Suhted: Ema soovis ise hooldekodusse minna

04.09.2022 18:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto
Kommentaarid
1
Foto:

Sõna “hooldekodu” on küllap paljude jaoks nukra ja pigem negatiivse tooniga – see on selline koht, kuhu naljalt ükski vanainimene sattuda ei soovi. Või kas ikka on? Maarika (53) räägib, kuidas tema ema lausa nõudis, et teda hooldekodusse viidaks ning kui lõpuks sinna sai, tundis ennast seal justkui kala vees.

“Minu 84-aastane ema on olnud eluaeg väga seltskondliku loomuga, kahjuks sel ajal, kui ta veel oma korteris elas, ei olnud tema läheduses kuigivõrd selliseid prouasid, kellega tal oleks olnud tore läbi käia,” räägib Maarika. “Kaks head sõbrannat tal olid, kahjuks mõlemad surid aastaste vahedega. Nii jäigi ema üksi, suheldes mõnikord natuke ainult naabrinaisega, kes aga oli temast kõvasti noorem ning pealegi rääkis ainult vene keeles, mis jällegi minu emal kõige paremal tasemel ei ole. Juba mõnda aega kuulsin ma emalt juttu, et tema tahtvat millalgi hooldekodusse kolida. Mina laitsin selle jutu maha –mina ja mu abikaasa elame eramajas, meil on piisavalt ruumi ja olime ammu sellest rääkinud, et saame ema enda juurde võtta, kui tal endaga hakkama saamine raskeks läheb. Ema aga ajas sellele väga tugevalt sõrad vastu. Tema ei tahtvat meie juurde tulla! Ütles veel, et ärgu me solvugu, küllap oleks meie juures mõnus elada, aga tema soovivat just kamba omavanuste seltsi. Nendega oleks ühised jututeemad ja rohkem üksteise mõistmist. Mina ausalt öeldes natuke solvusin selle jutu peale küll, olen tema ainuke tütar ja alati püüdnud ema eest hoolt kanda. Lõpuks aga lõin käega – tehku ema, nagu soovib. Hakkasin järele mõeldes tegelikult isegi aru saama, et minu ema on vist tõesti niisugune inimene, kes hooldekodus ennast hästi tunneks.

Omadega väga rahul
Organiseerisime siis emale koha ühes hooldekodus, mis tundus mulle korralik ja normaalne ning mis pealegi asukoha poolest oli piisavalt lähedal, et saime ema sageli vaatamas käia. Olin tõtt-öelda ikkagi murelik, sest ema tervis on hapravõitu ja mõtlesin, kas seal ikka osatakse tal silma peal hoida ja tema tervist jälgida ning kuidas ta ennast seal tunneb – vahest ei ole tegelikkuses kõik sugugi nõnda roosiline, nagu tema arvatavasti vaimusilmas ette oli kujutanud. Tuli aga välja, et kõik minu hirmud olid asjatud! Kohe esimesel külastuskorral sain aru, et ema on omadega väga rahul. Ta elab ühes toas endast kaks aastat vanema prouaga, kellega neil on omavahel hea klapp. Juba oli ta liitunud mitme huvitegevusega, mida neil seal pakuti: käsitööringi ja lauluklubiga, ja leidnud endale ümber hulgaliselt seltskonda. Ausõna, ema lausa särab nüüd iga kord, kui teda näen! Töötajatega rääkides olen aru saanud, et ka tema tervis on märksa paranenud – arvatavasti just sellepärast, et ta ei tunne ennast enam nii üksikuna ja stressi on vähem. Neil on seal ka mõnus hoov, kus nad saavad ilusate ilmadega istuda, juttu ajada ja päikest nautida.

Iga pere enda otsus
Mina olin oma ema hooldekodu osas igatahes väga positiivselt üllatunud. Olin ikka kujutanud ette, et hooldekodus valitseb muserdav õhkkond, hais, kehv toit, hoolimatu suhtumine. Täiesti võimalik, et selliseid ka on, aga õnneks nägin, et see ei tarvitse sugugi alati nõnda olla. Võimalik on ka see, et on toredad ja sõbralikud hooldajad, asukad ise enamuses rõõmsameelsed, tegutsevad, liiguvad, tunnevad veel elust rõõmu. Nii et mina soovitaksin selliste valikute ees seistes mõelda läbi konkreetselt enda pere vajadused ja soovid. Ei tasu mõelda, mida arvavad teised – kui ikka sinu emale või isale või vanaema-vanaisale selline elukorraldus hästi sobib, siis ei ole selles midagi halba! Eks minagi sain mõne asjast mitteteadva inimese käest kommentaare, et no kuidas te panite ema hooldekodusse, kas enda juurde siis võtta ei saanud... Jah, meie oleksime ju saanud ja meeleldi võtnud, kui ta nõus oleks olnud. Aga mõnikord võib olla ka selliseid olukordi, kus ei olegi muud lahendust, oletame, et lihtsalt ei ole võimalik eluga mitte toimetulevat eakat enda juurde võtta, elatakse näiteks mitmekesi juba tillukeses ühetoalises korteris vms. Või on tegemist sellise eakaga, kes vajab iga päev pidevat hooldust – kuidas töölkäiv inimene peaks saama seda korraldada? See on keeruline teema ja rõhutan veel kord, et iga pere peab need otsused tegema ise.”



Vaadatud 703 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Nii

Iga algus on ilus - abielu, sõprus, töökaaslased, vanadekodus oleminegi, iseasi muidugi mis edasi saab ... ? Mis veel pani kulmu kergitama? 1. Nii nagu ma aru saan, on vandekodud nende jaoks, kes vajavad vähest abi ehk suudavad ikka mingil moel endaga hakkama saada ning hooldekodud on pidevat abi vajavatele voodihaigetele. 2. Pildi peal tundub olevat vanaema oma lapselapsega, mitte ema tütrega. Vanurid saavad üldjuhul nagunii seda, mida nad tahavad ehk suudavad nagu väikesed lapsedki, ülihästi ümbritsevaid emotsionaalselt mõjutada. Olukordi ja inimesi on muidugi erinevaid. Mis sobib ühele, on täiesti vastuvõetamatu teisele. Lõpetuseks. Loetud lugu on üldjoontes võrdlemisi teoreetiline ja ilustav. Selliseid teemasid suudavad paremini avada need, kes vanuritega rohkem aega koos on olnud.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi