagi positiivset ütles. Üleüldse kehtib viimasel ajal Urmase puhul see, et head asja ta ütlema ei hakka, aga halba asja ütleb kohe mõnuga ja sõnakalt. Isegi oma lapsi ta kritiseerib! Noorema poja õpitav eriala talle ei kõlba, ma ei hakka seda siin välja tooma, aga pidi olema naiste töö. Tegelikult on sel alal just väga palju edukaid mehi ning säärane sildistamine on lihtsalt rumal ja lausvale. Pealegi teeb isa arvamus pojale väga haiget. Vanema poja puhul jällegi ei ole Urmas rahul tema pruudiga, sest too on poisist paar aastat vanem ning kasvatab pisikest last. Mehele on vastumeelt, et tema poeg teise mehe last kasvatab. Kuigi poeg ise on oma kasuisa rolliga ülimalt rahul ja kasulapselaps on väga vahva ja armas tüdruk. Poja elukaaslane on ka vägagi sümpaatne noor naisterahvas ja pare­mat tulevast miniat ei oskaks tahtagi. Lihtsalt nii vastik on säärane ussitamine mehe poolt. Olgu oma laste üle uhke ja õnnelik!

Mine või minema
Selle pideva negatiivsusega silmitsi seismine on nii ränk, et pidevalt tekib tunne: pakiks oma kodinad kokku ja läheks lihtsalt minema. Saaks vähemalt rahus elada, ilma et keegi kogu aeg millegi üle viriseks või riidu üles kisuks. Kuidas saab küll inimene niimoodi muutuda? Oleks ta aastate eest selline olnud, siis poleks ma elus temaga peret loonudki. Oli ju täiesti mõistlik inimene. Nüüd on ära keeranud, nagu oleks üks virisev ja hädaldav vanainimene kodus. Ja kõige hullem, et see asi näib pidevalt süvenevat. Mis ta siis mul veel viie või koguni kümne aasta pärast teeb? Tõtt-öelda ei taha mõeldagi. Ja millest sellised muutused üldse tulevad? Tööl on tal kõik endistviisi, sealtpoolt mingit stressi kindlasti ei saa olla. Armukest pole absoluutselt kindlasti, sest mees ju ainult kodus konutabki. Lihtsalt mingisugune keskeakriis? Või ongi vanadus juba nii varakult platsis? Mäletan, et mu oma vanaema muutus vanast peast ka sääraseks kiuslikuks, ei kõlvanud talle enam üks ega teine asi."



Vaadatud 1093 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
ja

Men mehel õige arvamus naine vegeteerib ja mees kannatab .Kui voodis asi laabub on mees õnnelik ja naine ka.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi