Suhted: Emale ei meeldi tütre noormees

19-aastane Kaisa (nimi muudetud) räägib sellest, kuidas ema tal sugugi oma elu elada ei taha lasta ning käib peale, et ta lõpetaks suhted noormehega, keda Kaisa väga armastab.

“Elan olude sunnil praegu veel ema juures, kuna olen esimest aastat tudeng ja kuidagi ei tahaks kooli kõrvalt tänavu veel tööle minna – käin päevases õppes ja loenguid on hästi tihedalt, õppimist ka palju,” räägib Kaisa. “Juba üle aasta on mul olnud kindel noormees. Ta on minust aasta vanem ja töötab kelnerina. Probleem on ainult selles, et mina teda enda juurde külla kutsuda ei tohi ning pean pidevalt kannatama oma ema terrori all, ta kogu aeg viriseb mu kallal, et too poiss ei ole minu jaoks piisavalt hea! Ma ei saa lihtsalt aru – kutt on korralikust perest, ei joo ega tarvita mingeid uimasteid, tal on oma sissetulek ja teenib koos jootrahaga üsna normaalselt…

Ema arust on tegu äpuga
Olen loomulikult ema pinninud, et millest tema negatiivne hoiak on tingitud. Minu üllatuseks selgus, et teda häirib asjaolu, et noormees midagi ei õpi, vaid otsustas peale keskkooli kohe tööle asuda. Nimelt ei ole kelneri töö ema arvates piisavalt asjalik amet ning tema arust peaks üks meesterahvas ikkagi ennast harima ja täiendama, et elus midagi muud ja paremat saavutada. Ja ta on täiesti kindel, et ilma ülikoolihariduseta inimene pole tänapäeval mitte keegi! Üritasin siis selgitada, et pigem on asjalood just vastupidi ja üksnes haridus ei ole veel mingisuguseks garantiiks, aga noh – emasid vist nii naljalt ümber ei veena. Tal on oma kindlad väljakujunenud põhimõtted ja talle midagi selgeks teha on äärmiselt keeruline. Seepärast ei olegi ta oma suhtumist muutnud, minu pingutustest hoolimata.

Koos saab olla vaid poisi juures
Nüüd võib muidugi öelda, et mis vahet seal on, mida mu ema mõtleb – mina olen ju ikkagi juba täisealine inimene ja tean ise, kuidas ma oma elu elan ja kellega käin. Aga paraku mängib siin nüüd olulist rolli see, et ma elan ju ema katuse all. Ja ema jaoks ei ole mu noormees meie pool teretulnud, seega saame koos olla üksnes tema juures – tal on üürikorter… Ainult ühe korra ongi ta mu emaga kohtunud, see oli juba päris ammu, meie suhte alguses. Tookord kutsusin poisi enda juurde ja tahtsin teda ka emale tutvustada, aga just siis kogu see jama ja ema foobiad alguse saidki… Nimelt uuris ja puuris ema tema käest tookord igasuguseid asju ja oli üsna šokeeritud, kui kuulis, et kutil mingeid peadpööritavaid karjääriplaane ei olegi. Ega ta talle muidugi otse midagi ei ütelnud, aga pärast virises minu kallal pool õhtut, et ma oleksin võinud leida endale ikka kellegi, kes tulevikus ka peret üleval jaksaks pidada. No mida, me oleme ju praegu veel nii noored ja ei mõtle nagunii mingi pere peale! Küll selle peale jõuab tulevikus mõelda ja pealegi, inimesed ja nende ambitsioonid ju muutuvad! Poiss pole kunagi öelnud, et ta tahaks eluks ajaks kelneriks jääda, lihtsalt tema jaoks on olulisemaid asju, kui karjääriredelil üha ülespoole rühkimine. Kas suurepalgaline töö on siis tõesti see kõige tähtsam?”