Suhted: Geinoormees: "Eestis ei ole enam turvaline elada!"

27.10.2019 21:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto
Kommentaarid
19
Foto:

Kristjan on 24aastane noormees, kes õpib ülikoolis meditsiini ja unistas juba lapsena arstiks saamisest.

Oma unistustes nägi ta ikka töötamas end ühes Tallinna suurimas haiglas. Nüüd aga kaldub ta arvama, et kolib hoopis Rootsi või mujale vabameelsemasse riiki – Kristjan on nimelt homoseksuaalne ja viimase aja sündmuste valguses tunneb ta, et Eestis pole tal enam turvaline elada.
Kristjan räägib, et sai juba varases teismeliseeas aru, et talle ei meeldi tüdrukud, vaid hoopis teised poisid. "Esialgu hoidsin neid tundeid vaka all, mitte keegi ei teadnud midagi ja armumised möödusid nii, et teine osapool ei osanud üldse midagi aimatagi," tunnistab ta. "Alles keskkooli lõpus hakkasin ma otsima ja leidma teiste omasuguste inimeste seltskonda ja leppima sellega, kes ma olen. Sain aru, et ma ei soovi lõpmatuseni endale valetada. Korrapealt muutus mu elu nii palju lihtsamaks kui ka palju keerulisemaks. Lihtsamaks, kuna südames oli kergem tunne – ma olin nüüd lõpuks aus, ei pidanud valetama endale ega teistele.
Sellega oli kohe nagu suur koorem mu õlgadelt võetud. Raskemaks muutus elu aga seetõttu, et mitte sugugi kõik mu lähedased ei suhtunud mõistvalt ega toetavalt. Oli neid, kes kartsid, et ma hakkan nüüd tänavatel lippudega lehvitama ja nii-öelda usku kuulutama - milline jaburus! Mina olen ju ikka see sama inimene, kes ma alati olen olnud, ega ma siis ei lähe peast lolliks sellepärast, et julgesin välja öelda, kes ma olen.
Õnneks said lähedased enamuses siiski aru ja keegi minuga suhtlemisest seetõttu ei loobunud küll. Elasin siis oma elu edasi, läksin ülikooli ja lootsin hakata teostama oma suurt unistust, nimelt õppida arstiks. Mu isa töötab suures haiglas (mitte küll otseselt arstina) ning olen aastaid mõelnud, kui tore oleks kunagi ka ise sinna tööle tulla. Ravida ja aidata inimesi.

Inimesi ähvardati ja mõnitati
Kahjuks olen viimasel ajal kogenud nii palju negatiivset suhtumist endataolistesse inimestesse, et kardetavasti see Eestis töötamise unistus ainult unistuseks jääbki. Meediaväljaannete netikommentaatorid sõimavad minu kogukonna inimesi ropult ja rõvedalt, aga kui see sõim ainult netti jääks, siis ei olekski veel kõige hullem. Kommentaatorid sõimavad ju kõiki, sellega saaks hakkama. Hullem on see, et viimasel ajal on hakanud teatud erakondade esindajad ka lausa reaalselt ähvardama.
Ma ise Pärnus ei ela, küll aga mitu mu sõpra. Nemad on mulle rääkinud, mis seal on aset leidnud. Kuidas hiljaaegu aset leidnud filmifestivali ajal varitseti kinokülastajaid, hakati hoone trepi peal neid mõnitama ja kommenteerima. Kuidas nüüd tungiti lausa üritusele sisse ja hakati seal ähvardama ning samuti muidugi mõnitama.
Inimesed, kes tahtsid pahaaimatult filmi vaatama või üritusele tulla, olid täiesti šokeeritud. Tekkis tunne, et ei saa enam kuskil ennast turvaliselt tunda, ja see tunne tekkis ka minul Tallinnas elades. Kui kaua läheb aega, enne kui sellised raevukad ähvardusaktsioonid pealinna jõuavad? Ma kardan, et see võib juba varsti nii olla. Nii olen ma nüüd jõudnud kindlale otsusele - ma ei soovi sellises Eestis elada.

Suund välismaale
Olen otsustanud, et lõpetan õpingud küll Eestis ära, aga seejärel suundun kusagile välismaale, näiteks Rootsi, kus ühiskond on avatum ja sallivam. Kurb on küll, tahaks kodumaal elada ja töötada, aga ma ei taha riskida oma turvalisusega. Näen, et inimesed on siin niivõrd vihkamist täis, ja asi läheb pigem hullemaks kui et midagi paremaks muutuks.
Kardetavasti võtavad paljud minusugused noored sellise teekonna jalge alla, sest nad ei julge enam siia jääda. Minu meelest võiks siin olla mõttekoht, kui paljud noored spetsialistid Eestist lahkuma hakkavad, ja miks nad seda teevad – et alati ei ole küsimus palganumbris, vaid selles, kuidas erinevustesse siin suhtutakse. Kui ei tunne ennast turvaliselt, siis oledki sunnitud mujale minema."



Vaadatud 964 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
indrek2

Me armastame ka teid!

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi