Suhted: “Kas lapsed ja ­noored istuvadki vaid ­nutiseadmetes?!”

26.07.2020 21:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto
Kommentaarid
1
Foto:

Signe (33) lubas puhkuse ajal nädalakese hoida silma peal oma õe kahel lapsel - 7aastasel pojal ja 13aastasel tütrel.

“Mõtlesin, et minu juures suvilas on neil õues palju tegemist, kuid nood istusid ainult oma ­telefonis ja tahvelarvutis,” on naine nördinud. “Kas tõesti on see tavaline, et tänapäeval noored ongi sellised? Kus omal ajal sai suvel õues ringi joostud...”
Signe tunnistab, et kuigi ta on muidugi palju kuulnud sellest, et noored oma aega põhiliselt nutiseadmetes veedavad, siis kokku puutus ta sellega nüüd esmakordselt. “Mul ei ole endal lapsi ning ega peale õelaste pole ma lastega ka kuigi palju kokku puutunud,” tunnistab ta. “Minu enda sõbrad ja tuttavad on rohkem sellised kunstiinimesed, kellel pole kombeks pidevalt sotsiaal­meedias ja sellega seoses telefonides-arvutites istuda.
Meil on rohkem muud huvid, näiteks loetakse palju, mina ise armastan väga ka maalida. Neid mõlemat tegevust kavatsesin ma puhkuse ajal oma suvilas ka võimalikult palju harrastada. Kuid õde ja õemees soovisid nädalaks üheskoos reisile sõita ja neil oli probleem, kes vaataks sel ajal lapsi. 13aastane on küll juba päris suur, kuid ega tedagi nädalaks üksipäini ei jäta, väiksemast rääkimata. Mina olen oma tädirolliga väga rahul, seega muidugi pakkusin ma kohe välja, et minugi poolest võivad lapsed ju minu juurde suvilasse tulla.
Kui nad sellega muidugi nõus on. Õde oli mu ettepaneku üle väga rõõmus ning asi sai kokku lepitud. Seniajani piirdusid minu lapsehoidmiskogemused mõne üksiku korraga, mil oli vaja emba kumba lastest valvata paari tunni vältel, kui vanemad näiteks kinos või teatris käisid. Nüüd aga pidid nad nädal aega minu juures elama. See muidugi pisut hirmutas mind ja eks ma pisut enda­misi kirusin ennast, et pidin ma nüüd nii vastutulelik olema! ­Tegelikkuses selgus, et paanikaks polnud põhjust, lapsed on päris suured ja tublid, aga... üks asi jäi mul ikka südame peale küll.

Õue tuli meelitada
Minu jaoks oli see nii hämmastav, et lapsi tuli õue lausa meelitada, isegi ilusate ilmadega, isegi nooremat! Mäletan, kuidas ma ise kunagi lapsena õues ringi jooksin, küll teiste omavanustega koos, küll ka täitsa üksi ja mõtlesin igasuguseid mänge välja. 13-14aastaselt olid mul lähedased sõbrannad, kellega sai kõikjal koos oldud ja ühe sõbranna aed oli lihtsalt maailma parim paik! Seal me päevitasime, lugesime raamatuid ja ajakirju, käisime vahepeal jäätist ostmas, lobisesime ja jube lõbus oli. Nooremast vanusest ei tasu rääkidagi, siis ma suvisel ajal õues praktiliselt elasingi, mängisime igasuguseid mänge teiste omavanustega.
Nüüd aga tuleb välja, et õelastel toimub kogu sõpradega suhtlemine ainult neti teel, isegi seitsmesel! Küsisin, kas te siis ei tahaks kedagi endale siia külla kutsuda (mu suvila ei ole nende endi kodust kuigi kaugel, et vahemaa probleemiks oleks). Ei olnud kumbki eriti huvitatud sellest, noorem mokaotsast ütles, et võib-olla, vanem kehitas üldse vaid õlgu. Temaga tuligi siis kohe jutuks, et üksteisel eriti külas ei käida, rohkem ­suheldaksegi neti teel. Eriti suvel, kus osad üldse ära on sõitnud. No sellest ma saan aru, aga kas see on siis põhjus toas istuda ja telefoni ja tahvelarvutit näppida päevad otsa? Õelt ja õemehelt ma suuri juhiseid kaasa ei saanud ka, kui palju seda asja lubada. Nemad ütlesid lihtsalt, et vaadaku ma, et lapsed piiri peaksid ja kogu aeg arvutis ei istuks.

Miski ei sobinud
Üritasin igasuguste nippidega lapsi nutiseadmetest eemale saada, aga kahjuks ei osutunud ükski katse väga edukaks. Tõin näiteks raamatukogust hunniku raamatuid, just selliseid, mis sobisid ühele ja teisele ­vanusele. Tulemus oli see, et mina ise hakkasin neid lugema, lastele polnud raamatud üldse teemaks ja tuli välja, et lugemis­harjumust pole kummalgi.
Püüdsin lihtsalt lobiseda, rääkida maast ja ilmast – no ei viitsita, üks silm piilub ikka telefoni. Kutsusin, et lähme ja jalutame metsas – no kuidagimoodi tulid, aga polnud me veel kuskile jõudnud, kui juba olid jalad väsinud ja palav ja üleüldse, tahaks tagasi. Käisime loomaaias, seal oli sama virin mõlema poolt – palju käimist, väsitav, millal me koju läheme? Kodus, teadagi, asus üks kohe mängima telefonis, teine tahvlis.
Ma olin lõpuks päris nõutu. Tekkiski küsimus, kas see ongi tavapärane, et lapsed ei tahagi midagi muud enam üldse teha peale telefonis või arvutis istumise? Õele kurtsin ma seda lugu, kui ta tagasi tuli, et ma tunnen ennast veidi ebaõnnestununa. Ei osanud vist lastele tore olla. Õde aga naeris vaid ja ütles, et ma muretsen liiga palju, ta lapsed olevatki sellised.
Nüüd ma ei teagi enam mida mõelda, kas selline asi on tõesti uus normaalsus? Ongi täna­päeval asi kohe nii hull? Siis tekib küll natuke kõhe tunne, et mis sellest uuest noorte põlvkonnast küll saab, kogu elu on vaid veebikeskkonnas...”

 



Vaadatud 558 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Loomulik ju

Virtuaalsus on reaalsusest kaunim. On loomulik, et sinna põgenetakse. Tuleb kunagi see ulmekirjanike unistatud aeg, mil inimene saab oma keha hüljata ja lasta oma mõistuse mingisse digivõrku teisaldada, võib see olla mõnus võimalus.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi