Suhted: “Kadestan kohutavalt oma õde: tal on kõik, minul mitte midagi!”

07.08.2022 23:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto
Kommentaarid
2
Foto:

Reet (36) on eluaeg tundnud ennast oma vanemast õest inetuma ja rumalamana. Tänaseks on õel tore perekond, hästi tasustatud töö ja kaunis kodu, samuti on ta ümber palju häid sõpru, nagu alati on olnud. “Minu elu on totaalselt teistsugune ja ma ei saa sinna midagi parata, et teda nii väga kadestan,” ohkab Reet.

Reet tunnistab ausalt, et kadedus on inetu tunne ja ta sooviks meelsasti sellest kuidagi üle olla, lõpetada ometi kord enda ja õe võrdlemine. “Kahjuks on seda väga raske teha,” märgib ta. “Võib-olla on võimalik mind paremini mõista, kui jutustan natuke meie elust lähemalt, lapsepõlvest alates. Nimelt on mu õde (nimetan teda siin Maiks) minust kaks aastat vanem ja nii palju, kui ma teda mäletan, alati ka palju ilusam ja tublim olnud kui mina.
Lapsepõlvest mäletan, kuidas teda pidevalt mulle eeskujuks toodi: miks sina ei või olla selline nagu Mai, tema küll nii ei tee, vaata, kui ilusasti su õde mängib/joonistab/loeb... mis tahes tegevused ka polnud, ikka ja alati võrreldi mind temaga ja kunagi ei küündinud ma tema tasemele. Kui Mai õppis lugema juba neljasena, siis mina veerisin tähti veel esimeses klassis. Kui Mai nägi alati välja laitmatult puhas ja korralik ja kammitud, siis minu juuksed kippusid ikka sassi ja patsid lahti minema, alatasa suutsin ennast kusagil ära määrida. Koolis olid Mail puha viied, mina olin enamasti neljaline, sekka igal õppeaastal ikka ka mitu kolme. See pahandas vanemaid väga ja oi-oi kui palju oli näägutamist: kas mina tõesti ei saa ennast kokku võetud, vaadaku ma ometi, kui hoolega õpib Mai... Tegelikult ei õppinud ta midagi nii palju, Mail on lihtsalt erakordselt lahtine pea ning ta omandas koolis kõike lausa lennult – erinevalt minust.

Poisid tiirlesid õe ümber
Kui vanemaks saime, märkasin, kuidas kõik poisid tiirlevad õe ümber ja püüavad tema tähelepanu. Mind ei pannud kunagi keegi tähele, aga seal polnud ka midagi imelikku, sest Mai oli alati väga kaunis: pikkade sirgete heledate juuste ja siniste silmadega, klassikaliselt ilus tütarlaps, kelle seljas istusid ka kõige lihtsamad rõivad alati kenasti.
Mina olin lühem, jässakama kehaehitusega ja mul on suur nina ning üleliia ümmargune nägu. Pealekauba puudus mul igasugune flirtimisoskus ja nii mind kunagi keegi ei märganudki. Keskkooli lõpuks polnud mul kunagi ühtegi poiss-sõpra olnud, samal ajal kui Mail oli olnud selleks ajaks juba kaks tõsisemat suhet ja lisaks veel hulgaliselt neid, kes talle küll ligi tikkusid, aga kes talle endale huvi ei pakkunud. Ülikooliaastatel jätkus sarnane olukord.
Maid ümbritsesid austajad, ta käis sageli pidudel ja muudel üritustel ning selle kõrvalt suutis ta alati justkui mängeldes omandada kõik, mida oli vaja õppida. Mina taipasin juba esimesel kursusel, et olin eriala valikul eksinud ja et ma ilmselt ei soovi sel alal töötama hakata. Kuna aga tegemist oli tasulise alaga, mille õppemaksu isa tasus, siis ei söandanud ma siiski oma eksimust tunnistada ega ammugi mitte kooli pooleli jätta ning punnitasin ikka kuidagiviisi lõpuni välja, ise üsna nukker ja teadmatuses, mida oma eluga peale hakata.

Midagi pole muutunud
Nüüd, aastaid hiljem, pole ikka veel kuigi palju muutunud. Käisin ülikooli lõpuni ja asusin tööle hoopis teisel erialal, vahepeal abiellusin – küll ilma erilise suure armastuseta, aga olin õnnelik, kui leidus inimene, kes mind märkas. Polnud siis midagi imestada, et see abielu mõne aasta pärast lagunes, saime mõlemad aru, et pole teineteise jaoks õiged. Lapsi meie abielust ei sündinud ja olen mõelnud, et sellest on mul kõige rohkem kahju. Olen nüüdseks juba sellises vanuses, et laste jaoks pole palju aega enam jäänud. Töötan ikka samas asutuses, kuhu läksin peale kooli tööle – pole osanud midagi paremat leida ja eks ma olen seal harjunud ka. Rohkem suhteid kellegagi tekkinud ei ole ja sõpruskond on mul üldse ka väga ahtake. On üks sõbranna koolipäevilt ja üks töö juurest ja ongi kõik.
Seevastu Mail läheb suurepäraselt. Mai abiellus juba kümne aasta eest ja tema abielu on õnnelik, abikaasa on tal nägus ja jõukas mees, neil on ilus maja ja tänaseks juba ka kaks toredat last. Mai töötab oma abikaasa firmas ja juhtival ametikohal, eks ta on sinna ise päris palju panustanud ka ja võib öelda, et neil ongi perefirma. Nad reisivad sageli, säärastesse kaugetesse riikidesse, millest mina oma kesise palga juures võin vaevalt unistada. Kui mõtlen Mai ja tema elu peale, siis tuleb ikka parajalt nukker tunne peale ja ma ei saa sinna midagi parata, et olen kade. Kuidas küll on nii, et mõnele tulevad asjad elus sedavõrd kergelt kätte?”



Vaadatud 851 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
NM

Ohh Reedakene, anna oma number, ja teeme tutvust :) Küll siis hakkavad asjad ka paremuse poole pöörama :)

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi