Suhted: “Kas ropendamisest on kuidagi võimalik lahti saada?”

05.09.2021 23:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto
Kommentaarid
5
Foto:

Erika (29, nimi muudetud) sai tuttavaks toreda noormehega, kellega on nüüd juba paar kuud kohtunud ja tasapisi peetakse ka kooseluplaane. Kuid üks asi häirib naist väga. Nimelt mehe kõnepruuk – noormees kipub ropendama, seda isegi mitte ainult millegi peale vihastudes, vaid kogu tema jutt on sageli vägisõnadega vürtsitatud.

Erika jutustab, et mäletab oma kodust ja lapsepõlvest ikka seda, kui väga mõisteti hukka igasugused rumalad sõnad ning et tal ei tulnud lapsena pähegi korrata järele roppusi, mida võis vahel kuulda näiteks enda klassi poistelt. “Teadsin, et nii ei räägita, see pole viisakas,” meenutab ta. “Muidugi, ega ma mõni ingel ei ole, ikka tahaks vahel midagi krõbedamat öelda, aga kindlasti ei ole ma inimene, kelle sõnavarasse kuuluksid roppused.
Aga siis sain ma tuttavaks ühe noormehega, nimetagem teda siin näiteks Taaviks. Taavi on tubli, ülikooli lõpetanud noormees, kes töötab soliidses ametiasutuses. Kohtusime ühiste ülikooliaegsete tuttavate kaudu ja meil tundus olevat palju ühist: näiteks avastasime, et meile meeldivad ühtemoodi filmid ja ajakirjad, samuti on meil sarnased poliitilised vaated. Hakkasime kohtuma, käisime kinos, teatris ja restoranis. Peagi olime kindel paar ning Taavi on hakanud juba rääkima, et sooviks minuga koos elada. Mina aga kõhklen, sest olen Taavi juures avastanud asju, mis on minu jaoks võõrad ja mis mulle sugugi vastuvõetavana ei tundu. Selleks on tema kõnepruuk, täpsemalt see, kui kergesti libisevad inetud sõnad üle ta huulte.

Ei saa ise arugi
Taavil tulevad need sõnad nii jutu sees, et ta ei saa ise arugi, et on midagi inetut ja rumalat öelnud, enne kui juba asi on öeldud. Ma ei hakka neid sõnu muidugi leheveergudel järele kordama, aga tegemist on ikka tõesti inetute sõnadega, mitte tühipalja vandumisega, mida pea igaühel ette võib tulla. Ja oleks see siis nendel puhkudel, kui miski teda tõesti on vihastanud ja endast välja ajanud - ei! Ta võib täiesti rahumeelselt midagi seletada ja pikkida oma vestlusesse roppe sõnu, selliseid, mis võinuks kuulda asotsiaalide sõnavarasse. Ja see ajab mind täiesti hulluks! Olen talle öelnud, et palun, kontrolli ennast ometi.
Tema vastab, et need sõnad tulevad automaatselt ja et ega ta siis tahtlikult midagi halba ei mõtle. Lubab püüda ennast parandada... kuni järgmise korrani. Tundub, et see ropendamine on talle nii sisse juurdunud, et sellest ei saa ega saa kuidagi lahti. Samas, siiski: näiteks ei ole ma iialgi kuulnud, et ta kasutaks mõnda krõbedamat väljendit oma ema seltskonnas, kellega ma olen ka juba mitu korda kohtunud. Seega tundub, et mingisugune nii-öelda filter on siiski olemas, aga lihtsalt minuga see ei toimi - vaatamata sellele, et Taavi teab suurepäraselt, kui väga need koledad sõnad mind ärritavad ja häirivad.

Kuidas edasi?
Ma muidugi saan aru, et oleme alles lühikest aega tuttavad olnud ja võib-olla ei peaks veel väga mõtlema kaugema tuleviku peale. Samas, kui kooseluplaanid juba on, siis pole midagi imelikku ka selles, et ma mõtlen, kuidas näha meie suhet veel pikemas perspektiivis. Oletame, kui meil sünniksid lapsed? Kas nende pärast oleks võimeline Taavi ennast paremini kontrollima?
Minus tekitab lausa vastikust mõte sellest, kuidas Taavi laste kuuldes samasugust sõnavara kasutab. Tavaliselt õpivad lapsed lasteaiast ja koolist rumalaid sõnu, kas meil õpiksid oma isa käest...? Nendest hirmudest ma Taavile veel rääkinud ei ole, tundub vara rääkida lastest suhtes, kus ollakse vaid paar kuud teineteist tuntud. Kuid minus on need hirmud ja kõhklused olemas ja tekitavad suhte osas tõsist ebalust. Olen mõelnud uurida, kas on olemas mingit terapeuti, kes aitaks säärastest sissejuurdunud harjumustest vabaneda. Sest mulle tundub, et Taavi ise seda piisavalt ikkagi ei suuda.”



Vaadatud 691 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
kas

paugu saad ka lahti?

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi