Suhted: Ema on tütrel kõik suhted ära rikkunud

20-aastane üliõpilane Berit (nimi muudetud) elab olude sunnil veel koos oma emaga. Ta plaanib aga esimesel võimalusel vanematekodust lahkuda, sest kooselu võimuka ja kontrolliva emaga on tema sõnul täiesti võimatu. “Ema on rikkunud ära kõik suhted noormeestega, mis mul vähegi on jõudnud tekkida,” pihib tütarlaps. “Mitte keegi pole tema arust minu jaoks piisavalt hea!”

Berit lõpetas eelmise aasta kevadel keskkooli ja õpib nüüd juba teist aastat arstiteadust. Kuna eriala on pingeline ja raske, siis ei ole ta senikaua veel mõelnud sellele, et võiks õpingute kõrvalt mingit tööd teha. “Kahjuks teeb see asjaolu mu sõltuvaks emast,” ohkab neiu. “Elan temaga koos, sellist raha mul ei ole, et ise korterit üürida. Tuleb aga tunnistada, et see on nii keeruliseks muutunud, et paraku pean ma siiski midagi lähiajal välja mõtlema, et vanematekodust lahkuda. Mu ema on kohutavalt kontrolliva loomuga, ta tahab kangesti teada, kellega ma läbi käin ja mis suhted mul ühe või teise sõbraga on. Sõbrannadega on lihtsam, aga poiss-sõprade osas on asi eriti hull. Mul on olnud elu jooksul kolm (võimalikku) suhet, mis on kõik liiva jooksnud just ema tohutu kontrollimisvajaduse tõttu. Ma tean kindlalt seda, et poissi ma endale külla kutsuda ei saa. Kui ma seda teen, võtab ema noormehe ette ja hakkab teda põhjalikult pinnima.
Millega tema vanemad tegelevad, mis hobid tal endal on, mida ta õpib või õppima kavatseb minna, kelleks plaanib saada. Selline asi hirmutab igaühe ära! Kui olen kusagil väljas mõne poisiga, siis ema pidevalt helistab ja kontrollib, kus ma olen ja mis kellaks ma koju jõuan. Seda kõike vaatamata sellele, et ma pole ju enam mingi alaealine ja on igati normaalne, kui mul on oma elu!

Soovib parimat?
Ema ise on muidugi veendunud, et tema lihtsalt soovib mulle parimat ja ärgu ma siis ometi pahandagu. Tema soovivat, et ma leiaksin enda kõrvale inimese, kes mind tõesti väärt on! No ma ei tea, ema tehnikat järgides ei leia ma küll mitte ühtegi inimest. Mitte et ma kogu aeg hirmsasti mingeid suhteid otsiksin, aga mul on kahju neist võimalustest, mis luhtusid - kardetavasti suuresti just ema sekkumise pärast. Viimane noormees, kellega ma käisin, meeldis mulle tõesti väga, hakkasin temasse armuma, aga ema suutis sellegi ära rikkuda.
Mõelda vaid, ta helistas noormehele ja luges talle sõnad peale, mis kellaks too peab mu kindlasti koju tooma! Eks ma muidugi ise olin rumal, et telefoninumber oli mul koos nimega paberi peale üles kirjutatud ja ema selle üles sai leida... aga see oli tema poolt ikkagi kohutavalt nõme käitumine ja pärast seda noormees mind enam kusagile ei kutsunud ka. Me oleme sel teemal muudkui rääkinud-rääkinud-rääkinud, aga ema kahjuks ei tunnista üldse, et ta midagi valesti oleks teinud. Ütlebki, et see on tema kohustus emana ja kõik. Et olgugi ma ea poolest täiskasvanu, olen ma ikkagi tema laps ja tema muretseb mu pärast.

Kogemused tegid ettevaatlikuks
Ma mõistan, et ema enda elu ei ole ka kerge olnud ja eks sealt ka tuleneb see ülim ettevaatlikkus ja kontrollimiskomme. Ta jäi mind ootama 17-aastaselt ja minu isa poolt erilist toetust pole kunagi saanud, ehkki mingil määral ma temaga siiski olen aastate jooksul suhelnud. Eks tal on olnud raske ja ta tahab, et minul oleks kergem, et ma valiksin kohe enda jaoks õige inimese. See kõik on arusaadav, aga see on ikkagi kohutav ülepingutamine ja minu asjadesse sekkumine! Mina ei ole süüdi tema elus juhtunud asjades ju süüdi, ma suudan ise otsustada ja ennast hoida, ma arvan, et olen piisavalt arukas ja asjalik inimene. Seega kardan, et minu loos küll muud lahendust ei ole, kui et pean ema silma alt välja saama ja iseseisvat elu alustama. Usun, et siis paranevad minu ja ema omavahelised suhted tuntavalt ning ehk saab ka mõni noormees ükskord võimaluse mu ellu tulla.”