Suhted: "Kas mees on memmekas? Ema on ta ainuke sõber..."

29.09.2019 22:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto: A. Pärtel
Kommentaarid
1
Foto:

Kristin (28) tutvus ­hiljuti toreda mehega ja nad peavad juba ka kooseluplaane.

Kõik oleks tore, kui mitte üks asi naises suurt hämmeldust ei tekitaks: nimelt veedab mees praktiliselt kogu oma vaba aja ema seltsis. "Paistab, et tal ei ole ühtegi sõpra peale ema," imestab Kristin. "Nad käivad alatasa koos poes, raamatukogus, kohvikus..."
Kristin ja tema noormees Kaido (30, nimi muudetud) on tuttavad olnud peaaegu viis kuud. "Oleme tööalaselt kokku puutunud juba pikemat aega, ta pole küll mu kolleeg, kuid oleme teinud mõnda aega koostööd," räägib Kristin. "Ja siis millalgi kutsus ta mind kohvile. Ma läksin, sest Kaido oli mulle endale ka juba mõnda aega silma jäänud. Meil oli väga tore, ja kohe sai selgeks, et tahame teineteist veelgi näha. Suhe algas, varsti hakkasime koguni kooselu plaanima, aga tasapisi märkasin ma midagi kummalist ja nüüd ma tõtt-öelda ei teagi, kuidas sellesse suhtuda.
Nimelt saab Kaido oma emaga väga hästi läbi. See oleks muidugi ainult tore, kui see nende omavaheline suhtlemine ei oleks niivõrd sage. Nad teevad praktiliselt kõike koos. Nojah, minuga väljas käib Kaido enamasti küll muidugi ilma emata, aga muidu kuulen ma alalõpmata, kuidas ta käis emaga koos raamatukogus, ühes või teises poes, lihtsalt ema juures külas aitamas tal seda, teist või kolmandat asja teha, siis külastasid nad koos ühte kontserti, kuhu minul töö tõttu polnud võimalik Kaidoga koos tulla...
Ema on tal 65aastane, äsja pensionile jäänud nooruslik proua ning Kaidol on ka kuus aastat vanem õde, kes paraku elab välismaal ja käib Eestis harva. Eks nii klammerdubki ema oma noorema lapse külge. Arusaadav, et ta tunneb ennast üksikuna – Kaido isa on aastaid surnud –, kuid ta võiks ometi aru saada, et täiskasvanud lapsel on siiski ka oma elu!

Asi on mõlemapoolne
Paraku ei ole asi üldse nii lihtne, et ainult ema klammerdub. Kaido ise paistab väga nautivat ema seltskonnas viibimist ja on tulnud isegi ette, et meie omavahelisele ammu plaanitud üritusele jääb minemata, kuna emal on ühes või teises asjas abi vaja. Küll on tervis kehv ja vaja midagi poest tuua, küll on kodus midagi katki läinud, näiteks telekas või ei taha arvuti hästi töötada. Tema vabandus on alati see, et ema on ju juba eakas ja üksik, tal pole kellegi teise poole pöörduda. Ja et mis poeg ta selline siis oleks, kui ema ei aitaks.
Ema on tal iseenesest kena ja sümpaatne inimene, ega ma selles osas midagi ei ütlegi. Aga kas täiskasvanud meesterahval ei võiks olla ka muid sõpru ja kaaslasi peale ema? Kas on normaalne olla absoluutselt pidevalt oma emaga kontaktis, ühel või teisel moel? Mind ärritab see ja teeb samas ka murelikuks.
Mul on tunne, et isegi mina olen Kaido jaoks teisejärguline, esimesel kohal on ikka ja alati ainult ema. Kas sellisel alusel üldse saab mingi suhe püsima jääda?
Käivad aga nagu tuvikesed jälle kahekesi poes ja raamatukogus, minule öeldakse, et sina puhka! Ma mõnikord lausa imestan, et Kaido üldse ema juurest välja on kolinud. Ega ta tegelikult polegi kaua aega iseseisvalt elanud, kuuldavasti kolis ta ema juurest välja alles kolm aastat tagasi...

Tundub ohumärgina
Olen sellest loost rääkinud mõnedele sõbrannadele, kes üksmeelselt leiavad, et selline asi on päris suur ohumärk. "Memmepojad ei muutu kunagi," öeldi mulle. Nüüd olen päris nõutu, et mida siis teha? Kas tõesti jätta mees maha sellepärast, et ta oma emaga hästi läbi saab - iseenesest tundub ju narr põhjus. Kaido on muidu hästi südamlik, hoolitsev ja hea iseloomuga noormees, meie vahel on muus osas kõik hästi. Kui vaid tal natukegi rohkem iseloomu oleks ja ta pisutki oma ema põllepaeltest lahti suudaks lasta... siis oleks kõik ju täiuslik. Mida küll teha, et ta rohkem omaenda elu peale hakkaks mõtlema?"



Vaadatud 800 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Poja

teab et ema juures voodis on rohkem soojust.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi