Suhted: "Ema tahab vanaemaks saada ja muudkui käib sellega peale!"

17.11.2019 20:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto
Kommentaarid
4
Foto:

25aastane ­Annely on parajas segaduses - ­tema ema ­tahaks kangesti lapselapsi saada ja neid ­nunnutada ning räägib sellest kogu aeg.

Annely ise eelistaks aga õpingud lõpetada, hea töökoha otsida ja ka isiklikus elus on hetkel olukord parajalt ebaselge. "Kuidas ema küll aru ei saa, et mul pole ju praegu kiiret kuskile?" on neiu pahane.
Annely räägib, et on hetkel viimase kursuse tudeng. "Elan emast eraldi ja mul on noormees, kellega siiski esialgu veel koos ei ela," jutustab ta. "See on selline üsna värske suhe, võiks nii öelda, ja me ei taha kiirustada. Seda kummalisem on ema suust kuulda pidevaid märkusi ja õhkamisi stiilis, kui väga tema ikka ootab lapselapsi ja mida kõike tema siis tahaks nendega koos teha ja mida neile osta jne. Olen kogu aeg talle öelnud, et sellega läheb aega. Võib-olla ongi asi selles, et ema sünnitas mind üsna noorelt (oli siis just 20aastaseks saanud) ja ta on siiamaani arvamusel, et selline ongi normaalne vanus.
Aga tänapäeval ju siiski võiks pisut oodata, oma elu enne paika saada! Eriti veel sellises olukorras nagu mul, kus ei ole kindlat ega pikaajalist suhet ning kus koolgi on esialgu veel pooleli, töökoht on ka selline, mille tahaks nagunii esimesel võimalusel ära vahetada, praegu on see lihtsalt üks väheseid variante, mis sobib hästi kooli kõrvalt. Lisaks võiks ema taibata ka seda, et väga noorelt sõlmitud suhted ei jää sageli püsima, temagi ju kasvatas minu üles üksi – mu isaga nad läksid lahku juba siis, kui olin vaevalt paariaastane. Mina olen muidugi vanem, kuid enne lapsesaamist peaks oma suhtes ikka väga kindel olema, nii leian mina. Peaks olema pikemalt koos ja teist inimest tundma õppima enne. See pole otsus, mida uisapäisa teha!

Emotsioonid mõistusest ­tugevamad
Mul on selline tunne, et ega ema midagi väga selgelt ei mõtlegi, kui ta tuleb jälle järjekordse papupaariga, et: no vaata kui nunnud, ma lihtsalt pidin need ära ostma, küll neid varsti vaja läheb! Minu selgituste peale ta ütleb alati, et saab aru. Kuid alati lisab ta sinna juurde mingi meeldetuletuse, et ega ikka naise viljakas aeg ei kesta lõputult, varsti on juba raskem rasestuda ja vanuse suurenedes kasvavad ka igasugused terviseriskid, nii enda kui lapse omad. Ee... mis ma siis nüüd ema arvates peaksin selle infoga peale hakkama? Sünnitama lihtsalt sellepärast praegu, et äkki hiljem ei saagi? Suva sellest, et pole kool veel lõpetatud, pole kindlat suhet, pole tööd... Minu meelest oleks see vastutustundetuse tipp, ja no hei – ma olen alles kakskümmend viis! Saaks veel kuidagi aru, kui kümme aastat vanema naisterahva pärast sedasorti muret tuntaks. Et äkki läheb õige aeg mööda. Minul on ju seda viljakat aega ikkagi eeldatavasti nii viieteistkümne aasta jagu veel alles, järelikult küll ja küll!
Eks minagi saan selles mõttes emast aru, et ta on ju üksik inimene, mina olen ainuke laps - muidugi oleks tal jube tore, kui oleksid lapselapsed, kellega tegeleda. Küllap ta need lapselapsed endale ühel päeval ka kindlasti saab. Kuid seda siis, kui mina nad saada otsustan, mitte ema pealekäimise tulemusel.

Elagu oma elu
Ema võiks minu meelest elada oma elu ja keskenduda praegu millelegi muule kui vanaemarollile, kui seda hetkel silmapiiril terendamas ei ole. Ta on alles 45aastane, parimas tööeas inimene, otsigu endale sõpru ja hobisid, käigu reisimas, tehku midagi! Ma küll ei kujuta ette, et sellises vanuses oleks ainuke unistus vanaemaks saamine. Olen talle neid asju öelnud, muidugi viisakas ja delikaatses vormis, aga tema kipub ikka solvuma. Et ega siis üks ei välista teist, võib ju elada aktiivset elu ja sellegipoolest unistada pere suurenemisest. Ei noh, unistagu siis, seda ei saa keegi keelata, aga pole vaja sellest pidevalt rääkida, vihjeid teha ja papusid kokku osta! Selline asi jätab juba ahistamise mulje."



Vaadatud 679 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Men

Ilmselt paljudel emad sellised. hea ju kui tunneb huvi! Muidu varsti rong läinud.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi