Suhted: Kas jääda ootama või eluga edasi minna?

Möödunud suvel sattusin ma Eestimaa teises otsas festivalil tutvuma ühe vahva noormehega nimega Martin. Meil tekkis kohe hea klapp ja veetsime terve õhtu koos muusikat kuulates ja rääkides. Järgnevate päevade jooksul kohtusime festivalialal mitmeid kordi ja avastasime, et meil on palju ühiseid huvisid ja mõtteid.

Kui festival lõppes, otsustasime, et tahame kindlasti omavahel kontakti hoida. Vahetasime telefoninumbreid ja hakkasime kohe sõnumeid vahetama. Selgus, et Martin töötab ja elab minuga samas linnas ning nii hakkasimegi regulaarselt kohtuma. Martin oli väga huvitav ja tähelepanelik vestluskaaslane ning meie vestlused olid alati sügavad ja mõtlemapanevad. Hakkasime üksteise vastu üha enam huvi tundma ja lõpuks otsustasime ka ametlikult kohtama hakata ning veeretasime ka kokku kolimise mõtteid. Meie suhe oli imeilus ja kõik klappis meie vahel suurepäraselt. Olin nii õnnelik ja tundsin, et see ongi see, mida olin otsinud. Kuni selle saatusliku emailini.

Oodatud tööpakkumine
Nimelt oli Martin juba enne, kui meil tõsisemaks läks, kandideerinud tööle ühes suures rahvusvahelises kontsernis ja läbinud seal mitu intervjuu etappi, kuid päris tööle võtmine võttis meeletult aega ning ta oli sellest juba mõtetes loobunud eeldades negatiivset vastust. Ühel varakevadisel õhtul, kui vaatasime koos kortereid, tuli tema postkasti positiivse tagasisidega email ja kutsega asuda tööle ühes Euroopa suurlinnas. Kuna karjääriliselt oli see olnud tema elu unistus, ei saanud ma talle ka kätte ette panna ning nii ta selle vastu võttiski. Sellest emailist kuni reaalselt lennukile astumiseni kulus küll kuu ja natukene peale, kuid see oli ta nii tihe, sest siin tuli vanas töökohas lõpetada pooleli olevad asjad ning nii meie suhe esialgu pausile jäigi.

Kas tõesti kaugsuhe?
Esimest korda elus, pidin hakkama mõtlema, et kaugsuhted võivad olla erinevad, ses ka iga suhe on erinev, kuid üldiselt võin öelda, et kaugsuhe võib olla väljakutseid täis, kuid samal ajal ka väga rikastav ja sügav kogemus. See on keeruline, kuna kahe inimese füüsiline vahemaa tekitab igatsuse ja üksinduse tunde. Siiski, kaugsuhtel on ka positiivne kogemus, kuna see aitab arendada usaldust ja suhtlemisoskusi, samuti võimaldada mõlemale partnerile individuaalset ruumi ja iseseisvust. Kaugsuhtes on oluline tugev side ja vastastikune toetus, mis tugevdab suhet ja aidab suhetel vastu pidada ka raskematel aegadel. Seega, kaugsuhe võib olla nii positiivne kui ka negatiivne kogemus, sõltuvalt inimeste isiklikest omadustest, suhte dünaamikast ja kaugusest. Oluline on säilitada aus ja avatud suhtlus, leida võimalusi koos olemiseks ja toetada üksteist läbi raskuste.

Suhtlemine pole selgust toonud
Selge on see, et mina talle järele ei lähe. Sellest polnud kordagi enne juttu ja seda pole me otseselt ka praegu digitaalselt suheldes teemaks võtnud. Pärast seda kui ta on ennast uues kohas sisse seadnud ja ka elamise leidnud, lubasin küll koheselt külla minna, kuid selge on see, et sinna ta jääb nüüd vähemalt järgmised kolm kuni viis aastat. Üks osa minu soovib suhte lõppu, teine osa ikkagi arvab, et kuna oleme alla kolmekümne, siis pole ju tegelikult kiiret. Mina ajan siin omi asju, tema elab oma elu, digitaalselt pole me lahus, kuid füüsiliselt kohtume siiski mõned korrad aastas. Samas kui ikka väga igatseme, siis oleme tegelikult ju ainult paari tunnise lennureisi kaugusel või olen ma selles osas liiga naiivne? Igatahes praegu ma seda lõpetada veel ei taha.