Suhted: Distantsõppel ­ teismeline: “Praegu on maailma ­parim aeg!”

14aastane Kärolin (nimi muudetud) ei mõista üldse, mispärast paljud distantsõppe üle virisevad. Tema on äärmiselt rahul. “Olen väga tagasihoidliku loomuga ja ei armasta väga suhtlemist,” selgitab ta. “Arvutiekraani taga on aga kõik hoopis teine. Õppimine on rahulik ja stressivaba ja mu hinded on ka kõvasti paranenud.”

Kärolin jutustab, et teda küll koolis kunagi otseselt keegi kiusanud ega narrinud ei ole, kuid ta tunneb ennast seal suhteliselt “nähtamatuna”, kuna ise ta väga kellegagi suhtlema minna ei julge ega soovi. “Meil on suur klass, veidi üle kolme­kümne õpilase, ja ma tunnen ennast seal massi hulgas väga ­väikese ja tühisena,” ­tunnistab ta. “Mulle meeldib rohkem omaette olla, kodus on hea ja rahulik. Elan emaga kahekesi, õdesid-vendi mul ei ole. Suhtlen heameelega internetis, mul on palju sõpru Facebookis ja paaris foorumis. Kahjuks ei ole ma päriselus sama hea suhtleja, lähen krampi ja suudan siis öelda igasuguseid tobedaid asju. Nii olen ma enamasti lõpuks loobunud proovimast. Väga raske on, kui koolis klassi ette vastama kutsutakse.
Ma lähen siis närvi ja unustan kõik ära, isegi kui tegelikult ainet hästi oskan ja olen õppinud. Hinded on mul muidu normaalsed, aga just need avalikult vastamised kipuvad kehvasti välja kukkuma. Võite siis nüüd isegi arvata, kui hästi sobib minu­sugusele distants­õpe – ideaalselt! Ma olen nii rahul, et selline asi olemas on ja et me tänu koroonale nii­viisi saame õppida, vähemalt üks hea asi selle tõve juures! Paljud mu klassist virisevad ja kiruvad distantsõpet – mitte et keegi nii kangesti kooli kipuks, aga nemad tunnevadki puudust just sellest üksteisega suhtlemisest ja läbikäimisest, mida praegu nii väheks on jäänud. Mina tunnen seevastu ainult ­kergendust!

Elukvaliteet kõvasti ­paranenud
Minule ei valmista praegune süsteem mingeid raskusi, kõik kooliasjad saan ja jõuan ilusti tehtud, jälgin väga hoolega, et midagi ära ei ununeks. Meil on ka igapäevaselt veebitunnid, need on palju normaalsemad, kui päristunnid olid. Ma olen ikkagi turvaliselt oma kodus, mitte ei istu kuskil koolipingis, eks ole. Teine asi on see, et saab oluliselt kauem magada. Ma ei pea tõusma kell seitse, vaid piisab, kui ärkan kell 8, et olla 8.15 tunnis. Selles on väga suur vahe. Üleüldse tunnen, et mu elukvaliteet on kõvasti paranenud. Kooliasjade tegemine võtab mul vähe aega, ülejäänud aja saan tegeleda oma hobidega: lugeda, joonistada, kuulata muusikat, olla arvutis ja ­suhelda sealsete sõpradega. Kodus on mõnus, vaikne ja rahulik. Õues käin ikka ka, mul on väike koer ning iga päev võtame ette jalutuskäike.
Nautisin seda olukorda eelmisel kevadel ja naudin ka praegu. Ka mu ema on minuga rahul, sest mu hinded on ka paranenud. Olen avastanud, et isegi otseselt vastamine ei ole mu jaoks veebitunni puhul nii raske kui muidu tunnis püsti tõusmine ja klassi ees seismine näiteks. Minu poolest võiks selline õppekorraldus kestma jäädagi, aga karta on, et enne suve tuleb meil siiski veel kooli minna.

Kontaktõpe on ülehinnatud
Mina igatahes leian, et kontakt­õpe on kõvasti ülehinnatud ja tegelikult võiks ju küll tulevikus olla nii, et ka distantsõpe leiab oma koha – eriti hea oleks, kui õpilane saaks seda ise otsustada, mismoodi ta õppida soovib. Saan aru, et õpetaja jaoks oleks vist natuke keeruline, kui tal osad oleksid klassis ja osad kodus arvuti taga, aga seda peaks ju kuidagi ikka andma korraldada. Suudetakse ju praegu igal pool kõik asjad veebi üle viia, miks mitte siis jäädagi neid praegusi võimalusi ja lahendusi kasutama. Mina igatahes olen praegu tõesti rahul ja leian, et hetkel on maailma parim aeg! Koroona võiks läbi saada, aga distantsõpe jääda.”