Suhted: Kahe lapse isa: "Ma lihtsalt ei suuda enam seda tralli taluda!"

12.11.2017 23:05
Anna-Britt Gnool
Kommentaarid
6
Foto:

Meelis (34) on abielumees ning kahe laste­aiaealise lapse isa. Kui sageli kiputakse meedias oma pereelu idealiseerima, siis Meelis tunnistab tõtt: ta on hullumas.

Laste pidevad tülid, jonn ja kisa on kodu muutnud kohaks, kus ta sugugi olla ei taha. "Vahel istun pärast tööd veel autos, et mitte sinna hullumajja veel minna," pihib ta.
Meelise kahest lapsest esimene on planeeritud, teine mitte. "Mõtlesime abikaasa Kaiaga, et teine võiks tulla kuskil siis, kui esimene laps on umbes viie-kuueseks saanud," räägib ta. "Elu läks aga teisiti ja Kaia jäi lapseootele juba poolteist aastat pärast esiklapse sündi. Mõtlesime, et mis seal ikka - ehk ongi parem, kui lapsed saavad üheskoos üles kasvada, kindlasti on nad teineteisele suurepärasteks mängukaaslasteks. Pealegi rääkisid kõik tuttavad-sugulased ümberringi ka sama juttu - nii hea ikka, kui lastel on väike vahe! On neil koos lõbusam ja vanemad saavad kogu titenduse korraga kaelast ära. Paraku ei hoiatanud mitte keegi meid selle eest, milliseks põrguks võib selline kahe titega elu keerata. Ja põrgu on paraku kõige õigem ja tabavam sõna selle kohta, mis meie kodus praegu valitseb.
Hetkel on siis vanem laps neljane ja väiksem kaheaastane. Esiteks on kohutav see, missugust lärmi nad terved päevad läbi suudavad teha! Kõike on vaja rääkida ja üksteisele hüüda kõige valjema häälega, mida üldse jaksatakse teha. Kisatakse, karjutakse, jonnitakse, röögitakse. Meil on praegu just selja taga periood, kus mõlemad lapsed olid kaks nädalat lasteaiast haiguse tõttu kodus ja seda aega ei taha ma mitte meenutada ka. Ma tõesti ütlen ausalt, et ei tahtnud tihtipeale lihtsalt peale tööd koju tullagi. Teadsin ju, missugune hullumaja ees ootab. Istusin mitu korda maja ees autos ja kogusin ennast, et üles minna.

Liigse leebusega ei saa hakkama
Loomulikult on Kaiale langenud koormus veelgi hullem ja suurem kui minu omast üldse rääkida saab. Tema ei kurda palju, aga näen, kuidas kogu olukord teda kurnab. Tal on ka tekkinud mitmeid terviseprobleeme, mille põhjuseks nimetavad arstid ennekõike kurnatust ja stressi, pingelist elu. Ja pingetest ning stressist juba puudust meil ei ole. Olen püüdnud Kaiat nii palju aidata kui vähegi võimalik, aga paraku on mul tööl päris korralik koormus ja koju jõudes olen juba rampväsinud. Kaia töö on õnneks pisut kergema iseloomuga ja ta saab osaliselt ka kodus töötada - seepärast ongi ka laste haiguse ajal enamasti nendega kodus just tema. Ta on kahtlemata väga tubli ema, aga kohati minu meelest lastega liiga leebe. Lapsed istuvad talle pähe, ei kuula üldse sõna. Kui mina tulen ja kurjemalt midagi ütlen, siis enamasti kuulatakse. Mulle ei meeldi nendega pahandada, aga nii ei saa lihtsalt elada, et kõik on lastele lubatud. Käiakse sahtlite ja kappide kallal, kõik riided ja pesud tiritakse välja, trambitakse otsas, köögis tiritakse hommikusöögikrõbinate ja pudruhelveste pakid riiulitest maha ja kallatakse põrandale tühjaks, siis uisutatakse selle kõige sees. Mul oli riiulis korralik kogu DVD plaate, nüüdseks on enamus neist laste poolt hävitatud, karbid tühjaks tehtud, plaadid seest kaotatud või kriibitud. Esikus proovitakse jalanõusid jalga ja loobitakse need siis suvaliselt laiali. Käsid kokku korjata, läheb natuke aega mööda ja kõik on jälle segi.

Ju pole pereeluks loodud
Magamamineku ajaks mu pea valutab laste kisast ja kogu sellest trallist, mis nendega kaasneb. Jah, toredaid hetki on loomulikult ka, ja selge on see, et ma armastan oma lapsi. Lihtsalt see kõik on kohutavalt väsitav ja ma olen korduvalt mõelnud, et mina vist ikka ei ole pereeluks loodud. Ei, ma ei kavatse Kaiat ja lapsi maha jätta, mitte mingil juhul. Kaia räägib sageli, et need rasked ajad mööduvad ja peagi on lastega juba hoopis lihtsam - seda ma tegelikult usun ja seda aega ma ootan, selle aja nimel ma üldse kuidagi jaksangi edasi tiksuda.
Aga teadlikult ei oleks kindlasti kahte last nii väikese vahega plaaninud. Minu arust võiksid inimesed rohkem omavahel rääkida ka sellest, et ega ikka ei ole kõik nii jube tore ja roosamanna, kui sul on mitu pisikest last kodus. Meie puutusime kokku rohkem just selle tohutu optimismiga, et mõtle kui tore, saavad koos kasvada ja mängukaaslased olla ja... Keegi ei hoiatanud selle totaalse kaose eest, mis tegelikult toimuma hakkab."



Vaadatud 1162 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
vanaema

Hämmastav, kui vahvad lihtsameelsed noored vanemad. Lastega on see asi, et neid ikka tuleb kasvatada ja õpetada, muidu lähebki nii, et väiksed lapsed, väiksed mured-suured lapsed suured mured. Laps on ju sõber, aga kui ta ei oska sõber olla, siis aita teda ja õpeta, kulla mees.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi