Suhted: “Kas on normaalne, et 3aastane terroriseerib tervet peret?”

Annika (32) on väga mures oma õe pere pärast. “Noorem laps karjub ja röögib alailma ning tänu sellele saab alati oma tahtmist,” räägib ta.

“Õde ja tema mees ning vanem tütar on kõik suures stressis ja väsinud, keegi ei suuda ­selle kisa sees normaalselt elada. Kardan, et see jonnakas laps ajab nad varsti lahku!”
Annika jutustab, et õde on noorema lapsega hädas olnud juba imikueast saati. “Tütar oli tal hästi rahulik ja lihtne laps, kuid pojaga on olukord sootuks teine,” räägib ta. “Poeg karjus tal praktiliselt terve beebiea, neil oli pikalt probleeme gaasidega, aga ka siis, kui nendest üle sai, ei paranenud olukord. Laps oligi lihtsalt sellise väga hapra närvikavaga ja virises hommikust õhtuni. Õde lasi talle igasuguseid terviseuuringuid teha, kuid kõik oli korras ja on praegugi, kus olukord nende peres on juba väga hull.
Õepoeg on tänaseks päevaks kolm ja pool aastat vana, varsti saab juba neljaseks. Nii palju kui mina seda last näinud olen, jonnib ja viriseb ta praktiliselt kogu aeg! Ka õde ise kurdab seda alatihti, kui väsinud ta sellest on, et kohe kui lapsele midagi ei meeldi, pistab ta valju häälega röökima.
Õde tunnistab, et on mõned korrad sellises olukorras talle järele andnud – näiteks kaupluses ostnud soovitud asja, sest lihtsalt on tõesti tarvis ostud lõpuni teha ja ei ole mõeldav oma jonnipunniga sealt lihtsalt midagi ostmata välja kõndida. No ja nüüd muidugi kasutabki laps seda trikki ära, hakkab üürgama nagu udupasun, kui midagi ei meeldi või kui ta midagi saada tahab. Minu peal need võtted ei toimi, mina lihtsalt põhi­mõtteliselt ei allu sellisele manipulatsioonile, kuid näiteks meie ema, kes lapselast ikka aeg-ajalt hoiab, teeb küll kõik selleks, et lapsuke rahulik oleks ja sedamoodi röökima ei pistaks.

Terve pere suures stressis
Kuna seda kisa tuleb ette ikka pidevalt ja iga päev, on terve pere väga suures stressis ja pinge all. Õde on telefonis mitu korda lausa nutnud sellest rääkides, mismoodi poeg jälle on pool päeva karjunud – näiteks sellepärast, et isa tõi tervele perele jäätiseid ja poisile Lotte jäätist, mis on alati tema suur lemmik olnud, kuid just sel päeval soovis poiss hoopis seda Premia jäätist, mida oli toodud tema õele...!
Vale jäätis virutati nurka ja röögiti tundide kaupa kõrvulukustavalt. Ma kuulan neid jutte imestusega ja ei suuda mõista, kuidas õde ja õemees ei suuda kolmeaastast kasvatada. Kuidas nad endale nii totaalselt pähe on lasknud istuda? Midagi väga otse ei saa õe käest küsida ka, sest ta niigi kurdab kogu aeg, kuidas miski ei aita. Ta on lapsega isegi psühholoogi juures käinud, kuid tolle arvamuse kohaselt elab poeg lihtsalt kodus välja oma laste­aias käimisest saadud pingeid ning see olla väga hea ja normaalne, et lapse jaoks on kodu see turvaline koht, kus ta julgeb end välja elada. Seda ­olevat tarvis lausa tunnustada!
 Laps peabki saama oma tundeid vabalt väljendada! Mina vaatan seda maas vähkrevat last ja mõtlen endamisi, et vanasti oleks sellised lapsed lihtsalt kere peale saanud ja oleks kogu asi olnud kohemaid ­lahenduse leidnud.

Kasvab välja?
Õde ise loodab väga, et laps kasvab sellest kõigest välja ning et aja jooksul läheb ­temaga lihtsamaks.
Mina kardan, et päris nii­sama lihtsalt asjad siiski ei muutu, selle nimel peaksid nad abikaasaga ikkagi ise rohkem tööd tegema ja vähem karjumisele järele andma!
Ta on lugenud läbi hulga kasvatusalaseid raamatuid, kuid kahjuks ei paista ta väga oskavat neid nõuandeid rakendada. Ja nagu öeldud, ei olnud ka psühholoogist väga kasu, ­momendil jätkub kõik vanaviisi.
Minul endal lapsi ei ole, seega on minu nõuanded muidugi ainult teoreetilised. Üks aga on kindel - õe praegust elu vaadates ei ole mul ka erilist isu enda laste järele! Olen mõelnud ­õudusega, et kui minul sünniks ka nii keeruline laps kui temal - mida ma siis teeksin? Hetkel tunnen küll, et ei soovi sellega riskida!”