Suhted: "Jah, mu laps on ülekaaluline. Ei, ta ei õgi rämpsu!"

27.05.2018 19:05
Anna-Britt Gnool
Kommentaarid
3
Foto:

Susan (29) on 6-aastase üsna tugevas ülekaalus poja ema. Ta on käinud lapsega arsti juures, ­järgib üsna rangelt ­toitumissoovi­tu­si, aga poisi kaal ei ­taha ikka langeda.

"Nõme on see ühiskonna suhtumine, et kui laps on kogukam, siis küllap muudkui õgib rämpsu ja ema ei viitsi korralikku sööki teha," on ta nördinud.
Susan jutustab, et tema poeg Aron (nimi muudetud) oli sündides täiesti keskmises kaalus laps, ka veel kahe-kolmesena polnud ta teistest sugugi suurem. "Kuskil neljaselt vaatasin, et laps on aastaga järsult priskemaks läinud," meenutab ta. "Ka perearst märkis ära, et kaalu on pisut palju juurde tulnud. Kahjuks läks asi sealt edasi vaid kehvemuse poole. Aroni kaal tõusis ja tõusis ning praeguseks, kuue ja poolesena, on ta oma vanuse kohta ikka üsna tõsises ülekaalus. Oleme käinud lisaks perearstile ka toitumisnõustaja juures ning võtnud tema soovitusi täie tõsidusega. Komme-šokolaade ei söö Aron üldse, magusast vahel harva vaid jäätist ning sünnipäevadel kooki. See on kõik, muidu sööb ta korralikku toitu, mida ma eelkõige just tema pärast igapäevaselt valmistan - supid, hautised, pudrud, ühepajatoidud... Hästi palju on meie menüüs köögivilja ja lahjat liha. Portsjonid on samuti mõistliku suurusega, ma pigem näen sageli isegi vaeva, et laps korralikult kõhu täis sööks. Isu on tal niruvõitu, kaugel sellest hundiisust, millega ülekaalus lapsi tavaliselt ette kujutatakse ja igasugustes komöödiafilmides näidatakse. Siit jõuangi asja juurde, mis mulle lisaks lapse kaalule veel palju meelehärmi valmistab - inimeste suhtumine temasse, minusse ja üleüldse kogu sellesse probleemi. Arvatakse, et küllap sööb laps palju maiustusi ja rämpstoitu. Eriti vihastasin, kui lasteaias õpetaja hakkas minuga rääkima, et kodus peaks ikka rohkem ise toitu valmistama... mida ma tema arust siis teen? Topin talle McDonaldsi eineid ja pitsasid sisse?

Kogu toitumine kontrolli all
Lapse kaal jääb alatasa kõigile ja kõikjal ette. Tänaval võhivõõrad kommenteerivad, üks isa ütles oma jäätist nuiavale tütrele, et kui palju jäätist sööd, oled ka varsti samasugune nagu see poiss seal... Sugulased ahhetavad meiega kohtudes ja vangutavad pead, et poiss muudkui kosub ja kosub. Uurivad minu käest põhjalikult, mida ta küll sööb, ja ei taha uskuda, kui ma meie menüüd kirjeldan. Jäädakse kahtlustava näoga vahtima, et küllap ta kusagil ikka neid komme ja krõpse sisse vitsutab. Ei tea, kuidas ja kus kohas?! Laps käib alles lasteaias, sealne toit on samuti korralik, komme ei pakuta isegi sünnipäevadel, vaid pigem puuvilja või muud tervislikumat. Üksi Aron veel loomulikult kuskil ei käi. Oma väike taskuraha on tal küll olemas, aga seda kasutab harva - pigem kogub ühe või teise Lego ostmiseks. Nii et tema toitumine on täielikult minu ja tema isa kontrolli all. Olgu igaks juhuks öeldud ka see, et isa suhtub lapse toitumisse samuti täie tõsidusega ning nad ei lähe minu eest salaja kuskile pirukaid ja šokolaade pugima. Ka liikuda püüame perega ühiselt nii palju kui võimalik - ilusate ilmadega kindlasti iga päev teeme mingi pikema jalutuskäigu või rattaringi. Samuti käib Aron kahes trennis. Ja kõige selle juures ei näita kaal vähimatki langust.

Natuke taktitunnet ei teeks paha
Me käime nüüd ka mitmete arstide juures ja uurime, kas Aroni kaal võib olla seotud mõne terviseprobleemiga. Ma ise usun pigem seda, et ta lihtsalt kasvab ühel hetkel sellest priskusest välja. Olin ka ise lapsena pontsakam - tõsi küll, mitte niivõrd ülekaalus - , aga kooli minnes hakkasin rohkem pikkust viskama ja kõik läks joonde. Loodan südamest, et ka Aroniga on sama teema. Seniks aga - mulle tundub, et inimesed üldse ei mõtle, kuivõrd nad võivad oma kohatute kommentaaridega haiget teha nii ülekaalulisele lapsele endale kui tema vanematele. Eeldatakse automaatselt, et ju ta muudkui õgib, ja laisk ning loll ema ka ei viitsi korralikku toitu valmistada. Ei ole alati nii! Ärge eeldage, ärge imestage, ärge pungitage silmi ega tehke halvustavaid märkusi. See ei ole absoluutselt teie asi. Võib-olla tegelevad nii vanemad kui laps ise selle probleemiga päevast päeva, püüavad ja pingutavad, aga kasu ei ole... See on umbes sama, kui viljatu paari käest uuritakse alatasa, millal need lapsed ometi ükskord tulevad? Täpselt samamoodi kohatu ja haigettegev. Inimesed võiks oma elu elada!"

Vaadatud 1320 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
nõustun

Tere, nii nõustun teie artikliga, meil on kodus sama probleem poisiga ja mul endal ka. Raske on alla saada ja veel raskemaks teeb selle see kui kõik veel ümberringi kritiseerivad ja kommenteerivad, et peaksite oma toitumist muutma, nad ei teagi tegelikult kuidas / millised toidud meil kodus on ja arvatakse ka et igapäevaselt krõpsud, burksid vms. Vastik kuulda ja raske ühiskonnas olla ja liikuda ringi, kui igalpool on halvustavad näod.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi