Suhted: "Appi, tütar tahab oma peika meile elama tuua!"

14.04.2019 21:05
Anna-Britt Gnool
Kommentaarid
3
Foto:

Kati (40) ja tema abikaasa Ralf (41) ei jõua kuidagi kokkuleppele - nende 19aastane keskkooli lõpetav tütar tahab oma pikaajalise poiss-sõbra nende koju elama tuua.

Privaatsust armastav Kati ei taha sellest kuuldagi, samas Ralf ei näe probleemi, kuna ruumi ju on ja milleks siis keelata, poiss on ju tore. Mis oleks kompromiss?
Kati ja Ralf elavad Tallinna äärelinnas kenas kahekorruselises majas. Nende peres kasvab lisaks 19aastasele tütrele veel ka 15aastane poeg. "Tütrel on kindel noormees olnud juba veidi üle kahe aasta ja selles eas võib seda vast juba päris heaks tulemuseks ja kindlaks püsisuhteks pidada," räägib Kati. "Noormees on sageli meil viibinud, ta on viisakas ja sõbralik - ei oskaks nagu paremat kaaslast tahtagi oma tütrele. Aga... nüüd on noored võtnud pähe, et soovivad hakata koos elama. Mõlemad lõpetavad tänavu keskkooli ning plaan on minna ka samasse kõrgkooli edasi õppima, erialavalik on küll erinev. Noormees elas seni linnast pisut eemal, nüüd tahaks ta kolida Tallinna, et oleks koolis käimine mugavam. Ta käib ka poole kohaga tööl. Tütar räägib aga, et korteri üürimiseks sellest ei piisa, siis peaks töötama täiskohaga, kuid siis kannataks jällegi õppimine. Nüüd olevatki tema pakkunud poisile välja, et koligu too esialgu meie juurde, meil ju ruumi küll. Paraku tegi ta selle ettepaneku ilma, et oleks eelnevalt minu või oma isaga sõnakestki rääkinud! Oli mõelnud, et no mis meil selle vastu saab olla, saame ju poisiga hästi läbi. Mees on mul leebe iseloomuga ja naljalt tütrele üldse ühegi asja kohta eitavalt ei vasta, tema arust saaksime hakkama küll. Aga mina ei taha kuuldagi, et meie juurde keegi elama tuleb!

Kaoks igasugune privaatsus
Asi ei ole absoluutselt selles, et mulle poiss ei meeldi või midagi sellist. Nagu öeldud, pole mul midagi tema vastu. Küll aga ei taha ma seda, et ta meile sisse kolib! Oma kodus tahan ma tunda end nagu kodus, alati ja iga kell. Kui ma tahan, siis võin näiteks hommikumantli või kulunud pidžaama väel ringi lipata ja elutoas sel moel televiisorit vaadata. Mõnikord olen vannitoast pesuväel välja tulnud, kui riietumine parajasti käsil. Ma võin oma kodus olla üleval nii kaua kui tahan ja ärgata nii vara kui soovin (või sõltuvalt tööpäeva algusest, muidugi), aga ma ei pea arvestama kellegi muu kui enda, oma mehe ja lastega. Ma ei soovigi rohkem kellegagi arvestada! Ma ei soovi endale rohkem lapsi, kui need kaks, kes mul juba on.
Privaatsus on üks asi, teine on ka rahaline pool. Isegi kui noormees toidu ja elamise eest mingit raha annaks (mida ta tütre sõnul kavatsevat kindlasti teha), suureneksid kulutused ikkagi päris palju, kui on nii-öelda üks suu juures. Tegemist ei ole ju ometi mingi õnnetu kodutu lapsega, kellel pole kusagil elada! Otsigu mingi ühiselamu, aastakümneid on noored tudengid sel viisil elanud ja hakkama saanud. Pealegi peaks õppiva noore toetamine olema ikkagi ennekõike tema enda vanemate ülesanne.

Tütar südamest solvunud
Kuna mina ütlesin omalt poolt kindla ei, on tütar muidugi mu peale nüüd südamepõhjani solvunud. Leian, et kui noored ei suuda iseseisvalt veel koos elada, siis ei ole järelikult kooseluks veel õige aeg. Alati on tekkinud probleemid, kui mitu põlvkonda koos elavad.
Ise abiellusin ka noorelt ja esialgu elasime Ralfi vanematega koos, pealegi veel korteris, mitte majas. Ei olnud see tore ega kerge mitte kellegi jaoks ja juba sealt sain oma õppetunnid selles osas kätte. Kahjuks on minu tütar veendunud, et praegune olukord on sootuks teine kui minul omal ajal. Ikka see, et ruumi rohkem ja suhted head ja... Ta ei mõista, et siis tõenäoliselt varsti ei oleks need suhted enam nii head. Kuidas talle küll selgeks teha, et vanemate kukil ei ole normaalne kellegagi koos elama hakata?"



 

Vaadatud 1089 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Men

Mis teha kui ämm on nii isekas. Mul õnneks üli hea ja tore ämm :D

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi